SOOLO Aleksander Müller end maha ei kanna MARGUS KIIS Kohtume Aleksander Mülleri suures korteris, mis on väljakolimiseelses seisundis. Jah, tõesti - Sass on oma legendaarse halli kortermaja (kus on kunagi endale tuba üürinud ja seal igasugu huvitavaid ümberehitusi teinud ka näiteks Jüri Homenja) Tartu Kroonuaia tänaval maha müünud ja natuke väiksema ühes vaiksemas tänavas asemele ostnud. "Ah, jõud ei käinud sellest enam üle, täitsa kolhoos," toriseb vanas hommikumantlis ja värviplekistes teksades õbluke kultusmuusik pahuralt, kui me kola täis köögis endale istumispaiga leiame. Paistab, et varsti peab majaga sama legendaarne silt "Siin elab, töötab ja õpib Aleksander Müller" ühe teise ukse juurde pandama. Müller on ilmselgelt morn, kuid tema kuulus arusaamatu sõnu venitav kõnemaneer on kuhugi kadunud, tekst selge ja mõte loogiline, kuigi eriti spetsiifiline naerukihistamine on täiesti alles - seega on tegemist siiski ehtsa Mülleri Sassiga. Teed viimasel ajal ka midagi (muusikaliselt) või oled erus? Minuga on viimased paar aastat olnud selline värk, et mul on mõlemas silmas glaukoom ja vasaku silma peal hallkae ka. Seetõttu olen viimase kahe aasta jooksul kaks korda õlavarre murdnud ja korra käeluu ning hiljuti küünarnuki. Nii et eile mängisin esimest korda klaverit. Aga … (Sass seletab pikalt oma Tallinn-Lihula-Kuressaare kontserttuurist, mis tal oktoobris 2004 plaanis). Uusi lugusid ka teed? Eks ma ikka teen. Ükspäev tahan Kirjandusmuuseumi minna. Kunagi 70-ndate alguses oli Uibo Väintsil küllaltki paks eesti rahvalaulude "kapsas", muidugi ilma nootideta. Krt, ma ei mäleta mis aastast see oli, võib-olla isegi tsaariajast. Ma tahaks selle kätte saada. Üks laul on mul isegi peas! Ühte ma kindlasti tahan oma repertuaari. Nii et sa tahaksid neid viisistada. Ei, viisid on neil ju olemas. Töödelda. Näib, et maha sa ennast kandnud ei ole. Ei. Kahe ja poole aasta pärast kukub kuuskümmend ja siis tahaks juubelit pidada. See Volki (Peeter Volkonski - M.K.) kontserdi esimese poole pompöössus avaldas ikka võimsat muljet… Avaldas muljet - kas iroonilises mõttes? Ee-ei, heas mõttes ikka. Egas mina saa endale küll sümfooniaorkestrit lubada… Aga missugune oleks sinu suurejoonelisus? Mis tüüpi orkestrit endale taha tahaksid, kui oleks võimalik? No ma usun, et saan Lepalaanega kaubale. Tahaks lihtsalt mõnedele lugudele bigbändi taha. Räägiks ajaloost ka. Vello Salumets väidab oma "Rockrapsoodias", et olid 60ndatel juba enne Kontraste endale nime teinud. Kuidas siis? Enne oli kooli kidrabänd. Kusjuures meie kitarrist ajas - ma ei tea küll, kuidas - välja Tartu esimese originaal-elektrikidra. See oli Tartu Autoremonditehase oma, Tðehhi pill nimega Star! Sa enne Kontraste mingit oma sooloasja veel ei ajanud? No kõigepealt oli meil koolis bänd - klaver, akordion, saks, kontrabass, harjadega löödi trummi. Mina mängisin klaverit. Koolipidudel mängisime tantsuks. Ja siis kohe biitmuusika peale. Ah, sellega oli ka üks jama. No oli meil järjekordne rahvaste sõpruse festival, kus esinemiseks olime ka meie oma neli-viis biitlite lugu selgeks õppinud. Meie kooli õpetajad ja direktor muidugi teadsid, tegime ju koolisaalis proove. Aga Pihkva delegatsiooni liikmed marssisid uksest välja. Meie sellepärast ära ei lõpetanud, mängisime oma viis lugu ära. Kohe kaevati, kuhu vaja, et kus see kõlbab, - inglise keeles laulsime. Minul võeti käitumise hinne kolme peale… Ma arvan, et kas nüüd kogu N Liidus, aga Eestis olin