SOOLO Lilian Semper, üksiklane ja koosolija IA REMMEL Lilian Semperiga käib kaasas kultuursus, mis pole ei edvistav ega kätteõpitud, vaid milles on eesti intelligentsi parimate traditsioonide põlisust. Ta on justkui pisut eemalolev, vaatleb lollustki leebe, andestava naeratusega. Muigab elu pisikoomika üle. Tema kohta on raske määratlust leida. On see õppejõud, interpreet, muusikategelane? Ükski neist pole täpne. Ta jääbki natuke tabamatuks. Mu meelest olete teie näide sellest, milline on daam. Oi, vaevalt küll. Milline on üldse daam? Kas ta ei peaks kandma kübarat? Ma arvan, tal peaks maitset olema. Ja ta ei vannu kuradeid. Ligi 85-aastane proua Tomingas, minu ema ja ka minu õmbleja, ütles kord: "Teie ema oli daam, aga teie pole." Tüdrukuna lugesin üksikuid kättesattunud Mareteid, otsisin antikvariaadist koltunud luulekogusid ja Tuglase novellide esimesi trükke. Eesti aeg tundus olevat nii ahvatlev. Teie lapsepõlv möödus sel ajal. Mul oli õnnelik lapsepõlv, sellest saan alles tagantjärele aru. Oli normaalne kodu, isa, ema, õde. Elasime Tartus, mu vanaisa majas. Vanematele kuulus pool teisest korrusest. Ema oli abielu algul kuskil välismaal õppimas, isa tegi kodus kirjutamise ja redigeerimise töid ja siis nad seda elamist seal onu, kunstnik Adamson-Ericuga kujundasid. Mulle teeb nalja, kuidas isa ühes kirjas kirjeldab, kui ta kord esmaspäeva hommikul läks ehitustöid üle vaatama, siis töömehed olid sirakil maas ja täis nagu tinaviled. Ega miski siin maailmas ole uus ja ei maksa arvata, et selline nähtus oleks ainult praeguse aja ilming. Milline nägi välja modern kodu, kunstniku kavandatud? Seal oli heleroheliste seintega söögituba, sisse maalitud abstraktsete kujunditega. Suures toas oli Ihse klaver, seda mängis ema, andis seal vahetevahel klaveritunde, harjutas ise, vahel mängis ansamblit (näiteks viiuldaja Evald Turganiga, nagu mäletan). Ja siis olid seal erksinised kaminad ja ahjud, tumesinine tapeet seinas ja onu abstraktse kavandi järgi vaip, mis kaua aega ka meie praegust korterit teenis. Väga palju pilte. Need jäid ainsana alles, kui meie maja 1941. aasta lahingutes ära põles. Minu tädimees Ernst Jõesaar ronis läbi akna teisele korrusele ja loopis maalid välja. Milline mees oli teie vanaisa? Omal ajal oli ta talust, triikraud taskus, välja saadetud rätsepaks õppima, aga ega ta ei tahtnud sugugi rätsepaks saada. Ma saan tast väga hästi aru. Ka minu kõige nõrgem asi kõigis koolides on olnud käsitöö. Vanaisast sai kangakaupmees, tema pood oli Tartu kaubahoovis, sammastikuga ümbritsetud suures poodide rivis. Linnaelust hoolimata jäi tema, nagu õige eesti mehe ideaaliks ikkagi talu. Selle ta lõpuks ka ostis: Puka lähedale, Tartu- ja Valgamaa piirile, laulupedagoog Linda Sauli vanematelt. Ükskord Linda Saul küsiski mult: "Kas see suur kask seal teispool teed on veel alles?" See oli alles. Sõja ajal maeti sinna alla üks saksa sõdur. Vanaisal oli kuus last, kolm surid lapsena. Neist kolmest, kes järele jäid, ei tulnud aga ühestki talupidajat ega isegi mitte sinnapoole. Onust sai kunstnik, ema õppis klaverit ja abiellus kirjanikuga ning kõige noorem õde abiellus skulptoriga. Vanaisal oli, ma