SOOLO Mõistmise ja käegakatsutavuse otsinguil Intervjuu Toivo Tuleviga MÄRT-MATIS LILL Vestlus Toivo Tuleviga on nagu rännak tema rikkasse vaimumaailma, mis, nagu tema muusikagi, pakub ikka ja jälle uusi ja üllatavaid tahke selle vahetuse, siiruse ja vaimse sügavuse kõrval, mida me Toivo isiku ja loominguga juba oleme harjunud seostama. Loominguinimeste puhul on üsna tavaline rääkida kujunemisloost. Sinu puhul on see aga lausa eriti huvitav, sest see ei ole just väga trafaretne. See oli katkendlikum ja konarlikum kui traditsiooniliselt ühel heliloojal. Aga küllap see kõik on olnud ka kasulik. Silmas pidades nii seda, mis ma olen kirjutanud kui ka seda, kes või mis ma nüüd olen. Formaalne kompositsiooniõping sai alguse Georg Otsa muusikakoolis, aga ma olin ka enne üritanud üht-teist kirjutada. See meenutas rohkem küll tabulatuurkirja, kuna see oli muusika, mida pidi esitama rokkbänd. Aga samal ajal sai ka midagi muud juba kirja pandud, mingeid klaverilugusid. Ja pärast Otsa kooli? Tööpõld, mis pärast muusikakooli mulle avanes, ei olnud kuigi muusikaline. Läksin transporditööliseks lauavabrikusse: tõstsin laudu ühest virnast teise. Lauad olid jäätunud ja lumised ja ilm oli külm, aga õhk oli värske. Üsna varsti pärast seda kuulutati välja konkurss vast loodud Filharmoonia kammerkoori ja ka minul õnnestus asuda laulmist õppima juba välja kujunenud koori ridades. See kooriaeg oli ääretult õpetlik. Partituuriga laulmine ja selle nägemine ja mõistmine, mis kaasnes koostöös Kaljustega andis mulle ka edaspidiseks üsna palju; midagi sellist, mida ehk kusagilt mujalt ei oleks saanud. Sa oled elu jooksul päris palju vokaalmuusikaga tegelnud. Kuidas on see tegevus mõjutanud sind heliloojana? Endal on seda raske niimoodi kõrvalt jälgida, sest suur osa vokaalmuusikast, mis ma kirja olen pannud, on leidnud lauljatelt päris teravat kriitikat. Aga see ei tähenda, et mu muusika oma sügavamalt olemuselt ei oleks vokaalne. Ilmselt ta seda on. Ka see, mis ma instrumentaalses vormis välja käin. Kui oluline sulle üleüldse on vokaalsus muusikas? Kas muusika peab laulma? Kas meloodia on oluline? Noh, see sõltub sellest, mida me meloodiana mõistame või kuidas me meloodiat defineerime. Aga see, mis minule muusikas mõjub, on üsna traditsiooniline - harmoonia ja meloodia. Kuigi see ei pruugi olla välja kuulatav selle muusika põhjal, mida ma ise kirjutan. Sa oled väga palju tegelnud gregooriuse koraali ja varajase mitmehäälsusega. Kui palju see on mõjutanud sinu kirjutamist ja mõtlemist muusikast? Gregooriuse laulu puhul on oluline pöörata tähelepanu meloodia detailidele. Kindlasti rohkem kui mitmehäälse muusika puhul, kus häälte omavaheline süntaks saab tähtsamaks kui meloodiasisene süntaks. See, mida õpetab meile gregooriuse laulu semioloogia, on midagi, mida ma arvan, et muusikas, vähemalt euroopa muusikas, ei olegi võimalik kusagilt mujalt õppida. Ühelt poolt detailitaju, aga teiselt poolt ka informatsiooni kompresseeritus, mida me näeme gregooriuse laulus - seda tegelikult hilisemas euroopa muusikas ei ole. Seal on palju muudki, millele tähelepanu pöörata, nagu taandamisprotsessid, süvastruktuuride varjatud esinemine, mis esmapilgul ei ole lauljale ja kuulajale hoomatavad, aga mis selles muusikas siiski olemas on ja mingit teist kanalit pidi laulja ja kuulajani jõuavad. Kas selline süvastruktuuride olemasolu on sulle ka sinu enda loomingus oluline? Kui teadlikult sa sellele tähelepanu pöörad? Ma olen nendest asjadest teadlik ja vähemalt viimasel ajal olen püüdnud kirjutada nõnda, et see mitmetasandilisus hõlmaks ühtlasi ka üht sellist tasandit, mis oleks ka esimesel kuulamisel ja ettevalmistamata inimesele haaratav ja hoomatav. See on mulle tähtis nüüd, sest minu