ma küll ainuke - ühel ja samal päeval võeti komsomoli ja võeti käitumishinne maha! Erinevalt teistest Eesti biitbändidest sattus Kontrastid 1967. aastal päris dokumentaalfilmi - Grigori Kromanovi "Meie Arturisse". Miks just teid valiti? No meil oli repertuaaris selline ilus eestikeelne laul "Umpa-umpa". Tõenäoliselt oli seda kunagi esitanud ka Artur Rinne. Kas sulle ei tundu, et selles filmis taheti teid, n-ö allakäinud noori, vastandada justkui elutervele keskealisele põlvkonnale, poolmüütilisest Eesti ajast pärinevale? Ee - ei… Teid kujutati seal ikka üpris dekadentlikuna. Noh, tollal olid suhtumised sellised… Eks too aeg oli nisuke. Aga Kontrastid oli ikkagi… Eks ta üks laadavärk oli… Mängisime Vanemuise Suveaias tantsuks. Rollinguid ja biitleid mängisime, soome rahvaviisid olid väga populaarsed… Mida peale Kontraste tegid? Peale Kontraste ma mingil moel tegin Jüngritega - oli sihuke Tartu bänd. Kas Jüngritega tegite juba oma lugusid ka? Vat Jüngritega käisime rockifestivalil, mis toimus Sindis. Ja ega me tol korral ei teadnud, aga saatuse tahtel toimus see samal päeval Woodstockiga … Siis, kui me seal Sindis esinesime, taheti meile kaela määrida, et me olevat Pärnus kusagil kirikus mänginud. Ei mänginud tõesti … Mingi Tallinna bänd olevat tegelikult mänginud. Aga kas nad mängisid, ma ei tea. Tollal oli Vlassovi Jürkal oma rockbänd, mis keelati Pärnu kultuuriorganite poolt ära. Pärast tegi ta Kuldset Triot, mis oli hoopistükkis teine asi… Sinu lugudega olevat ka seal jama olnud. Jama oli ikke! Johnny B Isotamme tekstid teadagi, ja ega siis Johnnyl polnud luulekogu veel ilmunud. Oli mingi põrandaalune almanahh "Kolme mehe laulud". Kas te tollal hipivärki ka harrastasite? Meil ei olnud ju… See oli pseudo. Pseudo küll, aga kuidas te siis suhestusite? Noh, ma muidugi… Pikad juuksed ja värvilised alt laienevad püksid… Aga sellist filosoofiaasja ei harrastanud? No mida me siin teadsime!? Üks härra, ma ei taha ta nime nimetada, käis 60ndate lõpus Ameerikas. Ja siis ta tõi kaasa ühe hipiajalehe New York Free Press. Eks me siis kõik vahtisime seda ajalehte ja lugesime, kuidas keski aru sai. Noh, jah! Johnny B kommentaar selle ajalehe kohta oli: "Vaakumis on pussuhais ka õhk!" Hõhõhõõ! Johnny B oli siis selline irooniline vend? Kui sa oled kuueteistaastaselt kinni peetud ja seitse aastat Mordvas istunud, siis… Kuidas teie ja Johnny suhted tol ajal olid? Tore kamraad. Eks ta oli meist kõigist umbes 8-10 aastat vanem. Mäletan, kui Johnny sai 30, siis meie jaoks tundus see ikka ü r g vanusena. Omavahel hüüdsime teda Vana Mätas, eheheheee. Tundub, et sinu loomelaadi arenemisel on Johnny olnud väga tähtis. On! Näiteks see natuke ebastabiilne rütmistruktuur ja ujuv laulumaneer, see on vist ikka Isotamme esitamisega tekkinud ja hiljem oled sa samamoodi esitanud ka teisi tekste. Samuti irooniline suhtumine. Iroonia muidugi, aga pigem … kurb. Jüngrite ja Suuki vahepeal sa vist muusikaga ei tegelnud. Ega vist …Väikene paus tekkis. Suuki alguses 1970 sind ei olnud? Olin ikka. Aga kultuurihoone tantsumängudel esinesin vähe (seal laulis põhiliselt Tiit Kööbi). Rahvaste sõpruse päevadel esinesime näiteks Pihkvas; üks uhke Johnny B korraldatud esinemine oli meil Riias 1970. Mingi skulptori ateljees oli põrandaalune kontsert Riia trummari Boldarevi mälestuseks, kes oli aasta varem ära tapetud. Vinüülil on ilmunud Imants Kalniòði "Esimene sümfoonia", kus Kalniòð kasutas basskidrat ja rock-trummarit, ja