kahtlustan, väike suurusehullustus. Seal talus oli oma kümme maja: elumaja, rentniku maja, kaks lauta, vankrikuur, kaks aita, saun, pesuköök, tall jne. Aed oli üle hektari suur, seal oli sada õunapuud (millest vähemalt 90 ära külmus, nii et olen minagi elus näinud, kuidas hiilgus tuleb ja kaob). Mitu sirelilehtlat, aia ühest otsast teise punased sõstrad, risti mustad sõstrad. Kogretiik, suur hõbekuusk ja lillepeenrad akende all. Juurviljad ja kartulimaa. Hiljem see kõik metsistus ja oli minu jaoks kui paradiis. Sealt taluaiast läksin ma sageli tasakesi metsa. Lähim oli saaremets, mis kevadel muutus järsku üleni valgeks toomingatest ja metsaalune täiesti siniseks sinililledest. Talvel oli meeletult lund, toast lauda juurde minekuks tuli kaevata lume sisse teed, kus liikusin nagu kõrges labürindis. Sügisel aga, kui läksid mööda koristatud põldu, tekkis niisugune eriline vabaduse tunne, kui võis minna igalt poolt vabalt üle. Need on niisugused meeleolud, mis ei kao. Olime maal alati ligi pool aastat. Vanemad olid sageli ka seal. Nende töö oli niisugune mitte väga reglementeeritud. Sõjaajal ema elaski maal, sest linnas ta lasti töölt lahti ja kodugi põles ju ära. Ega mu ema eriti sest taluelust ei hoolinud. Ta lihtsalt pidi seda tegema. Aga erilise vaimustuseta ja kui lauta lehma lüpsma läks, siis värvis huuled ära. Milliseid huvitavaid ema-isa külalisi näha saite? Isa oli tegev prantsuse instituudis, käis sealne seltskond ja kirjarahvast Suitsud, Tuglased, Aspelid. Aga meid kupatati täiskasvanute seltskonnast ikka minema. Juba sõja ajal, siis olin ise pisut suurem ja mäletan paremini, külastas meid suvel Pukas ka Liina Reiman, see külaskäik jäi mulle eredalt meelde. Minu õde, kes jumaldas näitlejaid ja ka ise oleks lavale tahtnud, vaatas teda suuril silmil. Ja seal oli ka mida vaadata. Esiteks oli ta minu meelest tohutu suur (vähemalt ukse suurune), teiseks rääkis ta kaunilt ja kõlavalt ning juba kaugelt oli näha, et ta on näitleja. Väga kummaline oli küll see, et tal oli üks käsi teisest tunduvalt lühem, mida ta ilmselt laval väga osavalt varjata oskas. Lapsed seltskonnaga koos lauas ei istunud? Väiksena küll mitte kunagi. Võib-olla paremal juhul käisime tere ütlemas ja ma võin öelda, et isegi see tere ütlemine oli mulle probleem. Mul on vist veres midagi isapoolsest suguvõsast. Isa perekond oli pärit Mulgimaalt. Vanaisa oli kooliõpetaja, suure habemega mustaverd mees. Omal ajal olevat ta silma heitnud talutütrele, kellest hiljem sai Juhan Aaviku ema. Sellest ei tulnud aga midagi välja, neiu oli arvanud, et "kuidas ma ikka säänse juudile lään". Kogu perekond oli hästi ratsionaalne, tarkust ja õpetatust peeti kõige tähtsamaks. Kõik nad olid kinnisevõitu, pisut kalduvusega eraklikkusele. Mu isa sugulaste hulgas oli näiteks üks metsavaht, lihtne mees, aga luges Nietzschet, Kanti ja muud sellist. Ja terve hulk neist jäi üksikuks. Kust on pärit see väga haruldane Semperi nimi? Semperid olid elanud Uue-Karistes ja nii palju, kui kirikuraamatutest kätte sai, on neis see nimi kirjas 1602. aastast peale. Alati perekonnanimega: ikka Saki talu Semper, Jaagud ja Hansud, kes nad seal olid, kuigi