SOOLO Tõnis Mägi: lõpetamata joonte alkeemia BERK VAHER Tõnis Mäe mullune album "Siirius" jahmatas hääs mõttes: lapsepõlveaistingud ja vaikusest kuuldud helid liitusid kargeks laulutsükliks, ühtaegu nostalgiliseks ja innovatiivseks kõlakangaks. Võib julgelt öelda, et "Siirius" on nii eelmise aasta kui ka vähemalt terve kümnendi üks võtmeplaate. Veebruari lõpul puhkab "Mäks" tähelepanust oma Tartu-kodus. Näitab uhkusega pisitütre abstraktset maali, demonstreerib algelist hurdy-gurdy't. Tähtede juures käinu teab neid nautida. Erinevalt trendikonstruktoreist, kelle elu kulub näivustele, mis jäljendavad taevatähtede jäljendust, staarindust. Tõnis Mägi on aga olnud ka megastaar ühel kuuendikul planeedist. Seda suurema kohkumusega tunnistab ta kooli lauluvõistlusel õpetajaid lastelt "seksikamat esitust" nõudmas. Enda muusikat nimetab ta ennekõike teraapiliseks. Nii on talle ka enim meeltmööda väikesed kontserdid "mõnes väikeses ahjuga mõisatoas, kus inimesed saavad sotti, millest sa tegelikult laulad". Tõnis Mägi kinnitab, et algselt polnud laulmine ju mitte teistele esinemine, vaid rituaal. Nende rituaalide kadumine on õudne, need tuleb taasluua. Kunst ei pea keskenduma negatiivse peegeldamisele, vaid kokku sõlmima katkenud ühendusi. Mõnikord tulevad need asjad välja, ilma et sellest palju räägitakse. Ta kuulab praegu muusikat exotica-geeniusest Esquivelist metsarahva ürgaimuste tabaja Jaak Tuksamini, kiidab nii Robert Wyattit, Stevie Wonderit kui ka Cesaria Evorat, kelle vargsi korraldatud Eesti kontsert oli temalegi teadmata... Mõnikord on vaja kõigest vaikusesse eemalduda, et omaenda heli üles leida, nagu ta leidis "Siiriuse" tarvis. Parimad laulud tulevad hoopiski piltidena. Kui pildid tulema hakkavad, siis lähevad ka sõrmed klahvidel õigesse kohta. Tõnis Mägi: Need pildid on nagu fotod või maalid, vahel ka abstraktsed kujundid. "Fotod" on vast kõige täpsem öelda. Praegu mängib meil siin taustal Taani raadiojaamast 1940.-1950ndate jazz. Tollase lindistustehnika juures olidki helirežissöörid peaaegu nagu fotograafid - üksainus mikrofon, pikk väljavenitatud ruum, ja helirežissöör ütleb: saksofon, mine nüüd vasakule; nii ... trumm, tule natuke ettepoole ... nüüd, laulja, sina mine pisut paremale poole; ja nüüd on kõik valmis, hakkame lindistama. See on nagu vanaaegne pildistamine. Kui klõps kiiresti ära tehakse, ei pruugi tulemus olla loomulik. Olen vaadanud oma esivanemate pilte, nendes on mingi sügavus, mida tänapäeva tehnika juures enam ei adu. Sama on ka muusikaga. Nii mõnigi praegu üles kiidetud jazzi-uustulnuk jätab mind külmaks. Kõik on justkui õige: harjadega trumm, kontrabass... Ent oluline sügavus jääb puudu. Mis keel nendel 1940ndate meestel küll sees kõlises? Pärast sõda hakati kergemalt hingama - mis tunne see võib olla? Praegu on hoopis vastupidine tunne, et kohe läheb sõjaks... Too aeg oli mulle seni täitsa tühi maa. Sündisin 1948, lapsena kuulasin Soome raadiot, ega sealt jatsu eriti tulnud. Kui, siis piiritletult: Louis Armstrong, Ella Fitzgerald ja Billie Holiday... Teine poolus, mida praegu kuulan, on underground-muusika, mida inimesed vaikselt oma kodus teevad. Elektroonika. Mulle meeldivad tohutult mingid jaapani tüübid. Otsivad kihvte helisid kokku, toimub alkeemiline protsess, otsitakse Tarkade Kivi või kulda. Ajapikku olen kuulanud nii palju erinevat muusikat, kõik see laagerdub ja jätab oma jälje. Samas hakkad seda nägema hoopis teisest küljest. Bluusi on võimalik laulda nagu romanssi ja vastupidi. Tegelikult