SOOLO Sven Grünbergi suur eemaldumine ERKKI LUUK Kui peaksin nimetama kaks mind eesti kultuuris kõige rohkem häirivat asja, oleksid need keskpärasuse apologeetika ja sellest tulenev konnatiigiperspektiiv. Inimlikult on mõistetav, et iga vähegi esileküündivam indiviid soovib end võrrelda ikka vaid keskpärastega, mis näitab teda paremas valguses ja tõstab enesehinnangut, kuid kunstile ja kultuurile tervikuna on sellise praktika mõju hukatuslik. Seni, kui kultuurilised jõuvahekorrad määrab onupojapoliitika, eelarvamused ja käsi-peseb-kätt- meetod, on kultuurilt ennatlik oodata mingit kunstilist kõrgtaset või, veidi tänapäevasemalt väljendudes, mingit arvestatavat jätkusuutlikkust. Ajuti siiski näib, et asi pole täiesti lootusetu - millegipärast leidub ka loojaid, kes mõnel rohkem või vähem arusaamatul põhjusel suudavad ja viitsivad ujuda vastuvoolu, saades sellega paremal juhul avalikkuse põlguse ja viha, ent ka paljude salajase austuse osaliseks. Sven Grünberg (s 1956) ei kuulu vist siiski mitte niivõrd nende n-ö suurte vastandujate, vaid pigem "suurte eemalolijate" sekka. Oletame midagi, mis vähemalt mulle näib tõenäoline - et ainus vahe staari ja kultusfiguuri vahel seisneb selles, et kui esimene suhtleb oma jüngritega (fännidega) klišeede, siis teine hermeetiliste, vahel isegi kodeeritud sõnumite süsteemis. Selliselt võttes pole Grünberg mitte mingil juhul staar, vaid stiilipuhas kultusfiguur. Muusikuna on ta liialt kontekstist väljas, et siinne traditsioon suudaks teda ammendavalt käsitada, ja sisemiselt liiga vastuoluline - ühtaegu harmoonilise lihtsuse poole pürgiv ja samas varustatud elitaarsuse auraga. Kultuurilised vastandused (kõrge-madal, oma-võõras jne) tema, nagu tegelikult vist iga teisegi "keerulise" kultusfiguuri puhul ei tööta. Grünbergi eemaldumine on mitmetahuline, üksikasjalik ja ammendav: muusikaline (elektron-, filmi-, maailmamuusika), geograafiline (Venemaa, Soome, India, Tiibet), maailmavaateline (budism), kusjuures hulk üksikasju jääb mõistagi veel vaatluse alt välja. Kulunult väljendudes: Sven Grünberg on eesti muusika suur üksiklane. Kaugelt liiga erinev ja eraldi seisev, et selle üldpildi seisukohalt siin kellelegi korda minna, leiab ta endale kuulajaid üle kogu maailma, kes mainivad tema nime kõrvuti Tangerine Dreami, Klaus Schulze, Ash Ra Temple'i jt ambient'i- ja progeheeroste omadega. Seejuures on ta hämmastavalt mitmekülgne - olen kuulanud 1996. aastal plaadifirmade Hearts of Space'i ja World Classi välja antud maailmamuusika kogumikku "World Voices 1", kus Grünberg esindab ("Milarepalt" pärineva looga "Erakla") koos tuva kurgulauljatega maailma vokaailparemikku. Neile, kes tunnevad Grünbergi vaid ta heliloomingu põhjal, mõjub see seik võib-olla absurdina - nii, nagu on ilmselt paljude meelest absurd ka see, et Eestit n-ö esindab sel plaadil üks nii läbi ja lõhki "orientaalne" pala. Kuid kõigest sellest edaspidi ja järgemööda. Alustame algusest. Kuidas te muusika juurde tulite? Niikaugele, kui ma mäletan, olen tahtnud saada muusikuks. Võib-olla alles viimasel ajal on mul tekkinud kahtlusi, et kas muusika on ikka see, mida ma tegema peaksin. Mida siis? Siin peab