SOOLO Olemisega seotud hetked Intervjuu Helena Tulvega TIIA TEDER Tänavune aasta tõi noorele heliloojale Helena Tulvele (1972) vähemalt kaks tähtsat sündmust: kammerooperi "It Is Getting So Dark" esiettekande ning teose "Sula" võidu Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil. Lisaks sai Tulve rõõmustada oma õpilaste Tatjana Kozlova ja Santa Ratniece edu üle samal konkursil. Rohkem kui ükski teine eesti nüüdishelilooja toetub Tulve euroopalikule tänapäevasele helikeelele. Helena Tulve helisse süüviv muusika ei karju valjusti, vaid räägib vaikselt olulistest asjadest. Kust sa pärit oled? Sündisin Tartus ja olen üles kasvanud Tallinnas ja Pärnu lähedal, suved veetsin Valgamaal, kust on pärit isa pere. Ka ema suguvõsa juured on Lõuna-Eestis ning mõlemalt poolt on mulgi sugemeid. Kuni vanemad ülikoolis käisid ja nõukogulikes ruumiprobleemides vintsklesid, olin kord vanaema juures, kord vanemate juures, kogu pere sai kokku kolida, kui ma olin üheksa-aastane. Mis sind lapsepõlves mõjutas? Olin palju üksi ja mulle meeldis lugeda. Lugesin kõike, mis kätte sattus, kõige rohkem meeldisid muinasjutud, näiteks "Saja rahva lood". Mulle meeldisid raamatute erilised illustratsioonid, nii et lugesin mõnd raamatut üle just selle pärast, et seal olid ilusad pildid. Näiteks "Muinasjutt tsaar Saltaanist", mis tekitas emotsioone: uhkelt rõivastatud bojaarinnad ja kaunitarid, lossid, kus toimus imelisi asju. Ja ema lapsepõlvest oli mul üks hiina muinasjuttude raamat, seal oli teistmoodi maailm. Kes sind muusikakooli pani? Kui sain kuueseks, kolisin vanaema juurde Tootsi. Vanaema oli seal õpetaja ja ma käisin temaga sageli koolis kaasas. Nii pandigi mind esimesse klassi aasta varem. Samal ajal loodi sinna Vändra lastemuusikakooli filiaal, kus hakkasin klaverit õppima. Muusikakeskkooli läksin neljandas klassis, kui Tallinna vanemate juurde kolisin. Raske oli harjuda nii suure linnaga ja uute inimestega. Ning sellega, et muusika tegemise ümber oli hoopis pingestatum õhkkond, konkurents ja teistsugune taust. Muusika muutus peamiseks. Kas koolis valitses muusikaarmastus? Muusikaarmastus oli kuskil kõrval olemas, aga laps ei mõtle võib-olla sellistes kategooriates. Ma polnud eriti hea pianist ja kuni eriala vahetuseni oli see mulle keskkoolis raske aeg. Mäletan pidevat pinget ja teadmist, et ma pole ootuste kõrgusel. Sul jäid käed haigeks ja klaveriõpingud tuli katkestada. Kas sa ei mõelnud muusikakeskkoolist lahkumise peale? Mõte oli, arvan, et mu vanemadki mõtlesid selle peale. Aga kujutades ette olukorda, et ma enam muusikaga ei tegele, aga teised jätkavad, haaras mind kahjutunne. Muusika oli mulle tegelikult juba naha vahele pugenud. Hea lahendusena sain üle minna muusikateooria erialale. Muusikast mõtlemine - seda ma võisin teha küll. Millal siis komponeerimisega alustasid? See oli esialgu lisaaine. Esimesest krambist aitas õpetaja Alo Põldmäe osavalt üle. Ma polnud muusika kirjutamise peale kunagi mõelnud ja see tundus mulle ilmvõimatu. Looming seostus minu jaoks instrumendivaldamise ja improvisatsioonilise vabadusega ning ma ei tundnud end selles osas tugevana. Kui sain aru, et see on pigem mõtlemise ala, hakkas see mind kohe huvitama. Kui sa keskkooli lõpetasid, oli sul juba teoseid