see võib-olla ongi üks ja seesama seisund, mida erinevates kultuurides nimetatakse erinevalt: fado, bluus, romanss, šansoon… Vahepeal huvitas mind tohutult pakistani muusika. Põnev tuhandete aastate pikkune traditsioon, mismoodi nemad aega tajuvad. B. V.: Tundub, et helipilt on sulle olnud kogu aeg olulisem kui see, millega heli tekitatakse. Suur osa su eakaaslasi tõmbab väga selged piirid: kitarrimuusika hea, süntesaatorimuusika paha. Seda pole sinu juures kunagi tähele pannud. T. M.: Loeb lihtsalt see, kas heli on adekvaatne. See on ka suuresti maitseküsimus. Kui jutt on puusaagimisest, siis on pentsik sinna lisada mingi sämplitud heli, kus keegi puud saeb. Mingisugused saundid käivad muidugi õudselt närvidele, näiteks sünteetiline klaver, mis kajab nagu taevalik harf ning millega on tehtud palju halba kristlikku muusikat ja ameerika filmimuusikat. Selliseid asju ei taha! Ei huvitagi puhtus, kui kõik on "siit äärest siiani", iga fraas klassikaliselt lõpuni viidud, joon lõpuni veetud nagu aabitsas. Minu meelest on hoopis põnevam, kui joon jääb lõpetamata. Mulle õudselt meeldivad Picasso visandid, vaat et rohkem kui ta teosed ise. Kui nurgad viilitakse maha ja mingist veidrast trapetsi ja kuubi vahepealsest kujutisest hakatakse tennisepalli tegema ning kui pall siis mööda põrandat veerema lasta, kaob see sahisedes igavikku, jälgi jätmata. Nurkade tekitatav on hoopis inimlikum. Igaüks eksib omamoodi. Me kõik võime õppida joonistama kannu nii, et lõpuks joonistame täpselt nõnda nagu kogu klass. Aga tähtis on, et igaüks joonistaks erinevalt, kõigi vigadega. Jällegi nagu Picasso: tavalisele inimesele on kõik vale. Kus on silm? Kus on nina? Kui on harjutud aastasadade jooksul kuulama fraase ühtmoodi, siis inimestele ongi selge, kuidas tegema peab. Seda ennekõike just Eestis, muu maailm tundub avaram. Kui proovid midagi teistmoodi teha, öeldakse: aga nii ju ei tehta! B. V.: Maailma muusikatööstuses koos kõigi oma vigadega on siiski mitmekesisus, mida ühtses koolitussüsteemis ei ole. Eestis on koolitusastmed väga paigas: hakkad "Laulukarussellist" pihta, lähed Otsa kooli või Konssi edasi, seejärel Eurovisioonile või kusagile laevale standardeid laulma - ja joonistadki seda kannu häälega nii, nagu kogu aeg on tambitud? T. M.: Täpselt. Omaette mõtlema ei õpetata. See on võib-olla Eesti kooli kõige suurem probleem, mitte ainult muusikas. Pealtnäha tundub, et on jube palju andekaid inimesi. Lauljaid tuleb ja tuleb, aga reeglina on kõik ühesugused. Neid on õpetatud niimoodi laulma, nagu praegu on õige: kõik on nagu väikesed Maarja-Liisid ja Koit Toomed. Ükskord küsisin Otsa kooli lauljatelt: kas teile õpetatakse ka teksti, luuletust koost lahti võtma ja aru saama, millest on jutt? Ei ole sellist asja õppekavas. Minu arust on oluline, et sa saad aru, millest laulad. Paljud näitlejad laulavad Eestis tunduvalt huvitavamalt kui lauljad, sest nad oskavad hoopis teistmoodi mõelda. Sõna on nende jaoks nii tähtis. Maailmaski meeldivad mulle kõige rohkem need lauljad, kes on ka näitlejad: Tom Waits, Yves Montand... B. V.: Aga samas sa ka näitled huvitavamalt kui paljud näitlejad. Mis vahe on olla laval lauljana või näitlejana? T. M.: Kõige suurem erinevus on vast selles, et laval on mul konkreetne partner, kellega pean dialoogi. Lauljana on mul küll bänd, aga see loob taustaheli, otsest silmsidet pole. Iseasi, kui läheb mõnusaks jämmiks, see on küll teatri moodi. Kui oled harjunud olema laval enam-vähem üksi, siis on küll keeruline, kui pead rääkima