nüüd mõtlema, kas olla diplomaat või olla päris aus. (Pikk mõttepaus.) Miks mitte olla päris aus? Sest see võib tekitada liiga suur segadust. Mis siis, las tekitab. Mida suurem segadus, seda parem. Mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et kogu kunst on väga tore ja pakub palju, kuid on midagi olulisemat kui kunst. Üha rohkem mõistan, et kunst ja muusika on üks tee osa, üks arengu etapp. Ja võib saabuda aeg, kus sa näed, et see kõik polegi nii väga oluline. Kunsti tegemine on rohkem selline noorte inimeste asi, et kui saad vanemaks ja läbi analüütilise mõtlemise ja kogemuse ka targemaks, siis peaks üha enam süüvima teadvusega seonduvasse problemaatikasse. Ehk lihtsamalt öeldes, tuleks vähemalt püüda mõista, mis toimub meie sees ja ümber, ning üritada saada paremaks inimeseks. Omal ajal vaidlesin ühe meie kultuuriprominendiga, kes arvas, et enese arendamine on igaühe enda asi. Mulle tundub teisiti, sest kogu jama tuleb ju lõppkokkuvõttes ikkagi rumalusest, nõmedusest, mõistmatusest ja siin ei aita ka hea süda. See puudutab ka muusika loomist, sest noori õpetatakse küll muusikat tehniliselt korrektselt kirjutama (mis on muidugi hea), aga üldreeglina ei õpetata, et enne, kui midagi üldse kirjutama hakata, peaks olema ka midagi öelda, et mitte sisutühjalt paberit määrida. Mis minu tegemistesse puutub, siis valin väga, mis vormis öelda. Kas praegu, antud olukorras on muusika kaudu ütlemine minu jaoks kõige mõistlikum - selles ma pisut kahtlen. On olulisemaid asju ajada. Mis vormis siis? Üks väga hea süsteem selleks, kuidas mõistjaks ja seeläbi ka paremaks inimeseks saada, on muidugi budism. Kui veel koolitöö juurde tagasi pöörduda, siis õppejõuna töötades olen tihti kogenud, et liiga suur hulk õpilasi ei saa aru mitte ainult sellest, kuidas midagi analüüsida, näiteks mingit filmilõiku, vaid ka sellest, mis analüüs ülepea on. Lõppkokkuvõttes pole niivõrd oluline see, kas saadakse aru, kuidas pilt ja heli on omavahel seotud, vaid see, et õpilane üldse oskaks analüüsida. See on kõige võti. Eelnev jutt muidugi ei tähenda, et ma kunagi enam midagi ei kirjuta. Eks ma ikka kirjutan, mulle on ka huvitavaid pakkumisi tehtud. Nii et toimetamist jagub. Siiski, lisaks heliloojaks olemisele olen ma Budismi Instituudi direktor. Arvan, et see tuleb paljudele lugejatele täieliku üllatusena. Tallinnas töötab juba kaks ja pool aastat Budismi Instituut (endise nimega Mahajaana Instituut), kus me püüame muu hulgas anda ka otsest budismialast haridust. Toimuvad ka üritused, kuhu on oodatud kõik huvilised, olenemata vanusest või haridusest. Põhiline lektor on Linnart Mäll. Samas on meil õpetamas käinud ka mitmed kõrged laamad Tiibetist ja mujalt. Budismi Instituudi eesmärk pole sugugi kõik eestlased budistideks teha, vaid eelkõige tahame pakkuda selleteemalist haridust, et areneks mõistmine ja analüüsivõime üldisemalt. Arvan, et vähemalt selles mõttes on budism küll parim inimlooming. (Miks küll peetakse vaid kunstiloomingut loominguks?) Budism on pigem teadvuse avardamise õpetus, pigem "tuumafüüsika" kui religioon kristlikus tähenduses. Jabur, et tihti need, kellel on Euroopa kultuuri mõistes tippharidus, ei