varasemal muusikal ei olnud mingisugust adressaati ja ei saanudki olla. Seetõttu ma ei pidanud adressaadiga ja muusika funktsionaalsusega oma pead kunagi vaevama. Ilmselt oli minu tolleaegne muusika seetõttu ka abstraktsem ja keerukam, kui ta seda praegu on. Sulle on siis oluline, et muusikas oleks midagi, millest kohe, esimesel kuulamisel kinni haarata? Seal on hulk asju, mis peaksid minu arvates kohe esimesel kuulamisel haaratavad olema. Väga palju on kirjutatud head muusikat, mida ei tahagi teist korda kuulata. Selline kooslus, millega oleks meeldiv pikemat aega koos viibida, on minu jaoks tähtis ka muusikalise materjali valikul. Et sa pead seda ise suutma nautida? Jah, aga mis tüüpi see nauding on, seda on muidugi raske defineerida. Sa oled kunagi öelnud, et sulle meeldib täisvereline muusika. Kas võib öelda, et see nauding on midagi sensuaalset? Seda kindlasti. Ma ei väldi sensuaalset naudingut muusikas. Väga abstraktne muusika jääb mulle natuke võõraks. Ma ei taha oma aega kulutada muusikaanalüüsile, muusikat samaaegselt kuulates. Kuigi, jah, ideaalis võiksid ehk sensuaalne ja intellektuaalne olla meeldivas tasakaalus. Selle poole ma olen ka püüelnud. Kes sulle muusikaajaloos ses suhtes eeskujuks on? Kes on suutnud sinu arvates seda ideaali oma muusikas teostada? Üks esimesi, kes meelde tuleb, on kindlasti Monteverdi. Kas see on midagi sellist, mida kultuuriloos tähistatakse terminiga "manerism"? Sa oled maininud ka näiteks hispaania vastureformatsiooniaegset kunsti? Kas seal on mingi emotsionaalne paatos, mis sulle meeldib? Paatos ei ole selle kohta võib-olla õige sõna. Pigem on see täisverelisus, just täisverelisus on selle aja kunstis ja filosoofias põnev. Et veri on tõesti vere värvi, ristilöödu kätel ja jalgadel ja küljes. Kes sulle uuemast muusikast sellest aspektist meeldib? Kelle muusikas on sinu arvates selline sensuaalne või täisvereline tasand? Kui me tuleme ajas ettepoole, siis täisverelisus on võib-olla selliste heliloojate teostes nagu Wagner ja Strauss. Nende juures imponeerib mulle lõpuni ütlemine või pidurdamatus oma ütlemises. Emotsionaalne pidurdamatus, võiks isegi öelda. Aga kui oluline on sulle see täisverelise ja kergelt haaratava teine külg, peenus või keerulisus? Minu arvates seisneb sinu muusika suuri võlusid just selles, et ka see teine külg on seal olemas. Peenus ja keerulisus on mõneti erinevad mõisted. Keerulisusega on nii, et mitte alati ei saa lihtsat asja lihtsalt välja öelda. See tähendab, et lihtsa tõe väljaütlemiseks ei ole alati parim lihtsaim moodus. Vahel tuleb selleks hoopis keerulisemat valemit kasutada. Taandamine ei ole alati see kõige õigustatum lahendus. Aga peenus, eks seda või mitmeti mõista, eks ta ole seotud muusika kuulamise või haaramise intellektuaalse poolega, kuid ka üldise vaimse peenhäälestusega, mis ei pea ilmtingimata intellektuaalne olema. Sa rääkisid lihtsa asja ütlemisest. Kuidas sulle tundub, kas see mida sa tahad öelda, on lihtne? Mida sa üldse tahad öelda? Ega ma sellele palju ei mõtlegi. Ma võin takkajärgi mõelda, et mida ma olen tahtnud öelda. Aga suurem osa muusikast sünnib nii, et ma ei mõtle või ei spekuleeri selle üle. Kui analüütiline on sinu jaoks komponeerimisprotsess? Enamasti lähen ma mentaalselt ja ka emotsionaalselt sedavõrd selle tegevuse sisse, et ma ei ole enam suuteline olukorda adekvaatselt hindama. Selleks, et materjaliga analüütiliselt tegelda, on mul mingid hilisemad staadiumid. Kuigi ma olen kirjutanud ka muusikat, kus analüütiline pool on ehk rohkem esil. Aga ma olen üsna teadlikult end sellisest tegevusest taandanud, pärast seda, kui ma analüüsisin teatud teoseid ja leidsin, et süsteemsus ja hierarhilisus selles muusikas on piisavalt selgesti esil ilma