korraga kahele poole. B. V.: Aga kas see, kui sa kellegagi duetti laulad, mida sa ei tee just sageli, ei ole teatri moodi? T. M.: Teatrit ja laulmist ikka ei anna eriti võrrelda. Kuigi, meil sobivad hääled väga hästi kokku Riho Sibulaga ja me mõtleme väga sarnaselt. Ma ei pea ta poole vaatamagi, tean täpselt, et ta lõpetab oma fraasi ära nii nagu minagi. See klapp on Ultima Thule ajast peale, aga kogu aeg on põnevamaks läinud. Hannes Varblane vist kirjutas kusagil, et me Rihoga ajame paralleelselt ühte asja. Küllap see on õige. B. V.: Ka teie viimased plaadid on väga sarnased. Mitte isegi ilmtingimata helikeelelt, aga suhtumises laulusse. Need lõpetamata jooned. T. M.: Jaa, selline mõtlemine on põnev. Helide kaskaadist asju välja noppida ja kokku panna - see on alkeemiline protsess. Ja ilma suurte aparaatideta. Mul on arvuti ja klaver, aga mitte mingit kodustuudiot. Siin on hea otsida, vaadata ja proovida, see keemisprotsess käib tegelikult enda sees, et paneme seda, toda ja viiendat ürti ning natuke muumiatolmu... B. V.: Teksti lahtivõtmine ja kokkupanemine toimub ju ikkagi mõlemas, nii laulmises kui ka näitlemises? T. M.: Jaa, mingis mõttes on need jällegi väga sarnased. Kui ma teen mingit lugu, siis vaatan, et välted, pausid oleksid paigas, et mõte jõuaks pärale. Mulle tundub, küll mõningate eranditega, kui mulle on väga täpselt näidatud, kus ma laval pean seisma ja millal kätt tõstma, et olen püüdnud olla väga orgaaniline, et ma ei mängi. Kui ma hakkan mängima, siis see läheb mul käest ära. B. V.: Kas võib öelda, et tajud end näitelaval pigem orkestrandina kui solistina, sa oled see, keda "fotograaf" ümber paigutab? T. M.: Jah-jah, just. Kui olen bändiga laval, on mul peaosa. Teatris on mul kogu aeg olnud kõrvalosad, välja arvatud "Enigma variatsioonides", kus olin Mikk Mikiveriga võrdses rollis. See oli kõige huvitavam ja minu meelest enim täkkeläinud töö, kuigi mitte kõigi arvates. Kui äkitselt heas mõttes unustad ära, et oled laval. Ühel hetkel käib "krõks" ja mina olengi see tegelane. Lauludega on samamoodi. Riksi [Riho Sibula - toim.] "Aed" või minu "Liivakell" - siin käibki see "krõks" ja ongi nagu väike etendus. B. V.: Need mõlemad on ka omamoodi dramaatilise arenguga lood. T. M.: Jaa. Mõlemaga on mul silme ees väga selged pildid. "Liivakellaga" tuli pähe terve film, kus Fred Jüssi moodi mees läheb mööda metsa, suur telkmantel seljas, ja äkki leiab sambla seest roostes võtme. Paneb selle taskusse, liigub edasi. Kusagil metsa ääres on üks lagunenud palkmajake, katus juba sisse vajunud. Mees proovib naljapärast, kas võti sobib, enne muidugi koputab akendele, need on laudadega kinni löödud. Teeb ukse lahti: ongi õige võti! Mahajäetud elamine koos mööbli ja raamatutega, nii umbes 1940ndate lõpust. Kaminasimsil on liivakell, selle tõmbab mees justkui aegluubis telkmantli siiluga maha. Ümber oma keskme keereldes kukub liivakell aeglaselt põrandale, lendab miljoniks killuks. Kahju, võtaks selle liiva kokku ja teeks sellest mingi jäädava asja... Iga kord, kui ma "Liivakella" laulan, on see pilt silmade ees, tahan seda edasi anda. Inimestel saalis on tõenäoliselt mingi teine pilt ja neil võib tekkida tõrge. Aga kui ma täpselt tean, mida näen, siis see jõuab pärale neile, kes on avatud. Dalai-laama on vahvalt öelnud, et mõistus on nagu langevari - see töötab eriti hästi siis, kui on avatud! Need pildid ei lase lauludel liiga sentimentaalseks muutuda. Viimasel ajal ongi vast rohkem kargust, mitte sentimentaalsust. B. V.: Kuidas