seal Boldarev mängiski. Aga elus ikka juhtub, et maha lüüakse… Lätist oli ka mingi bänd, aga Eestist olime ainult meie. Mida te Suukiga 1970-1976 ka muud ette võtsite? Esinesime võimaluse korral Tartust väljas, malevakokkutulekutel ja… Mingil ajal laulis meiega ka Silvi Vrait, kes tegi kaasa näiteks ühe raske Saaremaa reisi. Tiit Kööbil suri samal ajal äi ära, aga me ei julgenud talle seda enne põhiesinemise lõppu edasi öelda. Kui ta teada sai, sõitis kohe Tartusse tagasi. Kuidagimoodi me Silviga tegime tantsulka ära. Kas Tartu bändidel oli raskem tegutseda kui Tallinna omadel? See oli igal pool raske. See on ju aegade algusest peale teada, et noorus on hukas. Seda eriti totalitaarses riigis. Kas te Tallinnas ka käisite esinemas või lindistamas? Korra käisime TPI aulas ja saime seal isegi mingi diplomi. Tagasisõidul juhtus jube lugu. Eks see kontsert lõppes kümne-üheteist paiku ja ainuke koht, kust midagi osta sai, oli Balti jaam … Seal olid ainult limonaad ja krevetid. Eks me siis tagasi sõites sõime neid krevette ja jõime limpsi peale … Öäk. Suuki lood lindistasite Vanemuises? Ei, Eesti Raadio stereobussis. Kaheksa tunniga. Õnneks Eesti Raadiost oli helireþissöör Mati Brauer - väga hästi oma tööd tundev mees. Räägiks sellest 1976. aasta Viljandi rockifestivalist. Millega te seal võimud närvi ajasite? Asi oli nii. Uno Naissoo oli orgkomitee pealik. Selleks, et sind peale lastaks, tuli saata demolint. Saatsime, temale väga meeldis. Kui ma ei eksi, oli lõppkontsert 15. septembril. Esimene kontsert oli vanas Ugalas, teine Viljandi kultuurimajas… Kuna ilmad läksid pööraselt soojaks ja rahva tung oli suur, siis viidigi lõppkontsert lauluväljakule. Nojah, mul oli Jüri Üdi tekstile laul "Narkomaan". Ma olin seda kaks korda laulnud, Naissoo oli oma pookstavid alla pannud … Ja siis tuleb mingi komsomoli tattnokk, minust silmanähtavalt noorem, sinatab mind: "Kuule, ära seda narkomaani laulu lauluväljakul laula, Vaino Väljas on siin!" - tollal oli ta ideoloogiasekretär… Kõik pookstavid on all, aga vastu tatti saab kõige väiksem vend. Loomulikult ma laulsin selle loo ära. Pärast ilmus Sirbis, see oli tollal tavaline asi, et "Ebaväärika käitumise eest…" Mingit korrarikkumist polnud? Kuna ma olin ka Vanemuise ooperikooris palgal, siis oleks pidanud aastane esinemiskeeld tähendama ka seda, et ma ei tohi ka seal üles astuda. Ma võtan mütsi maha vana Irdi ees. Ta oli tark mees ja omamoodi väga aus mees. Hea küll, kui ta oli vahel veidi autokraat - see käib asja juurde. Eks Ird helistas sinna, kuhu vaja. Kui ma oleksin olnud täis, kui ma oleksin ropendanud, kui ma oleksin ühesõnaga ebaväärikalt käitunud, eks ta oleks mulle teatrist sule sappa andnud. Aga ta tuli juurde, patsutas ja… Hahahahaa. Eheheee. Naaseme mineviku helesinistelt mägedelt vaikselt tänapäeva. Aastate jooksul on sulle külge kleepunud pühendunud bluusimehe auaste. Kuidas ise sellesse suhtud? Ega see ülepingutatud pole? Ei … ma ei … ütleks. Kõikides lauludes, mida ma üldse olen kunagi laulnud, on bluus sees. Bluusi on võrreldud vene romansiga. Oli kunagi selline legendaarne mees nagu Aleksander Vertinski … Wrangeli või Denikini väega läks ära Türki. Tal oli selline laul - on ju bluus… (Müller laulab "Padajut listja"). Mulle tundub, et su laulmismaneer on rohkem vene ja prantsuse ðnitiga kui puhta bluusi moodi. Vene moodi kindlasti. Prantsusmaa on liiga kaugel. Kas see rida, kus sa esined üksi klaveri saatel, arenes 60ndatel või hiljem? 