SOOLO Hirvo Surva, poistekooride pealik IA REMMEL Hirvo Survat, paljude poistekooride dirigenti, on kunagi rahva suus ka Surmahirmuks kutsutud. Tegelikkuses on Surva hoopis rõõmsat meelt, entusiasmi ja lausa vaimustust esile kutsuv inimene. Surva ei tee oma tööd raha, kuulsuse või au pärast, kuid ta on kindlasti üks Eesti tuntumaid koorijuhte. Teda on tunnustatud nii ametlikult kui üldrahvalikult: 2002. aastal pälvis ta Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia, 2004. aastal sai ta Rakvere linna teenetemärgi, samal aastal valiti ta Kooriühingu aasta dirigendiks. 2002. aasta noorte laulupeo ajal Päevalehele antud intervjuu netikommentaaridest võis aga näiteks lugeda: "Hirvo dirigeerimist jälgida oli nauding. Ta on sündinud koorijuht, keda peaks hoidma terve Eesti. Oma isiksuse võluga hoiab ta pihus nii lauljaid kui publikut." "Rakvere armastab Sind!", "Suured tänud Hirvo Survale! Tore, et noored mehed laulavad!", "See on meie kultuur ja oleme selle üle uhked." Jne. Sooje sõnu on Hirvo Survale küllap öeldud ka ilma interneti vahenduseta. Kuidas sa suudad olla alati nii positiivne? Seda on mult tihti küsitud. Üks põhjus on ilmselt see, et olen elus väga õnnelik: mul on töö ja hobi täielikult kokku jooksnud. Ma ei kujuta küll enam ette, et oleksin meremees või näitleja, nagu alguses mõtlesin, olen täiesti õigesse kohta maandunud. Muidugi võtab mu tegevus metsikult energiat, praegu on mul viis kollektiivi juhtida: Estonia poistekoor, Virumaa poistekoor, Virumaa noorte meeskoor, üle-eestiline poistekoor Kalev ja Revalia kammermeeskoor. Peale selle töötan ka teatris. Viimane aasta oli minu jaoks põnev, sain esimest korda etendust teha. Kuidas nii mitme kooriga jõuad töötada? Ütleme nii, et kui ühe koori juures on kerge mõõn, siis teisel on positiivne tõus. Kuidagi nad omavahel aitavad. Ega mul puhkuse aega eriti ei ole. Hakkasin nüüd rattaga sõitma, sest tunnen, et mul on seda vaja. Kui ma tõesti olen kõigest tüdinud, siis ma lähen kinno, seal ma ei pea kellegagi suhtlema. Ja suvel tuleb ju ükskord ka puhkuseaeg, siis olen maal isa-ema kodus, niidan muru ja teen heina. Kas sa orkestridirigendiks ei ole tahtnud minna? Olen sedagi omajagu teinud. Tehniliselt on see peaaegu sama kui koori juhatada. Küsimus pole niipalju tehnikas, vaid selles, kas mul on midagi öelda. Kas inimesel on minuga põnev laulda ja mängida, kas ta võtab omaks selle, mida sa tunned ja tahad. Mulle tundub tegelikult isegi, et häid orkestridirigente on rohkemgi kui häid kooridirigente. Muidugi - orkestris on märksa rohkem värve, aga koori juures on põnev töö inimhingega. Pillimehe puhul on loomulikult samuti töö inimhingega, aga ta annab selle instrumendi kaudu. Kuidas sa sattusid selle eriala peale? Juhuslikult, kuigi mu ema oli koorijuht ja muusikakoolis tööl. Kui ma Kohtla-Järvel lastemuusikakooli lõpetasin, siis mõtlesin, et ma enam iialgi ei istu klaveri taha. Tahtsin Kohtla-Järvelt ära saada, selleks oli kaks varianti: kas tulla Tallinna 32. keskkooli teatriklassi või minna merekooli. Aga siis isa ükskord