mapis? Jah, päris naljakad tunduvad praegu, kui üle kuulata. Isegi üks väike orkestrilugu oli, mida Toomas Kapteni orkester ka mängis. Aga nende põhjal soovitati mul õpinguid jätkata. Olen hoidnud oma loomingu nimekirjas kõik lood alates konsi algusest, aga ma vist ei tahaks, et neid esimesi praegu mängitaks. Võib-olla võiks huumori mõttes mängida siis, kui ma vanaks saan. Kas need erinevad sinu muust loomingust? Oluliselt ei erine, aga lihtsalt vahendite valdamine on piiratum. Põhiidee on jäänud samaks, olen samal teel edasi liikunud. Sa astusid konssi "laulva revolutsiooni" ajal, 1989? Mis õhkkond seal tollal oli? Ma nimetan seda svammi-perioodiks, kus tuli endasse koguda igasuguseid asju, mida ei jõudnud isegi seedida, kus osa läks otse kasutusse, aga päris palju jäi varuks. Mul vedas, sest just tollal tuli Erkki-Sven Tüür õpetama ja võttis mind oma õpilaseks. Tüür oli tollal sama vana kui sina praegu ja mitte veel väljapaistev helilooja. Ta sai siis just 30. Minu meelest oli ta juba lendu läinud ja väljaspool Eestitki tähelepanu äratanud. Tema muusikas oli midagi sellist, mis mindki tõmbas, värsket olemist, uudset teadmist ja nägemist. Me kuulasime palju muusikat, mis avardas minu silmapiiri märkimisväärselt. Selgus, et kõik on võimalik, et väljaspool mind ennast pole selgeid piire, kuhu ei tohi ja mida ei saa. Võib liikuda suurema trajektooriga. Aastal 1991 läksite abikaasa Jaan-Eigiga Prantsusmaale. Kas see minek oli tõsine õppimissoov või ka seiklus? Jaan-Eik on seiklejatüüp ja tema puhul olid need kaks asja lahutamatud. Ta käis aasta varem võimalusi otsimas, kuidas saaks Pariisi õppima minna, ja mina läksin hiljem temaga kaasa. Tal oli konkreetne huvi gregooriuse laulu vastu ja ta oli tänaval juhuslikult tutvunud oma õppejõuga - see legendaarne juhtum, millest siin-seal juttu on olnud. Jaan-Eik sai stipendiumi ja selle eest õppisime mõlemad. Oli napp olemine, aga huvitav võimalus sealsete inimestega kokku puutuda ja hoopis teistsugust ühiskonda tundma õppida. Kas te tundsite end mõnikord vaeste idaeurooplastena? Meid püüti sellesse purki panna küll. Prantslased ei näinud selles midagi halba, et nimetada meid sovjeetideks. Nad kasutasid seda sõna isegi hea tahtega, sest prantslased suhtuvad ju päris soojalt venelastesse, loomulikult oli bürokraatlikke õiendamisi ka. Aga muidu ma ei saa öelda, et oleksime olnud halvemas olukorras kui teised. Eks üliõpilased elavad ikka kitsalt. Sa õppisid Prantsusmaal kompositsiooni Jacques Charpentier' juures. Mida sa temalt said? Charpentier oli Messiaeni õpilane ja ta pidas kompositsioonitundi samamoodi nagu Messiaen, suures grupis, kus kõik näitavad oma lugusid. Kursuse nimi oli "Kompositsioon ja muusikalised tsivilisatsioonid". Ta rääkis mitmesugusest muusikast, oli ise elanud Indias ja tundis sealset kultuuri. Kord nädalas olime terve päev tema tunnis - hommikupoole õpilaste teoste vaatamine, pärastlõunal loeng. Ta oli mugav ja muhe meesterahvas, popsutas mõnusalt piipu ja õhk loengusaalis aina paksenes. Mulle meeldis, et ta ei teinud stiililiselt suunavaid märkusi ja andis vabadust. Tegelikult kirjutasin ma tollal vähe, rohkem vaatasin, mida teised tegid. Miks te Prantsusmaale ei jäänud? Päris paljudel põhjustel. Ühelt poolt see, et meile