tea sellest õpetusest mitte midagi. Samas on budism mõjutanud umbes miljardi inimese mõttemaailma ja on vaieldamatult üks olulisemaid vaimseid õpetusi maailmas. Muidugi ei teata ka näiteks islamist piisavalt (nüüd teatakse küll natuke rohkem, sest pommid plahvatavad). Ajalooliselt oli budism eelkõige vaimselt edasijõudnute õpetus, kuid tänapäeval kipub olema nii, et kui tuleb Tiibetist mõni laama, siis viskutakse maha, tossutatakse-kõlistatakse ja eriti ei kuulata seda tarka õpetust. On loomulik, et haritumatele inimestele selline asjade kulg ei istu ja nad lahkuvad sündmuspaigalt. Nii et budismis te näete oma uut võimalikku väljundit. Muidugi. Olen selle teemaga seotud lapsest saati, nii et siin pole midagi uut. Küsimus on selles, kuhu oma ressurss kulutada. Oluline on niisuguste asjade peale vähemalt mõelda. Budismi väliste rituaalide järgimine pole minu arvates eriti tähtis, sest ka tarkades raamatutes rõhutatakse, et kõik toimub sinu enda teadvuses. Oluline on eelkõige analüütiline mõtlemine ja kaastunne, see, et sa sooritaksid rituaali oma südames. Te alustasite omal ajal progega, umbes 17-aastaselt? Ansambel Mess? Üks huvitav algus oli ka see, kui me kunagi Jaanus Nõgistoga hakkasime bändi tegema. Mäletan, läksime Jaanusega Kadriorgu kontserti kuulama, kus esinesid ansamblid Mikronid ja Ruja. Olime siis mõlemad viisteist ja vaatasime, et oi-oi-oi. Huvitav oli see, et umbes poole aasta pärast kutsuti Jaanus Rujasse mängima ja mind jälle Mikronitesse laulma. Nii et tegelikult oli enne Messi väga palju bände, näiteks ansambel, mis sai hiljem nimeks Ornament. Ornamendina sai ta tõeliselt tuntuks alles siis, kui Gunnar Graps seal mängis; tegelikult oli nii, et mina kutsusin Gunnar Grapsi sinna bändi ja ise lahkusin. Nii et mul on olnud erakordselt õnne, juba 16-aastaselt mängisin koos eesti tippmuusikutega nagu Põldroo, Graps, Ilmar Soots jt. Põhjus, miks Ornamendist ei kasvanud näiteks ansambel Mess välja, oli lihtne: mina olin kuusteist, teised palju vanemad, väga tuntud ja kõvad tegijad. Oli selge, et vaevalt nemad nüüd ainult minu loomingut mängima hakkavad. Nii et selleks oli vaja saada kokku teist tüüpi bänd. 2004. aasta jaanuaris sai Messi kokkukutsumisest kolmkümmend aastat. See oli tollal ka väga pretsedenditu, et me tegime enne esimest kontserti poolteist aastat proovi. Messis juurutasime puudumiste koha pealt suhteliselt rangeid meetmeid, kuna oli selge, et sellist muusikat niisama kuidagi ei tee. Mess oli ju esimene progebänd kogu Nõukogude Liidus. Muide, hyper.records annab peagi välja luksuslikus köites Messi plaadid, kus on ka 1975. aastal filmitud n-ö video palast "Valged hommikud". Leidsin Eesti Raadio fonoteegist veel huvitavaid kontserdivõtteid, mida ma polnud ise kunagi kuulnud. Näiteks on olemas lindistus 1976. aastal TPIs toimunud Messi viimaselt kontserdilt. See on üks tore tagasivaade, kuigi ajuti tundub, et minevikuga on juba liiga palju tegeldud, võiks tegelda ka tulevikuga. Kui rääkida muudest töödest, siis aitasin Riho Sibula plaati ("Jahe sinine") teha, välja on tulemas väga huvitav Linnamuusikute plaat, mille produtsent ma olin. Seal sai ka natuke seadeid