ütles, et lastemuusikakool on sul läbi, kui sa juba Tallinna lähed, proovi siis Otsa kooli. Sa sellele väga vastu ei olnud? Seal tekkis see huvi ja tahtmine praktiliselt juba esimesel kursusel. Alustasin siis ka juba tööd Kiisa rahvamaja naiskooriga. Otsa kool oli minu jaoks hästi põnev aeg, kogu see aura, ma sattusin kuidagi väga sobivasse keskkonda. Mu õpetaja oli seal Silvia Mellik, tark, eeskuju ja kõik. Aga ma tegelesin samal ajal ka paljude muude asjadega, eriti võistlustantsuga, tulin oma partneri Tiina Viksoniga isegi Eesti meistriks. Peeter Perens oli osakonnajuhataja ja ütles, et nüüd pead valima, kas muusika või mõni muu asi. Konservatooriumis õppisin Ants Üleoja juures. Olin suhteliselt hädas Harri Otsa solfiga. Viie aasta asemel kulus mul seal kaheksa, ühe aasta olin akadeemilisel, kaks aastat sõjaväes. Millised omadused on heal koorijuhil? See, mis teeb koorijuhi heaks, on ühest küljest keeruline ja samas ülilihtne. Millest näiteks tuleb see, kui ühel õpetajal on klassis vaikus ja teda kuulatakse, aga teine karjub ennast lolliks, paneb märkusi ja kahtesid ja mitte midagi ei juhtu. Tehnikat ja teooriat on loomulikult vaja, aga ma arvan, et nii nagu õpetajaks ei saa õppida, ei saa ka dirigendiks õppida. See on kaasasündinud omadus. Keda sina dirigentidest imetled? Eri Klasi. Imetlen teda ka inimesena, tema inimlikkus peegeldub muusikas, mida ta teeb. Samuti oma õpetajaid: Silvia Mellikut ja Ants Üleoja. Ma ei tea paremat eesti koorimuusika, Saare, Kreegi ja Ernesaksa interpreteerijat kui Üleoja. Millist muusikat sulle endale meeldib teha? Ilusat. Ma olen oma loomult romantik. Aga mulle meeldib väga ka barokk. Kui tuleks kuldkalake ja täidaks ühe mu soovi, tahaksin ma olla Bachi ajastus ja näha, kuidas Bach Leipzigi poistekooriga töötas. Bachi on ju tohutult palju uuritud, aga kui ka keegi tuleks ja ütleks nüüd, et vohh, see on õige, nii tuleb Bachi mängida, - aga ikkagi ei tea keegi, kuidas see tegelikult oli. Võtad partituurid lahti ja vaatad, kui rasked nad on ja kui palju neid on. Kuidas nad laulsid seda? Igaks pühapäevaks kirjutati uus kantaat, õpiti ära ja kanti ette. Kas tollal oli muusikal elus ehk mingi teine tähendus kui nüüd? Ilmselt küll. Bachi ajastu kooripoisid praktiliselt ju elasid kirikus, vanemad jätsid nad sinna. Aga kas õpetamine käis seal tõesti ainult piitsaga B seda ma ei usu. Kas praegusaja Eesti ei ole väga kommertsialiseerunud? Mul on tunne, et hakkab nagu tagasi tõmbama, mõnda aega tagasi oli hullem. Kolmteist aastat on uksed-aknad lahti olnud ja üht-teist on juba nähtud. See kommerts, mis alguses sisse tuli, oli metsik. Kõik võtsid seda suu ammuli vastu, eriti noored. 