väga sobib Eesti eluviis ja võrdlemisi looduslähedane olemine. Teisalt, muusikute ja heliloojate ring Prantsusmaal on väga suletud, end sinna sisse süüa on aeganõudev ja need meetodid pole eestlaslikule loomusele kuigi sobivad. Peab olema väga särav isiksus või omama eestkostjat, kes tõstab poodiumile. Jaan-Eik tahtis ka oma ansamblit luua ja parem võimalus seda teha oli Eestis. Te olite Eestist ära selle kõige keerulisema aja, mil kõik siin väga kiiresti muutus. Kas tagasi tulles oli raske end kehtestada? Meie jaoks oli nagu kaks ajaliini, üks oli prantsuse aeg ja teine Eestis oldud aeg. Kui tagasi tulime, tuli jälle tundma õppida, kuidas üldse elada sellises ühiskonnas. Kuid endale Eestis tegevust leida ei olnud raske. Meil on mõlemal üsna sõltumatud alad ja oleme ise endale koha tekitanud. Minu jaoks kerkisid sa areenile teosega "? travers" 1998. aastal. Kas see oli oluline läbimurre? Ma ei oska sellistes terminites mõelda. Selles suhtes, kas mind pannakse tähele, olen suhteliselt kannatlik ja ei kiirusta kuhugi. Kasvatasin lapsi ja polnud vahepeal kolm aastat kirjutanud. Olid väiksed välised kõhklused, aga sügaval sisimas teadmine, et mul on midagi öelda ja edasi anda. Esimene lugu pärast pausi oli saksofonikvartett "Öö". "? travers" oli järgmine lugu ja võib-olla on selles mingisugune lapsesaamisega seotud energia. Ma tulin haiglast koju ja kirjutasin selle loo paari nädala jooksul, rinnalapse kõrvalt. Ega see lihtne ei olnud, aga raskused võib-olla andsidki pinget juurde. Loo idee, läbimise mõte oli mul varem olemas. Ma teadsin plaani, mille järgi hakkan tegutsema, idee oli saanud küpseda. Sa kuulud eesti muusikas n-ö NYYDi põlvkonda, muusikute gruppi, kes avas Olari Eltsi juhtimisel akna Euroopasse. Kas see ühtekuuluvustunne on sulle oluline? Jaa, need on omad inimesed, kes on ühtemoodi vaeva näinud, arenenud kõrvuti, vastastikku mõjutades ja toetades. Igal põlvkonnal on oma dirigendid ja oma vedajad ning Olari on meie põlvkonna oluline mootor. Olari on enda vastu väga nõudlik, ta on palju vaeva näinud, et läbi murda ja dirigendi kohta ongi see õige sõna. Dirigendil peab tõesti olema hetk, et sind pannakse tähele, helilooja töö pole sedavõrd hetkes kinni. Olari on tellinud minult teoseid juba 1991. aastast, sest ajast, mil ta dirigeeris veel Mainori kammerkoori. Minu jaoks on ta kindlasti olnud õhutaja ja samamoodi innustanud NYYD-ansamblis mängijaid, kes on suure entusiasmiga õppinud uut muusikat esitama. See on suur vedamine, et mu teoseid on hästi esitatud. Olen saanud sellest kohe õppida, järeldusi teha, saada uut pidepunkti ja edasi minna. Lihtsalt sahtlisse kirjutamisest pole erilist kasu. Olari Elts ütles hiljuti ühes intervjuus, et Eesti on noorte heliloojate paradiis. Kas sa jagad tema seisukohta? Jah, situatsioon on soodne ja avatud, kuna noori ei suruta süsteemi. Väljakujunenud ühiskonnas on oma hierarhia ja muidugi ei taha keegi positsioone kaotada. Siin seda nii palju pole ja positsioongi ei ole väikeses ühiskonnas nii suur väärtus, mille poole pürgida. Võimalik on vaba suhtlemine, ei ole suuri pingeid noor-vana-liinil. Kas sa tunned end veel noore heliloojana? Küllap ma tunnen, kuigi samas olen heliloominguga juba nii kaua tegelnud, et paiknen just selle ea