perekonnanimed tulid põhiliselt käibele alles 19. sajandi algupoolel. Üks Saksamaa suguvõsauurija Semper saatis kord mu isale kirja. Tema oli leidnud, et kõik Semperid on välja tulnud Hispaaniast. Ega Eestis arvatavasti olegi enam päris puhtaid soomeugrisid. Näiteks Saaremaal on vist kõik veri segatud. Küllap seal oli neid meremehi, kes ekseldes ja merehädalistena siia jäid, nii et miks ei oleks võinud ka mõni hispaania sõjamees Mulgimaale sattuda ja siia jääda. Miks isa Asmiks kutsuti? Tollal oli üks romaan - "Asmus Semperi noorusmaa". Eesti keeleuuenduses jäeti siis sõnade saksapärased lõpud ära: realismusest sai realism ja idealismusest idealism, Asmusest sai siis Asm. Kuidas isa-ema kohtusid? Oma olemasolu eest pean ma tänama heliloojat, kes ei ole minu eriline lemmik: Liszti. Mu ema olevat tollal mänginud Liszti Petrarca sonetti, ta ei saanud seal sest tekstist aru, aga isa oli romaani keelte spets ning ema palus tema käest tõlget. Tõlke ta järgmisel päeval ka sai ning poole aasta pärast ka tõlkija. See oli hea abielu, ma arvan. Ma pole iial kuulnud, et meil oleks kakeldud või suurt konflikti olnud. Inimesed mõistsid ja toetasid teineteist. Ma arvasin algul, et kõik abielud on niisugused. Pärast sain aru, et see oli erand, see institutsioon on väga palju muutunud. Teie isa valdas palju keeli, muu hulgas oli suurepärane tõlkija. Ta oskas väärtuslikku valida. Võib-olla tulid kasuks ka pikad õpinguajad välismaal. Nad olid 20ndatel aastatel emaga viis aastat Berliinis ja ühe aasta Pariisis. Lapsena oli minu jaoks aksioom, et isa on tark. Ja minu meelest oli ta hea inimene, aga see on muidugi niisugune kahtlane määratlus. Lapsena on tavaliselt mitmeid unistusi ja soove, kelleks suurena saada. Mina tahtsin suurena tingimata saada aknapesijaks. Järgmine unistus, mis mul tunduvalt kauem kestis, oli soov aednikuks saada. Minu lemmikraamat oli ikka "Aedniku õpperaamat". Ma ei ole küll kindel, palju sellest välja oleks tulnud, sest tegelikkuses kujunes aiatöö maal ikka rohkem kohustuseks. Lugesime õega muidugi väga palju. Jõuluks saime alati raamatuid ja see oli suur mõnu. Neid ei tohtinud õhtul voodis lugeda, tegime seda siis taskulambiga teki all salaja. Maal olid ka Loomingud - peaaegu ainuke kirjavara, mis meie korterist alles jäi. Need olid vist linnast ära maale toodud, et neid kunagi köita. Need on mul tõesti olemas esimesest viimase numbrini, isa oli pikka aega Loomingu toimetaja. Ka see eale ebakohane kirjavara sai mul põhjalikult läbi loetud. Aga kooliajal, teismeliseeas, siis algasid kindlasti mingid mõtted, mida õppima minna, millega tegelema hakata? Huvitaval kombel ei olnud mul siis kuigi palju neid mõtteid. Kooli läksin ma Saksa okupatsiooni ajal. Olin üldiselt hea õpilane. Kooli ajal elasime õega Tartus tädi juures ja ma vaatan neid kirju, mis ma emale Tartust olen saatnud; kirjutan missugused hinded mul on ja kuidas olen läbi mänginud oma 25 Czerny etüüdi. Vanematest eemal olla oli raske, igatsus nende järele oli väga suur. Kolm aastat, mis isa ära oli, magasin kogu aeg, isa lips padja all. 1944. aastal tulime Tallinna, sellessesamasse majja, kus praegugi elan. Mõni nädal enne seda suri