2002. aastal noorte laulupeol ma kuidagi tundsin, et kõik ei ole päris kadunud. Nii et huvi koorilaulu vastu ei ole kadunud, vähemaks jäänud? Kas pole seda muret, et laulupeole ei jätku piisavalt koore? Praegu on hoopis nii, et neid on nii palju ja kõik ei pääse peole. Üle 30 000 laulja tahab tulla, aga mahub 20 000. Kui statistiliselt vaadata, kas arvud on suurenenud või vähenenud? Arv on stabiilne, aga noorte osa on suurenenud, laulupeol on ligi 70 protsenti noortekoorid. Võiks öelda, et praegu laulavad vanaisad-vanaemad ja noored, keskiga on kõige rohkem väljas. See on ka mõnes mõttes loogiline. Kui uue vabariigi aeg tuli, siis hakati metsikult töötama, kõik muu jäi mõneks ajaks kõrvale. Pigem paneb muretsema see, et pole koorijuhte. Kuhu nad kaovad? Ega neid ju palju olegi, akadeemias kaks-kolm kursusel. Ja sellel on täiesti kindel põhjus: selle töö eest ei maksta palka. Võib ju küll öelda, et raha eest kõike ei tee - aga kui sa oled selle eriala valinud, pead ju millestki ka elama. See on sama seis, mis õpetajatega: keskmine vanus on väga kõrge, meesõpetajaid on vähe jne. Kui hakata vaatama, kes koorijuhtidest kuhu on läinud: Heikki Põhi, Aivar Mäe, Priit Pajusaar - nemad on leidnud oma rakenduse mujal. Selleks, et olukord paraneks, sai tehtud Eesti koorijuhtide liit, saadi paika koorijuhtide atesteerimine. Kui igaüks saaks omaenda tasemele vastava tasu, siis see motiveeriks ja aitaks natuke. Koorijuht peab ju kõik ise tegema: organiseerima kontserte, leidma sponsoreid, kui tahad, et see kollektiiv elaks. Nüüd on küll Muusikaakadeemiasse tulnud selline eriala nagu mänedžment. Ehk sealt tuleb ka professionaale, kes interpreeti aitaksid. Kuidas sulle tundub, kas laulupeo n-ö formaat on ennast ammendamas, peaks seal midagi põhjalikult uuendama? Seda formaati on küll suhteliselt keeruline muuta. Ja teine küsimus: kas seda ikka peab muutma? Kaks postulaati on küll kindlad: mis on traditsioon, ajalugu, ja mis peab edasi liikuma. Laulupeo algus ja lõpp on Lüdigi Koit ja Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". See peab jääma, see on üheaegselt nii traditsioon kui ajalugu. Lüdigiga seoses meenub üks seik. Käisin märtsikuus Järva-Jaani kooripäeval ja seal oli Ameerikast üks grupp laulupeost filmi tegemas. Meil oli kooriharjutus ja laulsime lõpuks Lüdigi "Koitu". Hiljem tuli minu juurde üks tagasihoidlik väliseestlane, ütles, et toredasti laulsite, ja lisas, et ta on Mihkel Lüdigi pojapoeg. Aga mida sinna vahele panna - kõik areneb, ka repertuaar. Lõpmatuseni ei saa ju jääda laulma omaaegseid rahvusromantilisi laule. Noorte peo jaoks sai tehtud ja otsitud ka eesti levimuusika klassikast: Rannapit, Valkoneni, Mattiisenit. Noored õudselt hea meelega laulsid neid ja küsisid: kust need on võetud? Mina ütlesin: minge raamatukokku ja otsige välja "Laulge kaasa", seal on sees eesti leviklassika. Laulupidu iseenesest on hulga inimeste kasvatamine ja harimine, mitte ainult see, et tuleme kokku ja laulame. Kolm aastat tegeldakse repertuaariga ja peab olema hirmus tark inimene, kes selle suudab nii kokku panna, et asi oleks huvitav, samas mitte üle jõu käiv, hariv ja kooriliike arendav. Aga ega heliloojad laulupeolaule väga ka ei kirjuta. Nüüd oli ju isamaaliste laulude võistlus. Aga tulemus oli laulupeo mõttes suhteliselt nigel. Eesperel oli väga hea laul, aga see pole tavalisele amatöörkoorile, seda saab repertuaari võtta ainult tugev koor. Aga kas seda tunnet ei ole - kogu 150-aastase traditsiooni juures -, et laulupidu stagneerub, ta on meie kõige ammusem traditsioon? Ei stagneeru. See on üks asi, mis teeb Eesti eriliseks. Kas see teeb meid eriliseks? Kui võtta meie rahvaarv, see protsent, kes laulab, siis see on eriline. Aga sellele ma nüüd vaidleksin küll vastu, et oleme laulurahvas. Käisin just Lätis ja Leedus; Läti kooride tase näiteks on meie omast palju kõrgem. Aga ma näen ka meil mingit uut "spiraali" tõusmas, eriti just noorte laulmises. Küsimus on selles, kas koolides suudetakse hoida muuskaõpetust alles. See kõik oleneb direktorist: kas ta paneb koorilaulu kooli tunniplaani, kas ta hoolitseb muusikaõpetaja eest. Milliseid arvamusi oled kuulnud laulupidude kohta? Laulupeol on päris palju väliskülalisi olnud ja nad on alati täielikus hämmingus. Kõigepealt - kuidas üldse on võimalik nii suurt massi kokku saada. Teiseks liikumine, ühed koorid lähevad lavale, teised tulevad ära, üks dirigent juhib seda kõike. Aga seegi on juba põlvest põlve edasi kandunud, ei olegi väga suurt muret, kuidas seda organiseerida, kuigi see on väga suur töö, kõik toimub kuidagi loomulikult. Kui Andrew Lloyd Webber kirjutas ühe laulu meie noorte laulupeole, siis oli siin tema assistent ja ütles, et kui nemad teevad muusikali, siis on juba tegu 80 täiskasvanud inimesega lava taga "ühele poole" saada, aga siin on neid 20 000 - ja veel lapsed. Täiesti hämmastav! Elitaarkunst laulupidu muidugi pole ning see ei olegi eesmärk. Aga mingi vaimne sündikaat on ta kindlasti ja need, kes sellest osa võtavad ja sellega tegelevad, on pärast teistsugused inimesed. Mida arvad sellest, et aated ja isamaa-armastus on teemad, mis on kuidagi maha käinud? See oleneb väga palju sellest, kuidas koolides ja loomulikult ka kodus seda käsitletakse. Et sõna "isamaa" poleks naerukoht ega veidrus. Nii, kuidas sa ise sellesse suhtud, nii suhtuvad ka lapsed. Minul isiklikult ei ole sellega probleeme. Vaatan kas või oma poistekooride pealt: meie repertuaaris on isamaalised laulud ja mõnel välissõidul võtavad nad ise need laulud üles - tähendab see ikkagi puudutab neid. Kas sa ei karda, et rahvus ja rahvuslus võib Euroopa Liidus, kuhu me nüüd äsja astusime, lahustuda? Siin ongi olulised traditsioonid, kas või seesama laulupidu, et säilitada mingigi oma nägu. Kui saab hoida oma rahvakultuuri, siis ta annab vähemalt ühe mosaiigikillu sinna kultuuride paabelisse, mitte ei valgu vesivärvina laiali. Riiklikult peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama. Stimuleerima kõike sellist. Kas ka rohkem raha suunama? Just nimelt. Kui palju miljoneid kulutatakse narkoennetuse ja järelravi ja ei tea veel mille peale. Selle asemel võiks selle raha panna kas muusikaõpetusse või sporti, siis ma olen täiesti kindel, et ei pea enam nii palju kulutama pärast mingisugusele järelravile. Mida ekstreemset oled elus teinud? Ma ei ole selline, kes väga risti ette lööb. Viimane kõige ekstreemsem asi oli minu jaoks Riigikokku kandideerimine. Põhjus, miks ma sinna läksin, oli kujutelm, et sealtkaudu on mingil