piiri peal, kus on võimalik vaadata nii edasi kui tagasi. Reaalne vanus ei ütle alati seda, kui küps või kogenud inimene sisimas on, vanust võib hinnata pigem mõtlemise järgi. Kas sa tunned heliloojana end küpsena või on suur otsimissoov? Eks otsimine on pidev, aga paaniline otsija pole ma kunagi olnud. Ma pole mõelnud sellistes kategooriates, et millises stiilis kirjutada või millega tegelda. Mingi voog mind kannab ja ma lihtsalt püüan seda jälgida, asjad tulevad tasapisi iseenesest kätte, kui piisavalt tähelepanelik olla. Kas naishelilooja-teema on tänapäeval üldse aktuaalne küsimus? Kuulsin Kaija Saariahot hiljuti intervjuus ütlemas, et tema eluajal on suhtumine naisheliloojasse oluliselt muutunud. Tõenäoliselt. Mina pole seda probleemi üldse tajunud. Eestis pole sellest kunagi küsimust tehtud, aga Prantsusmaal näiteks ei oska muusikahuviline hoobilt ühtegi prantsuse naisheliloojat nimetada. Ega neid palju ei ole ka, ühiskonna mudel on erinev. Samas näiteks Põhjamaades on väga palju naisheliloojaid, ka Baltimaades. Ei saa öelda, et naised ei pääse löögile, mina ei näe mingit vahet ega taju, et mul oleks naisena raskem või kergem. See vahe võib mõne inimese peas olla. Kas sa mõtled ühiskondlikult? Kas sind huvitab, mida teevad poliitikud? Ma jälgin, kuidas ühiskond toimib ning kuidas seda korrastatakse - see on huvitav. Aga mind tõukab eemale see, et kadu poliitilise tahte ja selle realiseerumise, idee ja teostuse vahel on nii suur, palju poliitilist mängu ja mitte päris asja. Poliitika on minu arust ebaefektiivne ala. Kõige lähedasem on mulle ehk ökoloogiline maailmavaade. See on innovatiivne ja edasiviiv, iseasi, kuidas ta toimib ja realiseerub. Eks sealgi on needsamad kaod, inimesed on ikka inimesed. Miks sa väldid televiisori vaatamist? Mulle tundub, et visuaalsus vangistab kergesti. Ikka vaatad, kui miski liigub. Ma ei ole endas nii kindel, et kui mul oleks kodus televiisor, et ma siis ei vaataks mingit mõttetust. Teisalt ei ole meil televiisorit laste pärast, laps jääb selle külge lummatult kinni. Ilma televiisorita on võimalik elada. Oled palju välismaal viibinud, kas sa tunned eestlaseks olemise uhkust, uhke ja hää tunnet? Mul pole tunnet, et eestlased on kõige paremad ja minu keel ilusaim maailmas. Aga ma arvan, et meie keel ja kultuur on omanäolised, meil on oma olemine. Selles on alati head ja halvad jooned, valguse ja varju pool. Oluline on sõnum, et maailm on mitmevärviline ja meil on omapära, mis maailma rikastab. Kui sa räägid näiteks prantslasele Eestist, mida siis räägid? Ilmast, laulupeost? Keel on oluline. Näiteks see, et eesti keeles pole mees- ja naissugu, on prantslastele arusaamatu. Ja laulupidu on oluline, emotsionaalne eestlaseks olemise väljendus. Loodusest räägin kindlasti. Me oleme looduserahvas ja klimaatilised tingimused kujundavad meid. Eestlaslikel loomujoontel, ka negatiivsetel, on mingi taust. Kogu see kompleks moodustab terviku ja seda tervikut vaadates arvan, et on päris hea eestlane olla. Sinu muusikas ei ole eriti n-ö muusikalist emakeelt, sidet rahvalauluga või möödunud sajandi õpetatud eesti muusika arhetüüpidega. Ma arvan, et Eestis polegi selget muusikalist emakeelt peale rahvalaulu. Kunstmuusikalist oma keelt meil välja ei ole kujunenud, vaba