mu õde kopsuhaigusesse. See avastati tal juba lõppjärgus ja progresseerus väga kiiresti. Palju aastaid hiljem tabas see vana aja tõbi ka mind. Ei julgenud sellest oma vanematele iitsatadagi. Seda, et viiel aastal sõin iga päev oma 32 tabletti, teadis ainult mu mees Jüri Plink. Selles Pärnu maantee majas on elanud veel Smuul, Andresen, Ita Saks, Viidingud, Rummod, hiljem Kaugver. Sõbrunesin Lea Rummoga, kellest hiljem sai Lea Tormis. Rummo perekonnast tuli minule see suur teatrihuvi, mis kestis päris kaua. Vaatasin ära kõik etendused. Tegime ka ise draamasid. Meil olid omad "draamakaltsud", neli-viis kohvritäit. Seal oli üks hobusesabast parukas, mõned pikad seelikud, vanaisa silinder, siidpaberist jaanalinnusuled. Ma olen ema käest esimest ja viimast korda klohmida saanud mingi musta hommikumantli pärast, millest me õmblesime haareminaiste püksid. Tuli välja, et poleks tohtinud seda katki lõikuda. Me olime kõik niisugused suured lugejad ja meie draamad käisid tihti raamatute järgi. Draamade suureks initsiaatoriks oli viiuldaja Rudolf Palmi tütar Malle Palm. See oli üks väga huvitav tüdruk, erakordselt andekas inimene mitmel alal. Mängisime näiteks "Jumalaema kirikut Pariisis". Mina olin küll seal rohkem niisugune statist, mängisin Quasimodot ja vajadusel olin ka Esmeralda kits. Näidendeid olime õega ka juba lapsepõlves teinud. Mina olin ikka prints, tema aga printsess või Okasroosike. Ta oli ilus tüdruk, teistsuguse iseloomuga, elavam ja lahtisem. Keskkooli lõpuaastad olid mul juba süngevõitu. Ma ei olnud kooli lõpetades kindel, kas saan kuskile sisse. Mind oleks huvitanud botaanika või filoloogia, aga Tartust öeldi, et mul pole lootustki ülikooli pääseda poliitilise olukorra pärast. See oli mõnes mõttes kummaline situatsioon: endast sõltumata ei pääsenud õppima seda, mida oleks tahtnud. Sellist asja oli tollal ikka väga palju. Minu lugu oli ainult üks paljudest ja kaugeltki mitte veel kõige hullem, aga mulle tundus see tollal väga masendav. Õppimine oli mulle siiani kõige tähtsam olnud, klaver oli nagu kõrvaline. Aga kui selgus, et ma ülikooli ei saa, siis hakkasin esimest korda elus tõsiselt harjutama. Ja loomulikult oli see hilja. Praegu nii ei saaks. Alles nüüd jõuame klaverimängu juurde. Mul on olnud ainult kolm klaveriõpetajat. See on minu meelest väga paras ports, mitte niisugune edasi-tagasi sagimine. Muusikakoolis õppisin Irmgard Kaudre juures, siis tuli Heljo Sepp. Meil oli vanusevahet ainult üksteist aastat. Tema oli noor ja eriti energiline, ise suurepärane pianist. Tema oli saanud haridust nii idast kui läänest - kuigi läänest tollal midagi ei räägitud, Debussy oli juba absoluutne dekadent ning Šostakovitš ja Prokofjev saamas täielikeks rahvavaenlasteks. Aga ega seda läänelikku saanud maha salata ja ega idagi muusika alal vaene polnud. Heljo Sepa juurde minnes maailm nagu avardus, kõik tundus nii huvitav. Ja kolmandal kursusel võis mu nime juba kavalehele trükkida ning siis ma esinesin esimest korda avalikult Estonia kontserdisaalis. Üliõpilaselu oli siis rasketest aegadest hoolimata vist üsna mitmekesine? Õppimise kõrval on mul meeles üsna rohked matkad, mida tegime. Esimene