muudetud, vanamuusika salvestuse traditsioone eiratud - väga ilusad vanad kristlikud laulud. Miks omal ajal just proge? Proge oli tollal õhus. Tagantjärele mõeldes on väga kummaline, et nii komplitseeritud muusika oli siis mainstream. Ansamblid nagu Yes, King Crimson, Genesis, Focus, Emerson Lake And Palmer ("Tarkus" ja "Trilogy") jt. Kivinenud arusaama järgi on klassikaline muusika alati vaimselt midagi väga kõrget, kuid võib küll julgelt öelda, et paljud Haydni tilulilu-sümfooniad on tunduvalt rohkem vikerviisid kui paljud King Crimsoni, Yesi, Focuse või mõne muu tolle aja progebändi muusika. Kas te ise ka kuulate praegu mingit muusikat? Millist? Aeg-ajalt ikka kuulan, kuigi rohkem toimetuste taustaks, sõltuvalt meeleolust. Mida vanemaks saan, seda laiemaks on läinud muusikaskaala. Vahel kuulan "vagurat" jazzi, siis jälle mingeid "hõljumisi", vanamuusikat, ida või mõne muu kultuuri traditsioonilist muusikat. Päris huvitavad on mõned Stephen Micuse plaadid (näiteks "To the Evening Child"), Linnamuusikute uus plaat; väga meeldis Riho Sibula plaat. Arvan, et Riho on meil täiesti Pärdi andekusega mees. Jällegi, tüüparvamus on, et kõik, kes teevad n-ö tõsist muusikat, on midagi kohutavalt kõrget. Ja kõik, kes teevad jatsu või muud sellist, on midagi alamat. Mina nii ei arva. Mäletan, kuidas mu kadunud isa ütles (noorena sai kuulatud kõvasti proget, detsibelle oli palju): küll sa näed, jääd vanemaks, hakkad vaiksemat muusikat kuulama ja eelistama. Täpselt nii on läinudki. Üldiselt, neurootilisemat, närvilisemat muusikat ma ei kuula. Kuigi on ka erandeid, näiteks Robert Frippi ettevõtmised, mis võivad teinekord ka hirmsat mürtsu sisaldada. Kuidas suhtute vaimustusse, mis eesti nüüdisaegse elektronmuusika leeris valitseb teie loomingu vastu, kõigisse neisse remiksidesse, koostöösoovidesse jne? Selle üle on mul ainult hea meel. Meeleldi toetan ettevõtmisi, mis seotud püüdega saada paremaks ja targemaks... (Naerab.) Kunagi pole ma kellelegi "ei" öelnud, kui keegi on minu poole pöördunud, et tahaks mõnda lugu teha. Ütlen: palun, andke aga tuld, tehke. Rääkige ka oma tulevikuplaanidest. Kõige suurem plaan on seotud orkestriga, võimalik, et ka kooriga. Siis arvatavasti üks suurem rahvusvaheline filmiprojekt, millest osa tehakse Hiinas, Norras ja mitmel pool mujal - see pole ka veel päris lõpuni otsustatud. Nagu enne rääkisin, tuleb Messi kogumik, kus on igasugust materjali, mida ei ole varem avaldatud. Ja tahaks valmis saada CD animafilmide muusikaga, kus on peal "Naksitrallid" ja "Lepatriinude jõulud". Aga kõige suurem ettevõtmine on see orkestriga lugu. Minu meelest on akadeemilisemas žanris orkestrit viimasel ajal liiga palju kasutatud müra tegemiseks. Orkestriga saaks ka märksa inimsõbralikumaid helikeskkondi luua, mitte väljendada meeltesegadust. Prooviks rohkem meele kontsentratsiooni muusikasse tuua. Ja miks mitte ka heakõlalisust. Tegelikult kehtib akadeemilise muusika poolel üks kummaline kokkulepe: kõik heakõlaline arvatakse kohe odavaks ja kommertsiks. Kunagi tuli Mirjam Tally minu juurde ja ütles, et tahaks natukene minu juures õppida. Kuulasin ta lugusid ja mulle tundus, et temal võiks