kulgemise aeg on olnud liiga lühike. Pole koolkondi, on vaid isiksused, kes kuidagi järgnevad ja suhestuvad. Aga on ka mingisugune ühine põhjamaine olemine ja valguse peegeldus, mis päris palju eesti muusikat identifitseerib. Kui kusagil lõunamaal kuulatakse meie muusikat, siis on see selgelt tunda, kirjuta sa siis rütmilist, vähem rütmilist, värvilist, selgemat või keerulisemat muusikat. Eestlaslik põhjamaine ruumitunnetus ja ajataju on selgelt teistest erinev. Ka mulle on öeldud, et ajataju mu muusikas on põhjamaine. Mida sa selle ruumitunnetusega mõtled, kas seda, et muusika pürib üles? Selles on avarusevajadust ja distantsitunnet - et oleks ruumi vaadata, et, liivilikult öeldes, saaks metsa taha näha. Ka taevas on meil erinev lõunamaa taevast. Temas on vahel sellist heledust, sügavust ja kaugust, mida lõunamaal kunagi ei kohta. Samamoodi on meie aastaaegade tukse väga selge ja regulaarne, aga väga aeglane. Eesti pole ülerahvastatud, on piisavalt ruumi ja inimesed harjunud omaette olema. Meil ei pea ruumi täitma sotsiaalse olemisega. Sellest sõltuvalt ei karda inimesed vaikust ja vait olemist, eraldi või koos vaikimist. Loodus on niivõrd elus, et ei teki mahajäetuse tunnet, isegi kui oled üksinda hüljatud paigas. Seesama kandub muusse suhtlemisse üle, see on geenides. Mismoodi sa suhestud eesti klassikaga? Heino Eller tõi eesti muusikasse peensuse, kas oled tema "loominguline lapselapselaps"? Eller tõi eesti muusikasse detaili tähenduslikkuse, tegeles põhjalikult intonatsiooniga ja pööras suurt tähelepanu nüanssidele. Midagi sellest on minus kindlasti. Mis sulle eesti klassikas üldse oluline on? Pärt või Tubin? Muidugi tähendab Arvo Pärdi muusika mulle väga palju. Ta pole küll klassik, pigem toimiv klassik. See on maitse ja sisetunde küsimus, aga Pärt ütleb mulle rohkem kui Tubin. Minu jaoks on Tubina muusikas sageli liiga palju dramaatilisust, liiga otseöeldult. Mulle meeldivad asjad, mis on varjus ja millest võin aimata, mis nad on, ilma täisvalguseta. Mis sind köidab Idamaade kultuurides? Aegade tarkus on idamaades kestvam kui Euroopas. Siin on kuidagi põlastatud aegade kogemust. Domineerinud on progressiidee, et meie oleme ikka targemad kui esivanemad, ja toimub areng millegi suunas. Reaalsusega kõlab paremini kokku inimloomuse muutumatus, lakkamatu tagasipöördumine iseenda juurde. Käisime aastaid tagasi esimest korda Liibanonis ja sealne reaalsus mõjus, nagu oleks uus ruum lahti löödud. See maa on nii ligitõmbav, iidsete kultuuride häll ja tohutu ajalugu ühelt poolt, teisalt kakskümmend aastat kestnud sõda, mis kõneleb inimloomuse tumedast poolest… Gregooriuse laul on üks samasuguseid allikaid. Jaa, selles on ka aegade tarkust, ühte väga kontsentreeritud olemist kõigist võimalikest olemistest, ta on nagu täiuslikuks lihvitud kalliskivi. Samas on ta väga kommunikatiivne, võimeline rääkima, tekitama mõtteid ja pingeid ka tänases päevas. Kust sinu muusika ajakäsitlus pärit on? Ühelt poolt on see ehk lihtsalt minu põhjamaises loomuses, teisalt on mind muusikalise emakeelena palju mõjutanud just gregooriuse laul, mille aluseks on ühtne voog. Kokku võttes on ka minu teosed suures plaanis ühehäälsed või ühekihilised, ja peamine jõud on nagu üks aeglane südamelöök või