moel võimalik suunata rahvakultuuri. Ja üht-teist läks ka korda: näiteks laulupidu finantseeritakse nüüd igal aastal, mitte ainult sel aastal, kui laulupidu toimub. Olin seal pool aastat, aga siis tulin sealt jällegi ära, puhtalt sellepärast, et kõiki oma tegemisi polnud võimalik ajaliselt kokku viia. Aga sealt ju ka puudutakse? Mind see häirib: lihtsalt olla nimekirjas ja käia seal siis istumas, kui aega on. Sellel ei ole minu arvates mõtet. Aga poliitikas oleks aatelisi inimesi väga vaja. Oleks vaja, aga paljud neist ei loobu oma erialasest tööst. Sul ei ole olnud sellist mõtet või vajadust, et tahaks veel midagi uut, nagu kannapöörde teha? Seda küll ei ole olnud. On tulnud igasuguseid pakkumisi mujale tööle minna, ükskord oli neli pakkumist korraga, aga ma ei läinud. Aga sa oleksid kindlasti läbi löönud? Käisin Ameerikas kolm kevadet ühes kolledžis õpetamas, on tehtud projekte siin ja seal ja vastuvõtt on hea olnud. Sul ei tekkinud kiusatust kauemaks jääda? Kiusatus oli, aga ma kiuste ei jäänud. Tahtsin tõestada, et ka siin riigis on võimalik elada ja töötada. Normaalne see pole, et pead rabama mitmel kohal. Aga ma olen õnnelik, et teen just siin seda tööd ja töötan just poistekooridega. See on ühest küljest muusikategemine, aga tal on ka oma väga oluline kasvatuslik pool. Üks asi on, kui sa lähed koori ette ja teed muusikat, teine asi, kui oled selle väikese inimesega koos hommikust õhtuni. Näiteks laagris: äratad ta üles, teed hommikvõimlemist, viid sööma ja siis vahepeal teed proovi. Tema suhtumine sinusse on siis hoopis teine. Ja kui sa siis teed temaga koos muusikat, ta annab ka sulle, mida sa tahad. Aga kui ma läheksin sinna ette ainult juhatama - see tulemus oleks küll hoopis teine. Mida teed eriliste rüblikutega? Meil on omad kirjutamata seadused. Üsna lihtne oleks ta ju koorist välja visata, aga kui ma teda seal hoian ja annan võimaluse, siis tänavapoissi temast ei tule. Üksvahe olid Westholmis poisteklassid (see kukkus küll mõne aja pärast läbi), siis tulid õpetajad ütlema, et me ei saa nende poistega hakkama. Ma käisin tunnis istumas - poisid olid vait, tõstsid kätt. Õpetajad ütlesid siis: noh, teie tulite ju siia, sellepärast nad on niisugused. Aga seda ei osakagi öelda, mis see on. Kontserdil on ka nii, et üht sama teost erinevate dirigentidega kuulates hakkab ühega igav, teisel on aga selline hing sees, et jääd suu lahti kuulama. Milline on dirigendi kõige parem hetk? Dirigendi kõige parem hetk on, kui saad koorilt kätte selle, mida sa tahad, ja peegeldad selle ka saali, oled keskel vahendaja. Tunned seljaga, et publik võtab selle kõik vastu. Selle nimel tasub muusikuametit pidada. Eks muusika üks omamoodi narkootikum ole. Vahel mõtlen minagi, et oleks lihtsam olla trollijuht kui koorijuht. Mina olen poistekoorindusega tegelnud ja mul on hea meel sellest, et laulmine on läinud poiste seas populaarsemaks. Seda näitab kas või viimane "Laulukarussell", igas vanuseastmes olid juba võitjad poisid. Aga kümme aastat tagasi ainult tüdrukud laulsidki. Nüüd näeb juba ka tulemusi. .