olla suuri eeldusi teha ka päris huvitavat tonaalset muusikat. Ma siis küsisin, et miks sa ei tee? Ja ta ütles, et oi, terve konservatooriumi ajal on mind õpetatud sellest eemalduma... Tähendab, akadeemilise muusika maailmas on mingi kabuhirm kõige heakõlalise ees; see on minu arvates õudselt kurb. Ja eks Pärt läks omal ajal ka akadeemiliste ringkondadega vastuollu, kui ta julges välja pakkuda mittedissoneeruvaid kõlakooslusi. Kui ma esitaksin hästi range piirangu ja paluksin teil nimetada kolm lemmikteost kogu oma senisest loomingust, siis millised need oleksid? See on väga keeruline. Ma olen teinud muusika umbes sajale filmile. Näiteks "Lepatriinude jõulud", "Wikmani poisid", "Naksitrallid", "In the Realm of the Lotus", ja miks ka mitte "Hukkunud Alpinisti hotell". Võib-olla kõige olulisem teos on minu jaoks siiani "Milarepa laulud". Milarepa oli tiibeti pühak ja joog, kes õpetas lauldes (eluaastad 1040-1123). "Milarepa" plaadil väljenduvad muusikaliselt kõige selgemini ka paljud mõtted, mida ma selle pika jutu peale siin olen öelnud. Lihtsus, mõte. Kaua aega kahtlesin, kas üldse tohib võtta selliseid tekste - pühaku tekstid ikkagi - ja hakata neile muusikat looma. Aga selle kaalus lõpuks ikkagi üles see, et kui on austus, aga ei tee, siis see ju ei jõua inimesteni. Ent seegi ei ole hea, sest Milarepa arvatavasti tahtis ka, et võimalikult paljud sellest osa saaksid. Muidugi ma ei arva, et Milarepa laulude sõnum oleks väga ebaharilik - eks need ole ikka needsamad lihtsad tõed, millest ka Jeesus on rääkinud. See on tegelikult ka minu lemmikplaat neist, mida mul teie loomingust kuulata on õnnestunud, teine oleks vist "Hukkunud Alpinisti hotell". Eriti vapustas mind "Milarepa" puhul see, et te olete nii hea laulja - tahk, mida ma teie loomingust siis veel ei tundnud. Samas on teie muusikaline karjäär aja jooksul laulmisest kogu aeg eemale kulgenud. Kus siin see loogika on? See on huvitav teema. Olen kogenud, et on üks seltskond, kes tahab, et ma laulaksin, ja teine, kes ei pea mind üldse lauljaks, vaid hoopis pianistiks või orelimängijaks. Ilmselt on siin taga see, et ma pole üldse artistitüüp. Eks minus ole muidugi miinuseid väga palju, aga edevust ei ole mul piisavalt. Mind ei tõmba üldse lavale. Mitte, et ma nii hirmsasti häbeneksin, aga mind ei tõmba see, et publik plaksutab ja siis ma olen hirmus vägev nende ees. Erandiks on olnud esinemised Leigol, kus looduse keskel musitseerimine annab tõesti midagi. Kuid üldiselt olen pigem omaette nokitseja, stuudiomuusik. Tunnen seetõttu õrna hingesugulust Glenn Gouldiga, kes ju teatavasti loobus publiku ees esinemisest ja süüvis stuudiotöösse. Ega ma neid "Milarepa laule" oleks võib-olla ka ise üldse laulnud, aga ma lihtsalt ei tea Eestis kedagi teist, kes neid sedamoodi oleks võinud laulda. Omal ajal alustasitegi lauljana popbändides. Eks ole, jah, igasugust nalja tehtud. Mitmes bändis olin tõesti ainult laulja. Tollal oli selline torudega bänd nagu Olion, kus sai ka ainult laulja oldud. Muidugi on heaks lauljaks väga raske saada ja paljud ei saagi, sest üks asi on viisipidamine, aga järgmine aste laulust terviku loomine. Olete seda ka õppinud? Muidugi. Hääle