pulsatsioon. Mis rolli mängib sinu loomingus religioossus? Olen religioosne inimene. Minu maailmanägemine on selline ja mu muusika sellega seotud. Pole peaasi, mis sõnu me kasutame, vaid milline on pilk, mis vaatab, see paneb kõik paika. Liturgilisi teoseid ma ei ole loonud, see on funktsionaalne muusika, mis nõuab teistsugust läbitunnetamist. Kas sa kirjutad pliiatsi ja paberiga? Ikka pliiatsi ja paberiga. Mul on oma väike süsteem, milles ma töötan ja mis mulle meeldib. Kirjutan ise ümber, käin mitu korda üle ja liiga palju ei standardiseeri. Arvutis töötatakse teiste mehhanismide abil. See nii-öelda viga, mille ma pliiatsiga kirjutades teadlikult või vähem teadlikult teen, annab tulemusse loodetavasti elu, liikumist ja ootamatust. Ma arvan küll, et esitajad eelistaksid puhast trükitud partituuri, kust on lihtne infot kätte saada. Samas olen kuulnud ka sellistest heliloojatest, kes spetsiaalselt teevad partituuri kirjuks ja lisavad igasugu noolekesi, et interpreet pingutaks rohkem. Visuaal kõneleb ja professionaal saab pildist esmavajaliku ruttu kätte, tekib kiire rutiin ning inimesed ei mäletagi, kellega ansamblis mängisid või mida esitasid. Nagu mõnede Lääne-Euroopa kutseliste kollektiivide juures: täna laulame punase kaanega partituurist, tehakse lahti ja kohe tuleb. Kedagi ei huvita, mis tekst ja kelle lugu. Professionaalne ja pealiskaudne, sisulist tulemust ei ole. Üks sinu teoste esitaja ütles, et Tulve lugusid on meeldivam kuulata kui mängida. Ma tõesti ei pööra väga palju tähelepanu sellele, et interpreet saaks virtuoosselt end näidata. Aeglase liikumise pingestamine on palju raskem kui tehniliselt särav hoogne passaaþ, mis on rohkem treeningu küsimus ning mis resultaadina annab muidugi teatud meeldiva üleolekutunde. Ma arvan küll, et sees olles tõenäoliselt ei saa loost õiget pilti - mängid ühte nooti, keerled selle ümber ja tegeled oma partiiga, mis pole nii-öelda huvitav. Mis muusika kirjutamine sinu arvates üldse on? Energia organiseerimine, maailma loomine? Minu jaoks on see üks keel, mille ma olen omandanud ja milles saan end väljendada. Aga energia liigendamine, energiast ehitamine on selle alus. Kas sinu meetod on intuitiivne või on tehniline arvestus oluline? Kuskil vahepeal. Mulle meeldib vaadata, mida intuitsiooniga õnnestub teha, seda analüüsida ja pärast materjali teadlikumalt kasutada. On lugusid, kus olen ratsionaalsemalt tegutsenud, aga tegelikult meeldib mulle minna teele, teadmata kuhu välja jõuan. Selles on oma võlu. Alguses on mul mingi kujund, mis ei pruugi üldse olla muusikaline. Idee võib olla üks sõna, mille taga on teatud ruum. Kui hakkan kirjutama, saan seda seesmiselt jälgida, saan sealt vajalikke elemente detailhaaval ning töötan selle materjaliga. Materjalid asetuvad omavahel suhtesse ja hakkavad oma elu elama - mul ei jää muud üle, kui sellele järele minna. Ma lasen üsna kergesti lahti plaanist, mille olen alguses teinud, ja lähen teist rada. Sa räägid suurest vabadusest ja kulgemisest, kuid su teosed on väga jõulised ja fokuseeritud. Kas kulminatsioonid on paika planeeritud? Mingil hetkel toimub kõige olulisem, kuid ma ei defineeriks seda kulminatsioonina. Vahel on see kulminatiivne, teinekord võib väljenduda millegi puudumises, nii et tõelist