1968 toimus legendaarne Nõmme kultuurimaja luuleõhtu, kus ma nii esitasin varem trükis ilmunud tekste. Kuna ma aga polnud Heliloojate Liidu liige, siis tuldi välja jutuga, et ma peaksin asjad kinnitama Rahvaloomingu Keskmajas. Rahvaloomingu Keskmajas olid Uno Veenred ja sellised: "Tiiderattas, taaderattas, vanaeide vokiratas, till-till-till-tuija, vene keeli huija!" Hõhõhõh… 1977 hakkasin esinema EPA, hiljem ülikooli klubis üritustel, millest kasvasid välja "Tartu kevadpäevad". Sellest ajast hakkasin regulaarselt klaveriga üksi esinema. "Kevadpäevadel", mis siis pihta hakkasid. Anne Erm oma raamatus "Polkast rokini" paigutab su folkmuusikute alla. Minu tugevam külg on tõesti teksti vahendamine. Muusika ei ole. Sa kirjutad ka ise luuletusi, aga neid sa viisistama-esitama ei kipu. Paljud ei sobi laulmiseks üldse, nad ei ole selleks kirjutatud. Ma loen luuletust ja mul peab tulema see tunne, et ma oskan seda laulda, ma tahan seda laulda, ma pean seda laulma. Kui need kolm tingimust on täidetud, siis… Sa võid esitada ükskõik kelle teksti, aga jääb ikkagi mulje, et see tekst tuleb orgaaniliselt just sinu seest, nagu oleks see sinu kirjutatud, just sinust enesest. Nii peabki olema… Muidu ma ei võtakski teksti ette. Kas sul mingeid konkreetseid eeskujusid on? Või on olnud? Noorest peast olin vaimustunud Jim Morrisonist. Tõesti? Kas Doorsi muusikat ikka sattus siia? Ei noh, nende plaate ikka liikus siin vahest. Mis sind Morrisoni juures vaimustas tollal? Ausus. Sulle ei tundunud, et ta poosetab? Ta oli ameeriklane. Ameerikas on poosetamine elementaarne. Ja noorena poosetavad kõik. Aga sinu laul on tema maneeridest väga erinev. Iga kits jäägu oma lüpsiku juurde. Aga mis praegu on minu enda jaoks huvitav… Mulle pööraselt meeldib Eminem. Temas on mingi ðnitt, mis võlub. Enamik räpist jätab mind muidu täiesti külmaks. Kui sa praegu uut materjali lindistaksid, kas sa laseksid näiteks Eminemist ennast mõjutada? Jah, kindlasti. Kui mulle elupäevi antakse, siis juubelikontserdil tahaks koos Mercaga esitada ühe Eminemi loo. Mis lugu see oleks? Eminemi esimeselt plaadilt lugu "Kill Me". Tom Waits paistab justkui sinu hingesugulane olevat… Jah … Ma kuulsin just kusagil Tom Waitsi ühte varajast plaati. Krt, ma ei tundnud ära! Ma arvasin, et Van Morrison. Huvitav, et sul on õnnestunud oma häälematerjal säilitada. Tavaliselt vananedes kvaliteedid halvenevad. Mul läheb järjest paremaks. Viimasel ajal on paljud sinuealised hakanud igaveseks lahkuma. Hiljuti läksid Ott Arder ja Henno Käo. Kas sul hirmu ei ole, et… Mu suguvõsas on üldiselt pikaealised geenid. Kuidas sul endal olid suhted nende kahe inimesega? Ott Arderiga - väga head. Ta oli suurepärane: vaimukas, heatahtlik ja tark. Henno Käoga? Kahjuks ei olnud tuttavad. Aga suhtusin temasse väga hästi. Peoleo oli mu meelest väga hea. On sul kindel publik, oled omamoodi kultusmuusik (selle õiges tähenduses). Jah. Ja nende nimel tasub pingutada? Mõistagi. Sul on veel midagi öelda. Sa pole ennast tühjaks lüpsnud? Ei! Kas järgmises või ülejärgmises Loomingus tulevad minu jutud ja septembri Vikerkaares tulevad luuletused. Need on küll väga julmad… Nii et loominguliselt on kõik korras. Korras. Ja muide. Mis seal salata, umbes kolm-neli aastat tagasi olin hullumajas. Eks ma jõin üle. Siis tehti kõikidele haigla patsientidele kohustuslik südamekontroll. Kui minult olid andurid maha võetud, läks arsti nägu pikaks: "Teil on noore mehe süda!" Heheheheh!