minu teadliku sekkumisetagi. Nii et ma ei soovigi end sellesse protsessi enam intellektuaalselt segada. Lasen asjadel tulla enamasti nii, nagu nad tulevad. Sa ei tee nagu serialistid, kes määravad päris palju ette? Ei, ma ei tee seda. See ei ole mulle huvitav. Kuigi, kui minult tellitakse mingi lugu, siis tuleb mul kohe mingi tervikvorm silmade ette, alajaotustega ja kõik. Aga kui ma selle kõlalise ja vormilise visiooni kirja panen, siis ma enamasti sellest kinni ei hoia. See võib olla mulle mingisuguseks tõukejõuks, aga mul ei ole huvitav kirjutada asju, mis on determineeritud. Oled siis pigem improvisatsiooniline või intuitiivne kirjutaja? See ei ole improvisatsioonilisus. Kujundid, mis üksteisele järgnevad, ei sünni improvisatsioonist, vaid nad pigem kasvavad siiski suhteliselt loogiliselt üksteisest välja. Aga see loogika ei ole mul enne kirjutamist kuidagi determineeritud ja tuleb enamasti mingi üllatusena. Ja nauding või rõõm sellest üllatusest on tegelikult see, mis mind elus hoiabki. See on nagu üks suur seiklus. Teine asi on, et alati on võimalik ja vahel ka vajalik olemasolevat materjali puhttehniliselt korrastada ja sellesse intellektuaalselt sekkuda. See on paratamatu, eriti kui on tegemist näiteks orkestrimuusikaga. Kas see eespool mainitud algne kõlapilt või algne impulss on sinule tavaline lähtekoht, millest sa alustad komponeerimist? Et sul on midagi, millest sa tuletad kõik ülejäänu? Jah, see on selline ümin või kumin. Mingi üldine kõla, millest kõik välja kujuneb. Mis ei tähenda muidugi, et mul ei oleks eskiise või varasemat eskiiside pagasit, millele ma aeg-ajalt ei toetuks. Või et ma ei kommenteeriks järgmises teoses eelnevat teost - see on üsna tavaline. Aga mis asi see kumin või ümin on? On see selline pähkel või tuum, millest sa kasvatad terve teose? See on tõesti nagu lahtikirjutamine. Aga see puudutab juba kirjutamisprotsessi ennast, enamasti ma püüan kirjutada võimalikult kiiresti. Mul oli mingi aeg, kus ma üritasin kirjutada muusika üles ühele reale; ka orkestrimuusika. Et saaks võimalikult kiiresti ühele reale selle vormi kirja. Nüüd ma kirjutan siiski kahele, kolmele või neljale, vahel ka viiele reale. Aga enamasti ma ei kirjuta partituuri, mis tähendab seda, et ma komponeerin selle muusika kaks või kolm korda läbi. Kui olulised on sulle pealkirjad? Kas sinu muusikat võiks kuulata ka pealkirju teadmata? Ma arvan, et oma viimase aja muusikas ma olen hakanud otse ütlema, küllap see on tajutav ka muusikat ennast kuulates ja need pealkirjad on ilmselt ka suuremas vastavuses muusikalise materjaliga, kui nad ilmselt varem olid. Side nende vahel on läinud otsesemaks. Ja üleüldse olen ma hakanud rohkem otse ütlema... Kas nii muusikas kui... ...noh elus püüan ma rohkem vait olla. Kui palju sa selle peale mõtled, kes su muusikat kuulab? On sulle oluline, et su muusika haaraks kuulajat? Muusika kirjutamine on mulle valikuprotsess, kus ütlen kas ei või jaa. Kas see kujund või teine kujund. Valimise kriteeriumiks ei ole minu jaoks kujundi uudsus või see, et kujund oleks mulle või potentsiaalsele kuulajale põnev või haarav, vaid see, kuivõrd ta mind lohutab. See element on mulle viimasel ajal põhiliseks kujunenud. Ja mina olen see, kes otsustab, mis lohutab ja mis mitte, sest lõppude lõpuks kirjutan ma endale seda muusikat, mida mul on hea kuulata, millega ma tahaksin kauem koos olla. Intellektuaalne, vormiline ja orkestraalne tulevärk on muutunud mulle vähe tähtsaks. Kas ka need heliloojad ja see muusika, mida sa kuulad, on sellised, mis eelkõige lohutavad sind? Jah. Mitte, et ma nüüd vajaksin hommikust õhtuni lohutust, aga ma ei leia paremat sõna sellele, mis ma tunnen oma hinges, kui ma üht või teist kujundit valin. See on