plahvatust ei tulegi, vaid tekib ruum teiste võtete kaudu. Kui ma planeerin, siis jälgin küll ühelt poolt dünaamikat ja faktuuri ning paigutan materjali vormi, kuid see on küllaltki orgaaniline, tiheneb ja hõreneb loomulikult. Kulminatsioonina mõjub see koht, kus muusikaline materjal on kontsentreeritud ja puhtalt välja toodud, jõud ühendatud ja tuum nähtaval ning mõtestub see, mis on enne või pärast. Kuidas "Sula" on üles ehitatud? Materjali tardumus ja lagunemine näib täpselt planeeritud. Orkestri puhul on vajalik materjali doseerida. Seda teost ehitasin ma väga täpselt ajas: milline lõik, mitu minutit, millised registrid. Pool instrumentidest ei tee esimeses kolmandikus piuksugi, siis tuleb esimene väike kulminatsioon, lisandub didgeridoo ja avaneb mingi uus helipind. Kas didgeridoo on uuristaja osas? Ma ei mõelnud sellest kui vastandusest, vaid nägin teda kui orkestri osa. Tegelikult tahtsin põhja, mis poleks vaskne, vaid milles oleks õhuline ruum. See pill tundus optimaalne. Ma isegi ei tea, kust see idee tuli. Ma polnud mingi didgeridoo-huviline. Lahendused tulevadki niimoodi, et on probleem ja lahendus saabub moel, millele varem üldse ei mõelnud. Kas jäämäe sulamise idee oli algusest peale teose lähteks? Kõigepealt oli sula-kujund. Tollal jäi mulle meeltesse aeg-ajalt läbikäiv info mitmesugustest looduskatastroofidest; tundus uskumatu, kuidas saab äkki ilmuda selline veemass, mis hetkega kõik hävitab. Idee oli ühelt poolt jõud ja teisalt muutumine, oleku vahetus, kusjuures tuum jääb ning olek ei muuda põhiolemust. Kuid muusika kirjutamise juures pole see üldse oluline. Siis ma töötan konkreetselt ikkagi helimaterjaliga. Kuskilt saksakeelsest pressist lugesin, et pealkirja tõlgendati poliitilise manifestina, poliitilise sulana, mida oli päris naljakas lugeda. Kas kulminatsiooni pikaks venitamine oli teadlik? Kuidas sa saavutasid nii võimsa helipildi, mis tundus aina hullemaks minevat? Mu lõppidee oli muutumine müraks, massiks. Sealne kulminatiivne protsess on selgelt kalkuleeritud, see on väheseid kordi, kus ma olen plaani välja arvutanud lõikude ja akordide kaupa. Mul oli aluseks skeem, mis põhines ühel kokkuvõtval akordil, kuhu koondus omakorda kogu eelnev materjal, kõik olulised harmooniad paigutusid üksteise peale. Alguses oli raskuskese üleval ja siis ma lihtsalt pöörasin selle tasapisi ümber. Aluskiht on keelpillides, peale ehitasin vabakihi puhkpillidest, all on väga selge struktuur ja peal vaba kobrutamine. Teose esiettekandel ei kõlanud lugu päris niimoodi, nagu salvestuses 2004. Milles oli asi? Võib-olla oli teos mängijatele üle jõu käiv, ei ületanud mitte tehnilisi oskusi, vaid käis üle mõistuse: kuidas võib sellist asja muusikaks pidada, see pole ilus, kus on siin meloodia… Helilooja on esitamise etapist alati sõltuv. On kahju, kui meie esindusorkestrid peavad uue eesti muusika esitamist ebameeldivaks kohustuseks. Nii mõnigi hea teos saab tahte puudumise tõttu keskpärase esituse. Nivelleeritud tasapindne esitus on mõne muusika puhul katastroof ja teosele saatuslik. Minu teostel on esitajatega tegelikult vedanud ja esiettekanded enamasti õnnestunud. Millise jälje jättis sinu ellu resideerimine Filharmoonia Kammerkoori juures? See oli pikk protsess. Ma resideerisin