toimus Ago Russaku juhatusel Kaukaasiasse ja Krimmi. Läksime nagu tobud, ligi nelja kilomeetri kõrgusele mägedesse, kus oli lumi maas ja jäälõhed, isegi tekke ei olnud kaasas. Aga see oli võimas ilu, mida seal näha sai, mul on hea meel, et seal sai ära käia. Teine retk oli Taga-Karpaatiasse, kus pühapäeva hommikul helisesid mägedes kirikukellad, kõik oli nii mahedalt ilus ja inimesed käisid rahvariietes. Kõiges selles oli midagi läänelikku ja mittelubatu hõngu. Lvovis viisid kohalikud üliõpilased meid mahajäetud surnuaiale, kuhu oli keelatud minna, umbes nii, nagu meil Kuperjanovi hauale. Siis käisime nelja tüdrukuga Eesti saartel, kus meid hurjutati lühikeste pükste pärast ja piirivalve küsis meie vaevaga hangitud lubadele vaadates: "A kakaja eta konservatorija - mjasnaja ili rõbnaja?" Kust tuli Moskva aspirantuuri mineku mõte? Selle haudusid välja Heljo Sepp ja minu ema. Ma muidugi kartsin minna, ma pole suure julgusega kunagi silma paistnud, aga eks ma ikka ka väga tahtsin. Sisse ma sain ja jäin sinna lõpuks tervelt neljaks aastaks. Mulle meenub see väga markantne lugu, kuidas kollokviumil läksid suured professorid omavahel mingisugusel teemal vaidlema ja teie jäite nagu kõrvaliseks. Moskva konservatooriumis oli ju väga palju klaveriõppijaid ja neli klaverikateedrit: Goldenweiseri, Feinbergi, Igumnovi (minu ajal juba Oborini) ja Neuhausi omad. Goldenweiser oli neist kõige vanem, vahel juba jäi kontsertidel tukkuma. Feinberg töötas klassis 28 (Neuhausi klassi kõrval), aga tema tunde ma ei ole kunagi kuulanud. Mõnede professorite vahel olid tõepoolest mingid suured vastuolud. Feinberg oli selline peen mees, helilooja ja ka teoreetik. Kui praegu kuulata tema Bachi-esitust, siis on selles midagi huvitavat. See on mingil määral romantiseeritud, aga ei mõju aegununa. Kas seal ei ole midagi säilinud sellest vanast improviseerimise kunstist, see suur vabadus¼ Bach on allunud küll rohkem kui ükski teine helilooja moele. Me ei tea ju, kuidas seda tegelikult mängiti. Viimati Jyväskylä konkursi žüriis oskasin endale esimest korda sõnastada, et praegu mulle ikka ei meeldi, kui Bachi mängitakse väga suure tooniga, n-ö rasvaselt. Sisemine pinge on muidugi täitsa iseasi. Ja jumalapärast mitte ka peenutsevalt. Mina muidugi, võib-olla ka Heljo Sepa tõttu, jumaldasin Neuhausi. Ja olin õnnelik, et minu õpetaja Jakov Zak kuulus Neuhausi kateedrisse. Moskvas tundsin, et pean karjas püsimiseks kõigest väest pingutama, ja nii ma siis läksingi igal hommikul kell seitse harjutama. Igal hommikul tulid ka kaks klaverihäälestajat ja käisid kõik klaverid läbi. Sellist asja igatseks praegu meilegi! Õppisin Zaki käest palju, eriti nõudlikkust iseenese vastu. Tuleb teha üle oma võimete ja võimeid selle abil avardada. Niimoodi ma ei olnud varem mõelnud. Ega ma ennast algul Moskvas kuigi hästi ei tundnud. Kartsin iga tundi. Hommikul hakkas töö peale, seal ei olnud mingisuguseid tunniaegu, kõik istusid terve päeva kohal ja ootasid, millal järg nende kätte jõuab. Zak ütles kord: "Ma tahaksin nüüd, et Liljetška ka ükskord põrutaks rusikaga lauale ja ütleks: nüüd olgu minu tund." Moskvast lahkudes andis ta mulle kaasa ühe