midagi, mis toimib kuidagi õrnalt ja sügavalt. Boethiusel on raamat "Filosoofia lohutusest", tundub et see idee, millele sa viitad, on lääne kultuuriruumis vist üsna sügavalt sees. ... mis mind lohutab või haarab või vaimustab; ja mind vaimustavad väga lihtsad asjad tihtipeale. No näiteks Morricone filmimuusika vaimustab mind. Sa mainisid, et mängisid kunagi bändis? Nojah, eks me kõik ole kunagi mänginud mingis bändis. See oli selliseid esimesi tõsiseid muusika tegemisi klaveriõpingute kõrvalt. Aga eks ta andis esimese võimaluse, impulsi ise ka midagi öelda. Ma kuulan sellist muusikat ka praegu; ma ei suuda küll seda enam kuulata sellistes annustes nagu omal ajal. Ent jah, King Crimsonit ja Jimmy Hendrixit ja Led Zeppelini ma kuulan senimaani. Küll väikestes kogustes. Aga väga valjusti. Kui oluline on sulle see, et sa kirjutad mingile konkreetsele kollektiivile, tellimusel? Kollektiiv võib päris palju inspireerida. Ja et see protsess oleks võimalikult vähe valuline, püüan ma silmas pidada konkreetset mängijat, lauljat. Üldse olen ma muutunud praktilisemaks, mind on hakanud huvitama, et lugu ka ette kantaks. Varem mul sellist aktiivset huvi ei olnud. Mis puutub esituskoosseisudesse, siis olen ma - võib-olla on see tehnika ja oskuste küsimus - üritanud ja suutnud ennast suruda olemasolevate kollektiivide raamidesse. Nii et ma ei kirjuta lugu keelpillikvartetile ja kolmele klarnetile, vaid pigem keelpillikvartetile ja ühele klarnetile. Kui vaadata sinu teoseid ja koosseise, tundub et sulle on oluliseks kriteeriumiks kõlavärv. Kõlavärv on midagi sellist, mis on mulle väga oluline. Ma arvan üleüldse, et intonatsioon ja hääletoon on esimene, mille põhjal me teeme inimese kohta otsuse: see on esimene informatsioon. Tegelikult, enne kui meloodia saab kujuneda selleks, mis ta on, kuuleme me ikkagi kõlavärvi. Need esimesed sekundid... Nii et sinule algab muusika kõlavärvist? Mis muidugi ei tähenda, et see oleks minu jaoks primaarne. Kas sul on muidu eriti hingelähedasi koosseise, kui praktiline pool täiesti kõrvale jätta? Esituskoosseisud on mul olnud rohkem broken consort'i tüüpi, nagu NYYD Ensemble. Aga see on võib-olla tõesti etteantud võimaluste piires kirjutamine. Oma südames tahaksin tegelikult selle kolme klarneti juurde tagasi tulla. Kolm klarnetit kui metafoor? Jah. Niisiis võib vist öelda, et heliloojale on väga oluline see, milliseid võimalusi olemasolev muusikakultuur pakub, et meil on tekkinud NYYD Ensemble'i sugune kollektiiv, kes on suuteline mängima kvaliteetselt uut muusikat. Selle kollektiivi olemasolu on kindlasti ääretult oluline ka minu elus. Aga sellesarnaste kollektiivide olemasolu ka mujal. Sa oled tuntud kui oma esituste suhtes väga täpne ja nõudlik helilooja. Kui täpselt sa suudad ette kujutada seda kõlalist tulemust, mis sul kirjutades peas on? Tuleb sul mõnikord ette üllatusi? Mingil perioodil oli see 99,99-protsendilise täpsusega; vähemalt kõlavärvi, orkestratsiooni suhtes. Aga seal on hulk muid aspekte, mida üks esitus endasse haarab, nagu näiteks tempod. Aga on asju, mis vajavad täpsustust. Mingil perioodil ei vajanud ma neid üldse, aga nüüd olen ma hakanud üha rohkem muutusi tegema. Ma korrigeerin üsna palju proovide käigus, teen mängijale käepärasemaks, suupärasemaks. Ei olegi vist olnud viimasel ajal lugu, kus ma ei oleks muutusi teinud. Sa rääkisid enne loomeprotsessiga seoses, et sulle meeldib sellega kaasnev üllatus. Kas sulle meeldivad ka sellised üllatused, mis tulenevad esitusest või akustikast? Mingid aspektid, mida sa ei oska ette näha? Jah, kahtlemata, kui need ei välju põhiidee raamest. Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, siis olen ma ka fikseerinud selliseid üllatusi seoses partii valesti mängimisega, nii et tulemus kõlab märksa põnevamalt kui see, mis ma ise olen kirja pannud. Mingid juhuslikud kontrapunktid, mis ma olen pärast ka sisse kirjutanud. Sinu biograafiast võib lugeda, et sa oled õppinud Kölnis elektroakustilist muusikat. Kölnis sai, jah, selle žanri võimaluste ja esteetikaga tutvutud. Senimaani olen ma elektroonilist poolt kasutanud pigem täiendusena, tihtipeale vaevu märgatava täiendusena akustilisele materjalile. Iseseisvana ei ole ta mulle kunagi mingisugust põnevust või huvi pakkunud. Koosseisu hulgas on ta aga kohati olnud mulle lausa vältimatu, näiteks selleks, et hoida esituskoosseis võimalikult väike. Vanamuusika näib olevat sinule kui heliloojale väga oluline? Mis see on, mida sa selles hindad? Mida vanamuusika sulle pakub? Esmalt võib-olla on mulle see teemade ring, millega me vanamuusika puhul kokku puutume, palju südamelähedasem kui see, millega hilisem muusika on valdavalt tegelema hakanud. Teine pool on tema haaratavus, kuulatavus, läbipaistvus. Tundub, et see on muusika, mis on valdavalt kuulamiseks mõeldud, seda ei saa eriti öelda muusika kohta, mida näiteks tänapäeval luuakse. Kas üks aspekt, mis sind vanamuusika teemade puhul paelub, on ka religioossus? See on kindlasti üks asi, tänapäeval on religioossus muusikas kindlasti marginaalsem kui näiteks renessanssmuusikas. Kuigi, jah - ega renessanssmuusikagi ei ole sada protsenti religioosne. Aga teatud pieteet, mis selles on, lähenemisel elule. See on midagi, mis on mulle lähedane. Mingisugune aukartus... Mida vanamuusika puhtakustiliselt või kompositsioonitehniliselt heliloojale annab? Sinusugusele heliloojale? Kunagi muusikakooli minnes seadsin ma endale väga selged eesmärgid. Üks oli Palestrina polüfoonia tundmaõppimine. Tegin seda Jeppeseni raamatu järgi, väga suures mahus, innukalt ja suure rõõmuga, ja ma arvan, et see on olnud mulle väga suureks toeks. Kuigi ma võib-olla ei ole imitatsioonilist polüfooniat või neid printsiipe oma loomingus väga palju kasutanud, aga oskus vähesest palju välja imeda - see on midagi sellist, mida on Palestrina puhul võimalik õppida. Mulle on selle juures oluline printsiibi auditiivne jälgitavus. See tähendab, et ükspuha mis võtet ma kasutan, see olgu muusikas välja kuulatav. Üks asi on struktuuri ja akustilise poole side. Teine aspekt on aga varjatud struktuurid, põhimõtted, nagu näiteks arvude sümboolika, mille välja kuulamine ei olegi oluline. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas sa ise ka armastad midagi säärast kasutada? Kunagi ma tundsin seoses Messiaeni muusikaga selliste asjade vastu sügavat huvi. Püüdsin tabada, kuivõrd need asjad on teadvustatavad kuulamise ajal ja ka pärast kuulamist, kuulamisel partituuriga ja ilma. Näiteks see, kuidas ta viis ladina alfabeedi vastavusse helireaga. See on võib-olla äärmuslik näide. Aga arvud - arvudel on kahtlemata oma mõju ja eks ma neid rohkem või vähem kasutan ka. Aga käega katsutavaid kompositsioonivõtteid ja jälgitavaid lahendusi, mis võiksid olla muusikateoreetikule huvitavad ja millest heliloojate puhul kiputakse väga palju rääkima, on palju näiteks minu viiulikontserdis. See on teos, kus ma kõigis osades, kohati lausa pisima detailini välja, rakendasin sümmeetrilise arenduse võtteid; üks sümmeetriatelg läks üle järgneva tiivaks ja kokku moodustasid nad ühe väga suure peeglite süsteemi. Ma ei ole väga veendunud, et ma selle rakendamisega kohati liiale ei läinud. Aga see haaras mind sedavõrd endasse. Nii nagu mind on haaranud uusklassitsistliku arhitektuuri puhul analoogsed nähtused. Sulle meeldib sümmeetria? Jah, aga siis, kui selles on samaaegselt dünaamika. Et ta ei tarduks. Ja ma arvan, et suuremas osas viiulikontserdis õnnestus mul seda tardumist