koolitust sain lapsepõlves, sest õppisin Tallinna 22. keskkoolis muusikakallakuga klassis, kus oli iga päev Ene Üleoja käe all laulmistund ja lisaks veel koorilaul. Oma muusikalise põhihariduse sain muusikakoolis (hiljem sai see Otsa-nimeliseks) Leo Semleki juhendamisel - inimene, kelle nimi pole laiemalt tuntud, kuid äratab muusikaringkondades sügavat austust. Tema oli ikka väga range õpetaja. Kummaline küll, kuid just tema loengud harmooniast, elementaarteooriast ja polüfooniast ning huvitavad arutlused muudel teemadel inspireerisid mind üha enam tegelema loominguga. Arvan, et ta oli ja on ehk praegugi parim muusikateoreetiliste ainete õpetaja Eestis. Nüüd olete ka ise õpetaja rollis. Millistes kõrgkoolides te olete õpetanud? Alustasin Tampere Rakendusliku Kunsti Kõrgkoolis. Siis tuli töö Helsingis, Turi Kunstiakadeemias, seejärel Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Muusikaakadeemias. Töö õpetajana on tsükliline, sest ma pole tahtnud ennast liialt sellega siduda ja mul pole ka mingeid akadeemilise karjääri ambitsioone. Eestis olen õpetanud tõesti vaid missioonitundest. Ja eriala, mida te põhiliselt õpetate, on... See on olnud erinevates õppeasutustes erineva nimega, näiteks Tallinna Pedagoogikaülikoolis heliesteetika. Õpetan režissööridele, muusikutele ja teistele, kuidas muusika, aga ka muu heli, filmi dramaturgiat kas toetab või mitte, tähendab, milline on heli dramaturgiline roll seoses pildiga. See on olnud palju huvitavam kui ainult muusika õpetamine, kuna film on nagu tablett elust enesest, seal on nii palju erinevaid tasandeid, mis lähtuvad dramaturgilisest joonisest. See puudutab muidugi ka teatrit, kuid vahe on selles, et filmis võib inimese silm olla, ütleme, 3 x 8 meetrit, ja kogu saal näeb, mis toimub inimese pupillis, teatris aga peab näitleja olema kuuldav ja nähtav ka 27. reas ja kolmandal rõdul. Mul on kõvasti vedanud, et olen paaris filmis olnud ka näitleja, õige sõnaga küll "osatäitja", ja tean, mis tunne on seista teisel pool kaamerat. Niisiis olen õpetajana püüdnud täita seda lünka, mis on filmihariduses. Üldjuhul ei tea filmikriitikud ega režissöörid mitte midagi sellest, mis puudutab muusika dramaturgilist osa filmis. Ja see on tõesti traagiline. Soomes toimub õpetamine tavaliselt nädal või kaks pikkade tsüklitena kaheksa tundi päevas, kus me siis analüüsime, salvestame jne. Olen muu hulgas õpetanud režissööridele, kuidas heliloojale oma soove selgitada ja milliste omadustega võiks üldse olla potentsiaalne helilooja. Probleem on sageli selles, et mõni võib olla väga hea helilooja, kuid ei oska jätta ruumi pildile. Ja mis teeb filmi heli väga keeruliseks, on just selle tajumine, et mingil hetkel on järsku kõige tähtsam muusika, isegi pilt pole nii tähtis, lugu viib edasi ainult muusika. Paned alla teise muusika - see võib filmi täiesti ära lõhkuda. See muusika peab olema esil, see peab kõike kandma, järgmisel hetkel ta taandub, annab ruumi pildile või millelegi muule. Nende proportsioonide ja dramaturgia tajumine tuleb vaid kogemuste ja tööga. Nii et õpetustöö õpetab endalegi uut ja suhtlemine noortega hoiab virge ning erksana. Kas on mingisugune