õpetuse: "Pea meeles, et elus saab edasi vaid küünarnukkidega ja küünarnukkide otsas peavad olema habemenoad." Aga kas see polegi mitte nii? Mina olen, ime küll, enda jaoks piisavalt edasi saanud ka ilma nende habemenugadeta. Zak oli suur erudiit ja muusika kõrval eriti asjatundja kujutava kunsti alal. Temal oli alati peast võtta kogu repertuaar. Virtuoos oli ta ka suur. Aga mulle tundus vahel, et ta ei olnud väga õnnelik inimene. Neuhaus oli õnnelikum? Ta ehk oskas olla õnnelikum, oli niisugune tundeinimene: vahel märatses tunnis, läks endast välja ja käratas kõigi peale. Tema tunnis oli muidugi pööraselt kuulajaid, tal oli nagu aura ümber. Aga mida ta käratas? Ta vihastas õpilaste, muuseas ka väga heade peale. Näiteks röögatas Slobodjannikule või Kastelskile: "Vas nada ubit", virutas kepi nurka ja lisas meile, kes me seal kuulamas olime: "I vsehh vas tože." Minule tundus see täitsa igapäevane, ma käisin ikka vahel neid Neuhausi tunde kuulamas, aga Valdur Roots, kes tookord ka seal oli, imestas väga. Ma olevat talle öelnud: see ei ole midagi erilist, seda tuleb ikka ette. Seda laadi stiil, õpilasele väga otse või veidi rohkem ütlemine, on vene omapära. Aga tulemused on väga head. Mujal maailmas tuleb õpilast käsitleda nagu kristallvaasi. Soomeski nüüd keegi meenutas, kuidas Baškirov käis tunde andmas, sõimas, käskis kogu aeg tõlkida, karjatas lõpuks "idioot!" ja lisas siis: "Seda pole vaja tõlkida." Võib-olla peaks laskma õpilasel endal õige tee leida? No seda ei jõua ära oodata. Milleks siis meie oleme? Ja õppeplaanid, mis on kõigi jaoks ühesugused, ahistavad omasoodu. Aga kui kriise ette tuleb? Siis võiks öelda, et õpetaja ülesanne on leida kriisi peapõhjus. Aga muidugi on põhjusi, millest ei saagi üle. Mina kipun inimesi mõistma ja õigustama. Mul on kerge mõista ja raske hukka mõista, vastupidiselt sellele, mida ütleb Paul-Eerik Rummo. Meie üliõpilastel on praegusel ajal kohutavalt palju võimalusi. Kui palju meistrikursusi toimub, lausa lugematu arv, ja mina olen neist küll palju õppinud! Aga ma tahaksin võidelda niisuguse üleüldise sagimise vastu õppetöös. Aina reformid ja uuendused ning kõige krooniks lõpuks ringiga jälle tagasi. Samuti oleks minu meelest väga oluline mitte saata inimest õppima lihtsalt Berliini või Madridi, vaid saata kindla õpetaja juurde. Igaühele on küll vajalik olla metropolis mõni kuu või üks aasta, aga tähtis on ka, missugust õpetust sa saad. Kuidas näiteks võhikule seletada, miks tasub muusikat tundma õppida? Muusika on ilus, vabandatagu seda banaalsust. Muusika on kaaslane. Muusikas sa tunned, et sinu arusaamadel ja tundmustel on resonantsi kõige suuremate hulgas - ma mõtlen neid, kes nüüd Parnassil istuvad. Muusika kaudu näeb kaasinimese sisse. Pole paremat vahendit näiteks õpilase tundmaõppimiseks kui tema tehtud muusika kuulamine, sest siin avaneb ta kõige ausamalt ja intiimsemalt. Võib juhtuda, et mõni, kes käib, silmad maha löödud, mööda seinaääri, osutub ootamatult ägedaks, teine, kes särab ja pillub sädemeid, on üsna tuim ja kolmas, igapäevaelus saamatu ja stiihiline, oskab muusikas suurepäraselt korrastada ja ehitada. Tänu nendele kontrastidele on