vältida: ta oli parasjagu nihkes. Aga kui sa võtad mingis loos lähtekohaks näiteks gregooriuse koraali - kui välja kuulatav see siis on? Või kui välja kuulatav see peab olema? See on vihjeline materjal, mille puhul ma tean, et see ei ole vähemalt meie põhjamaade kuulajale välja kuulatav, eriti kui seda kasutatakse väljaspool olemasolevat verbaalset teksti. Tekstiga on vihje selgem ja piiritletum. Aga ilma tekstita muutub see võib-olla tõesti mulle endale olulisemaks kui kuulajale. Kuidagipidi on ta mulle oluline olnud - märkida ära, mis on selle või teise teose kulminatiivne moment; või nagu võtmena teose avamiseks või mõtestamas seda tegevust - ei julgeks öelda, et õigustamas. Mingi õigustus peab ju olema! (Naerab.) Vahel on need ka nagu mingid välgatused. Materjali hulk, mis tsitaadi või cantus firmus'ena kõne alla tuleks, on ju üsna suur. Ekstreemseim näide sellest on "Consummatum est", kus ma olen kasutanud lausa tsitaatide jada Bachilt, Chopinilt ja Monteverdilt. Tundub, nagu pulbitseks muusikaajalugu sinu sees ja otsiks väljapääsu sinu teostesse. See võib niimoodi olla, aga ma tahaksin, et see esineks pigem nagu võtmena, et muusika toimiks ka väljaspool muusikaajaloolisi teadmisi ja muusikaajaloolist mälu. Sind ei huvita selline postmodernistlik stiilide ja ajalooga mängimine? Ei, ei, seda kindlasti mitte. Ma arvan, et see vihjeline pool või muusikaajalooline pool peaks jääma sekundaarseks. Näiteks mingi teada olev ja tuntud akord - see võiks olla justkui avamas seda, mis ma parasjagu olen tundnud või läbi elanud teost kirjutades, see on nagu päeviku kirjutamine, mis avab tegelikult minu mõttemaailma üsna täpselt. Kas muusikat kuulates on sulle lähtekohaks samad kriteeriumid, mis muusikat kirjutades? Mis tüüpi muusikat sulle kuulata meeldib? See, millest me rääkisime: et leida mingisugust vaimset tuge. Tehniline külg on jäänud praegusel hetkel minu jaoks vähe huvitavaks. Üha enam vajan ma muusikas teatud käegakatsutavust, mulle ei piisa enam vihjelisest lähenemisest. Vihjeline pool on kindlasti alati üks kompositsiooni osa, aga mulle on oluliseks saanud, et märksõna oleks selgemalt, haaratavamalt ja kombatavamalt välja öeldud. Seetõttu on mul aimus, et ma pöördun visuaalse materjali kasutamise poole - video ja muu taolise poole, ühendades seda oma muusikaga. Aga kas algsel impulsil, või kuminal nagu sa ütlesid, on ka seos visuaalse küljega? Üldiselt ma, jah, näen lugusid. Nii et see esimene reaktsioon on ühtlasi ka visuaalne reaktsioon. Mis iganes kujul ta minu silme eest ka läbi ei käi. Kui palju mõjutab esitust mängija temperament? Kas mõnest teisest rahvusest esitajad toovad sinu teosest esile mingeid selliseid aspekte, mida sa Eestis ei kuule? Kindlasti on eesti mängijale omane teatud suurem väljapeetus, delikaatsem lähenemine muusikalisele materjalile. Paljusid märkusi stiliseeritakse, kui ma näiteks soovin jõulist või koguni jõhkramat pillikäsitlust. Need märkused meil Eestis tihtipeale nivelleeritakse hea mängutava piiridesse. Seda võib-olla märkab mujal vähem. Aga üks asi, mida ma olen üsna hiljuti teadvustanud, on kontserdisaalide erinevus. See oli mulle väga üllatav avastus: kui palju mõjutab saal mitte ainult loo esitust, vaid ka seda, kuidas lugu kirjutatakse. Kujutleme näiteks üht oboe-, klarneti- või metsasarvesoolot mingis pulbitsevas faktuuris. See, millisesse dünaamikasse või isegi millisesse tessituuri see soolo asetatakse, on üsna erinev, sõltuvalt sellest millise kontserdisaaliga üks või teine helilooja on kokku puutunud. Selleks, et noor helilooja teaks, kuidas kirjutada sümfooniaorkestrile, ei piisa, et käia ainult Estonia kontserdisaalis.Peaks käima ka mujal, või siis vähemalt kuulama salvestusi, mis on tehtud