ühe aasta ja kirjutasin kooriteose, mis oli nagu test, kuidas koostöö toimib. Ooperi kirjutamine venis kahe aasta peale, sain pikemalt süveneda hääle spetsiifikasse ning mõista lihtsaid asju vokaalmuusikas. Sain tundma õppida iga laulja häält ning tegelda tekstiga. Kuidas sa aine leidsid? Ei leidnud päris ise. Tellimus ka tegelikult asja käigus muutus, algul pidin tegema kolm kahekümneminutist lugu kolme Britteni teose ette, kuid lõpuks otsustati ette kanda üks Britteni teos ja mul tuli kirjutada Britteni ooperi kaaslane naishäältele. Küsisin headelt sõpradelt nõu ja Jean Pascal Ollivry, suure lugemusega inimene, soovitas mulle Sei Shonagoni "Padjaraamatut". Kõige rohkem võttiski aega teksti väljavalimine raamatust, mis on ulatuslik ja nii hea, et igast lõigust võiks teha teose. Tekst koosnes väikestest juppidest, mille hulgast noppisin välja need, mis mulle rohkem kõnelesid. Nad formeerusid loogiliselt, ainult ühes kohas vahetasin raamatuga võrreldes järjekorda. Tekkis oma sümmeetria ja areng, jälgisin, et oleks tasakaalus isiklikud ja üldistavad lõigud. See oli küllaltki raske töö. Algul oli mul 40 lõiku, lõpuks 22. Osa teksti jäi ära, kuna ei sobinud muusikalisse konteksti. Muusika loomine oli nagu viskumine tundmatusse, sest ma polnud varem nii ulatuslikku teost kirjutanud. Esimesed osad võtsid väga palju aega. Kuulasin ka nô-teatri traditsioonilist muusikat, aga selle otseseid mõjusid mul vist ei ole, teatud orientaalsus tulenes kindlasti teksti kujunditest. Ma arvan, et see tekst on olemuselt universaalne, ja ma ei pretendeeri kuidagi autentsusele selle ajaloolis-kultuurilises kontekstis. Pigem on minu jaoks oluline see, mis kõneleb inimesest ja puudutab inimese olemise tuuma. Olulised asjad on ikka samad. Vokaalpartiid olid väga loomulikud, ei kannatanud nüüdisheliloojaid tihti kummitava instrumentaalse mõtlemise küüsis. Mulle endale ei istu eriti suured mõttetud hüpped, mis midagi eriti ei väljenda. Võtsin aluseks sõna ja sõna intonatsiooni tõusu, languse, kukkumise või väikese vajutuse, tekst andis rütmi ette. Mis su lähemad plaanid on? Praegu on plaanis üks lugu keelpilliorkestrile "Varssavi sügise" festivali jaoks ning pala Hollandi Nieuw-ansamblile. Sellesse hooaega peaksid mahtuma veel teos Monika Mattiesenile ning lugu Vox Clamantisele ja Hortus Musicusele. Millest sa unistad? See on hea küsimus. Ma ei oskagi öelda, küllap lapsena unistasin rohkem. Igatsus on jätkuvalt avastuste, inimlike, mõtteliste sügavuste järele, et oleks erksust… Sul pole vist olnud endaga raske toime tulla? Ma pole endaga eriti tülitsenud. Väga hädas ma pole olnud, mingi jõud on mind kandnud. Kuskil on nagu mingi käsi all, et päris oimetuks ei kuku, kui on langus või kõhklevam hetk. Ma olen üldiselt lootusrikas inimene, kuigi teatud mõttes on maailm justkui lootusetu. Usaldus elu vastu on väga oluline, et edasi minna. Aga see unistuse küsimus ei anna nüüd rahu… Millele sa mõtled enne uinumist? Ma mõtlen mingist ruumist, kus taju on hästi erk, kus aeg möödub, ise oled justkui liikumatult ning aeg liigub tuhisedes sinust läbi. Need on sellised erilised hetked, mille nimel tasub elada. Olemisega seotud hetked. Helena Tulve kohta saab lugeda ka koduleheküljelt www.er.ee/klassik/rost/helenatulve.htm