muusikaline kontekst, kuhu te end ise praegusel hetkel sooviksite asetada, millega te end ise seostate? Kõige olulisem on see, et sul oleks midagi öelda. Sealt edasi: kuidas siis öelda? Öelda tuleb nii lihtsalt, et kõik saaksid aru. Ehk, kui ette kujutada matemaatilist võrrandit, seda tuleb taandada seni, kuni saad väga lihtsa vastuse. Kahjuks on tihti nii, et kuna on õpitud muusikat kirjutama, siis tehakse tühisestki ideest suuri ja ulatuslikke teoseid. Kui palju on akadeemilises muusikas seda, et idee on tohutult väike, aga selle ümber konstrueeritakse meeletu "karvapall". Liiga tihti kallatakse oma "ööpotti" kuulajale pähe, võtmata endale vastutust, et kui keegi kuulab sinu taiest, siis tema eluaeg ju kulub. Sa võtad inimeselt tema eluaega. Ehk: mida segasemaks sa selle võrrandi ajad, seda halvem see on, seda häbematum sa kuulajate vastu oled. Mida targem on inimene, seda lihtsamalt ta suudab keerulisi asju väljendada. Teisalt ründab meid moosine, tohutute mõõtmete ja intensiivsusega pop, rock ja muu muusikatööstus, kus väärt loomingu asemel määrab teadagi vaid raha, kasum ja paljas tagumik. Nii et igal pool on omad hädad. Seal, kus on inimesed, seal on alati ka probleemid. Ma arvan, et enamik muusikuid üldse ei mõtle sellistes kategooriates, et "mul on midagi öelda ja ma ütlen seda". Neil on hoopis muud algimpulsid. Nii et te olete selles suhtes võib-olla suur erand. Paljud ei jõua ilmselt isegi selle mõistmiseni, et muusika on millegi väljendamine, kas või eneseväljendus... rääkimata juba küsimusest "mida sul öelda on", ja et sa siis seda ütled. See kipub pigem olema hoopis teistsuguste žanrite pärusmaa, mis tegelevad otseselt mõtte ja tähendusega - kirjandus, filosoofia, religioon jne. See, et mitmed loojad ei mõista oma tegude tagajärgi, ei vabasta neid vastutusest, nagu ei vabasta vastutusest ka seaduste mittetundmine. Millegipärast arvatakse, et kunstnikud võivad olla (ja liiga tihti ongi) süüdimatud ja teha, mis pähe tuleb. Arvan täpselt vastupidi. Kuna mõjutatakse suuremat või väiksemat hulka inimesi, on ka vastutus suur. Ja et tegu on eneseväljendusega, siis tuleb tõsiselt enne mõelda, mida väljendada. Arvan, et peab vähemalt üritama saada paremaks ja targemaks. Sellest võibki saada sisuka väljenduse allikas ning seda mitte meeltesegadusest või saamahimust. Enesearendamine? Jah, muidugi. Püüe näha asju avaramalt, mõista maailma. Ja see avaldub selles, mida sa teed. Paratamatult on igas teoses ka inimese kogu olemus. See, kuhu ollakse oma teel jõudnud. Arvan, et inimene ei saa kunagi olla vaba. Miks? Sellepärast, et rumal inimene kahjustab teisi, aga mitte kellelgi ei ole õigust seda teha. Järelikult inimene ei ole vaba, ta peab ennast tahes-tahtmata arendama, et teisi mitte kahjustada. Enesearendamine ja mittekahjustamine on omavahel seotud - mida rohkem sa mõistad, seda vähem kahjustad teisi. Ja see pikk jutt kokku ongi minu kreedo. See on see aluspõhi, millelt ma teen muusikat. Lõpetuseks tahaksin öelda, et kui mõelda sellele, mis maailmas halba, ei tule sellel lõppu. Lõppu ei tule ka sellel, mis hästi. Seepärast keskendugem viimasele ja olgem mõnusad! Parimat meile kõigile.