teistes saalides ja ühe mikrofoniga. Me oleme palju rääkinud muusikaajaloost, aga räägime natuke ka tänapäevast. Kui oluline on sulle 20. ja 21. sajandi muusika? Kuivõrd sind inspireerib see "nüüd ja praegu"? Raske on ennast kuhugi mujale ette kujutada. Tuleb ju olla praegu, kui mind üldse huvitab kontakt, vähemalt kontakt iseendaga. Ja see on midagi, mille poole ma üritan liikuda. Ma arvan, et kontakt iseendaga on selles tegevuses primaarne. Kui see kaob, siis kõik ülejäänu on suhteliselt tühine. Üks nimi, keda sinuga seoses tihti mainitakse, on Morton Feldman. Feldmanist ei teadnud ma õieti midagi, enne kui nägin Härnösandis ühte tema partituuri, mis nägi välja selline, nagu ma kujutasin ette, et üks minu partituur välja nägema peaks. Olin väga rõõmus. See oli esimene kokkupuude. Teine kokkupuude oli, kui Tallinna raekojas mängiti üht Feldmani klaveriteost. See oli üheaegselt rõõmus ja kurb äratundmine: see oli niivõrd lähedane muusikale, mida ma olin kirjutanud õpingute vahepeal, väga sarnane, kohati lausa detailideni välja. Feldmanile ligipääs oli siin ikkagi suhteliselt keeruline, meie teadmised sellest, mis teisel pool vett toimus, olid väga pistelised. Mis teeb sinu mõtlemise Feldmanile lähedaseks? Kas see on see aeglane kulgemine? Aeglus ei ole mulle muidu ainuomaselt tähtis, ei saa öelda, et ma kiiret muusikat ei aktsepteeriks. Et mulle näiteks Vivaldi oleks kauge. Aga see, et ma ise kirjutan pigem aeglast kui kiiret muusikat, on võib-olla mingi sisemise rütmiga seotud. Üks helilooja, kes seostub nii sinu kui Feldmaniga ja keda sa ka ise oled maininud, on Takemitsu. Takemitsu puhul paelub mind esiteks värv, eriti just tema viimase perioodi muusikas: väga täpselt fokuseeritud, lühikeselt kõlama jäävate värvilaikude täpne kalibreerimine. Ja need modulatsioonid - väikesed-väikesed liikumised ühe lühikese kaheksandiknoodi sees. Need on asjad, mida naljalt kusagil mujal ei näe, ja seejuures need on asjad, mida on võimalik välja kuulata - vähemalt korduval kuulamisel. See teeb selle muusika iga kord ainukordseks; mitte et ta iga kord erinevalt kõlaks, vaid see, et me ei ole suutelised tegelikult esimese korraga selle ühe kaheksandiku - küll aeglase kaheksandiku - jooksul toimuva värvigamma modulatsiooni ja muutust läbi kuulama. Teine pool on struktuur väljaspool tämbrit. Need struktuurid, see kontrapunkt, mida ta kasutab, see on imelihtne. Ja alati mõjuv ja alati läbi kuuldav. Ta ei kasuta kunagi kontrapunkti, mille puhul ma ei teaks, kuidas see on tehtud. See on alati imelihtne ja alati nauditav. Ja faktuuriline äärmine läbipaistvus: tundub, et ta oli tõesti elu lõpuni võimeline õppima ja täiustuma nendes küsimustes. Ta ei loobunud kunagi õppimast. Ja selles suhtes võiks ta olla igale heliloojale hea eeskuju - mitte kunagi jääda pidama õpitud vahendite juurde. Kuigi me näeme seal väga palju kordust, näeme ometi selle korduse sees ka edasiminekut selguse, läbipaistvuse suunas. Kujundi ja tausta vahekorra täpse kalibreerimise, täpse väljamõõtmise suunas. Üks asi, mida minu generatsioonil on võib-olla juba raskem ette kujutada, on see, kui palju mõjutas loomeinimesi ühiskondliku suletuse periood. Sinu õpingud jäid paljuski sellesse aega. Kui palju see sind mõjutas? Ühiskondlik suletus oligi võib-olla põhjus, miks Eestis näiteks vanamuusika buum oli sedavõrd võimas ja erutav kõigile asjaosalistele, samal ajal kui ta mujal oli üks liikumistest paljude muude kõrval. Meil oli ta mingil ajal paljudele muusikutele domineeriv suund. Sest see oli materjal, millele oli võib-olla natuke lihtsam juurdepääs kui näiteks kaasaegsele muusikale. Kui palju on sind mõjutanud see, et sa oled oma loometeed kulgenud suhteliselt eraldi ja üksi? Ma olen oma