ka õpetajatöö erakordselt huvitav. Aga mina ei ole kunagi päris kindel olnud, et klaverimäng ja klaveriõpetamine on minu jaoks just kõige õigem elukutse. Ega ma küll midagi ka ei kahetse. Tippu jõuavad ikkagi vähesed, kui arvestada, milline meeletu armee on niisuguseid väga heal tasemel mängijaid. Kes praegustest tipp-pianistidest teile kõige sügavama mulje on jätnud? Sõjajärgsetel aastatel ikka Richter ja Gilels, siis kustumatu mulje Van Cliburnist. Kuulasin alles paar päeva tagasi huvi pärast uuesti üle tema Rahmaninovi Kolmanda kontserdi ja pean ütlema, et see on võrratult esitatud ka tänapäeva mõistes. Hiljuti oli mul võimalus külastada Luzerni klaverifestivali ja sealne suurim elamus oli - võiks arvata, et Perahia, aga hoopis Eliso Virsaladze. Perahiast sain väga hea mulje dirigendina. Tema juhatatud Haydni sümfoonia oli ülisuur elamus, suurem kui tema Mozarti kontsert. Aga samas kuulsin ma nüüd üsna kuulsat, Arbo Valdma sõnul maailma kõige enam pildistatud pianisti Hélène Grimaud'd ja tema tekitas vastupidiseid tundeid. Ma sain aru, et ta püüab mängida nagu mees, mis lõpptulemusena jättis niisuguse natuke tehtud mulje. Ja veel üks viimasel ajal tõsiselt sügavat muljet avaldanud pianist on Piotr Anderszewski. Eriti tema Beethoveni Diabelli-variatsioonid, teos, millest ma pole varem suures vaimustuses olnud. Ta mängib seda täiesti eriliselt ja ta ei püüa sugugi iseennast muusikas näidata. Mezzo-klassikakanalilt on korduvalt neidsamu Diabelli-variatsioone lastud. Ja kunagi pole ma saanud seda uuesti vaatamata jätta. Novikovis on mulle midagi kohutavalt meeldinud, näiteks tema Schuberti sonaadid, muusikalised momendid või Chopini masurkad. Ja sügava mulje on mulle jätnud ka meie oma pianistid, esmajoones Ivari Ilja oma romantiliste programmidega, kas või Schumanni Fantaasia tema viimases kavas. Ja paljud teisedki: Peep Lassmann, Kalle Randalu ja nüüd peaks nimetama veel tervet rodu... Mis jõudu annab? Kolm peamist asja: kordaläinud töö, sõbrad ja loodus. Näiteks Lõuna-Eesti loodus, mis lapsena omaseks saanud. Mul istub kogu aeg sees mingi täitmatu igatsus selle järele. Pikapeale olen harjunud ka Tallinna ümbruse, Laulasmaaga, aga alguses tekitas minus see ühetasane maastik lausa vaeva. Ma olen alati armastanud suvesid. Võib-olla sellepärast, et suved olid ainsad ajad, kus sai olla perekonnaga koos. Mingil määral olen ma küll üksiklane, aga mingil määral ka koosolija. Pikki aegu olime kõik Luual koos suvitamas. Veetsin seal pooled päevad järvel, sest lapsepõlvekodus mul niisugust suurt veekogu lähedal ei olnud. Nii väike maa, kui Eesti ka on, aga põhja ja lõuna vahel on suured erinevused. Mitte ainult looduse, vaid ka inimeste vahel. Eesti kirjakeel on tehtud põhjaeesti keelest, sama hästi oleks ta võinud lõunaeesti keelest tulla. Soomes pidi räägitama väga erinevaid murdeid, aga meil tahetakse neist pigem vabaneda. Nagu häbenetakse neid. On veel teisi komplekse, näiteks see piiritu tarve ennast maailmale tutvustada, lausa vaev, et meid maailmas küllalt ei teata. Miks meid on vaja nii kangesti teada? Siin on mängus mingi alaväärsustunne. Mis tegelikult huvi pakub, ega see avastamata jää. .