loomult selline üksiolija, nii et see ei ole mind kuidagipidi rusunud. Selline tavaline muusikutee - muusikakeskkool, konservatoorium -, oleks käinud minule ilmselt vastukarva. Ma ei oleks oma iseloomu tõttu suutnud sellega kaasas käia. Üksi kulgemine on olnud tulemusrikkam. Helilooming on vist iseenesest, a priori midagi sellist, mis eeldab palju üksi olemist. Kui palju mõjutavad sind teised kunstid? On sul mingeid kirjanikke, kunstnikke, kes innustavad komponeerima? No kindlasti talletuvad need kuhugi, ei ole vist asja, millel ei oleks meie tegevusele mõju. Aga kui sellistest otsestest mõjudest rääkida, siis tekstiga seoses on seda kõige lihtsam tuvastada: see on otsene, käega katsutav ja välja kuuldav. Autorid ja periood, mis on mind ilmselt rohkem mõjutanud, on püha Juan de la Cruz ja püha Avila Teresa, nende mõttemaailm ja lähenemine. Ilmselt ei ole see midagi radikaalselt uut, sellisel müstilisel elutunnetusel on oma ajalugu ja eelkäijad. Kuid oma kaasajas - vastureformatsiooni perioodil - on nad ilmselt kõige jõulisemad, samas aga subtiilsed. Juan ütleb asju kuidagi käega katsutavalt ja samas väga nüansseeritult. Nii tema poeesia kui ka see, kuidas ta oma poeesiat lahti räägib, on minu jaoks alati olnud väga nauditav. Ja sellest tema mõttemaailmast lähtuvalt on sündinud tegelikult õige mitu lugu. Kas sulle meeldib elada praegusel ajal, praeguses ajaloolises situatsioonis? Ma ei oska tahta teisel ajal elada. Kunagi tundusid need väärtused, mida keskaeg pinnale tõstis, õiged, aga samas, kui me mõtleme nendele meetoditele, ühiskonnakorraldusele, siis ma usun, et meist keegi ei oleks valmis selles ajas elama. Teokraatlikus ühiskonnas elada on ilmselt sootuks midagi muud, kui elada selles, millega meie nüüd oleme praeguseks juba hakanud ära harjuma. Ma ei kujuta ennast teise aega tegelikult ette ja ma olen selle üle õnnelik ja tänulik, et mul on just see aeg ja see võimalus. Nii et avatud, demokraatlik ühiskond oma mõningate varjukülgedega siiski väärib seda, et temas elada. Kindlasti väärib, sest ilma sisemise ja praktilise vabaduseta muutuvad mitmed asjad meie jaoks suhteliselt mõttetuks. Otsused, mis me teeme vabast tahtest, ja otsused, mida me vabast tahtest ei tee, need on ju sootuks kvalitatiivselt erinevad - sõltumata sellest, kui õiged need on. Kui rahul sa oled oma elukutsevalikuga? Kas sa kujutad end ette kellegi teisena, kui heliloojana? Kas see valik oli sinu jaoks vältimatus, paratamatus? Ei olnud vältimatus, aga lapsepõlvest peale kujutasin ma ennast ette kuskile sellisesse vaiksesse nurka klaveri taha istuma. Ja nüüd tõepoolest on see visioon täitunud. Teine pool on see, et kas seda kõike ei saaks teha teiste vahenditega. Ma arvan, et saaks küll, aga need ei eruta mind sedavõrd. Mind ei eruta hea maal või hea film sedavõrd, kui mind erutab hea muusika. Võib-olla isegi mitte hea muusika, vaid lihtsalt helid või helide kombinatsioonid. Lihtsalt mingi meloodia või mingi akord erutab mind ilmselt rohkem kui mõni värvilaik. Kuigi see käegakatsutavuse vajadus või see kombatavus, mis on muusika puhul teisejärguline, on mind tihtipeale pannud mõtlema, et kas ei peaks seda püüdma kuidagi balansseerida. Kunagi oli isegi mõte kunsti õppima minna. Kui palju on sul olnud kahtluseperioode ja vaikuseperioode? Kas need on sulle kasuks tulnud? Ma kahtlen kogu aeg selles, mis ma teen. See tähendab - suurema osa ajast. Mõnikord on aga selline selgusetunne, et teisiti ei saa, mis ei tähenda, et ma pärast selles kahtlema ei hakkaks. Mul on olnud sunnitud vaikuseperioode ja perioode, kus ma olen sahtlisse kirjutanud. Aga mis puudutab vaikimist, siis seda sorti vaikimine, kus üldse pliiatsit kätte ei võeta, - ma ei ole leidnud, et see mulle hea oleks.