sa vaatad tagasi oma ärkamisaegsetele lauludele? Kuivõrd sa ennast tolles ajas veel ära tunned, või on see hoopis teine isik? T. M.: Tõenäoliselt on ikka hoopis teistsugune isik. Sellel ajal oli sund hoopis teistsugune, äkitselt tulid sellised sõnad suhu. Praegu tunduvad need muidugi plakatlikud, aga siis lihtsalt oligi nii. Mõned ei kirjutanud ka siis sellist asja, ütlesid, et see on nii mage ja paatoslik värk, see pole meie, eestlaste moodi. Aga mulle tundus see siis kuidagi loomulik. Mitte et ma peaksin ärkamisaegseid laule veel esitama. Aga vahel seda oodatakse, eriti "Koitu". See jõudis ju omal ajal väga paljudeni. 23. ja 24. veebruaril tegin kontserte ja seda lugu taheti ikka kuulata. Inimesed tulid juttu ajama ja ütlesid, et nad leiavad selles laulus väga palju, mida nad tookord ei leidnud. Laulude tegemisest on keeruline rääkida, ma ju ei tõsta klotse, et kollane sinna ja roheline sinna. Äkki, intuitiivselt, on nad kohal. Eriti just meloodiad. Tekste kardan rohkem, ma ei pea end eriliseks tekstimeistriks. B. V.: Milliseid vanemaid laule sa ikka hea meelega esitad, mis on sinu jaoks endiselt väga eredalt kohal, olgu siis omaenda või teiste lugudest? T. M.: Kolm-neli lugu on sellised. Üks nendest on kindlasti Riho "Aed", mille kohta Riho ütleb, et see polegi tema lugu, vaid minu lugu. See sattus veel aega, kui mul oli ees lahkuminek. Siis tuli minu enda mõõde sinna veel juurde. See on kindlalt üks lugu, mida olen aastaid laulnud, laulan veelgi. Või näiteks "Liivakell". Kui me tegime "Siiriuse" kontserte ja oli vaja laule juurde panna, siis tuli mõte, et võiks "Liivakella" teha, aga valsina. Originaalis on ta ikka pisut "Yesterday" moodi: keelpillikvartett ja kitarr, natuke romansilik ja slaavilik poplugu. Kummaline, kui palju slaavilikke asju ma olen teinud... Aga see karge trompetiga valss läheb ikka selliseks omaette maailmaks. Neid vanu asju 1980ndate algusest on veel: "Vana kaev" ja Elmu Värgi "Kus jäi see maa", mida me ka "Siiriuse"-kontserdil esitasime. Mõned vanad lood tuleks ümber teha. Üldiselt olen aga seda meelt, et neid ei peaks puutuma. Mõnedega on jälle nagu fotodega, kus ühel pildil on kirju palliga põlvpükstes poiss puu all ja teisel täiskasvanud mees sama puu all... B. V.: Kas see viimane plaat on toonud ka teiste muusikute koostööpakkumisi? T. M.: Ei ole. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kui paljud pillimehed viitsivad kuulata eesti muusikat. Arvan, et eriti ei kuulata, kui sõbrad välja arvata. Kui olin Venemaal või toonases Nõukogude Liidus - jõudsime seal ju päris tippu välja, 1980ndate alguses oli puhtakujuline eesti muusika invasioon, millest on suhteliselt vähe räägitud -, siis oli küll niimoodi, et Moskva Estraaditeatris, kus mul oli neliteist kontserti järjest välja müüdud, olid iga kord muusikud kohal. Ja väga head ja tuntud muusikud, näiteks lausa mingil hetkel maailmakuulsaks saanud Gorky Park. Need poisid käisid hiljuti Tartus, küsisid, et kuhu sa kadunud oled... B. V.: Kas sind on ka Venemaale tagasi kutsutud? T. M.: Paar korda olen käinud, aga praegu pole kummalgi poolel korralikku mänedžmenti. See võib veel tulla, aga mingi hetk on maha magatud. Kunagi käidi meilt õppimas, siis oligi kuus-seitse aastat eesti muusika invasiooni. Nüüd on vastupidi. Seal tehakse ikka sääraseid asju, et meil on sinnani kauge maa. Kui ma mõni aasta tagasi Taganka klubis esinemas käisin, siis kriitikud - võib-olla olid nad hästi viisakad - ütlesid, et kui ma praegu tagasi tuleksin, oleksid saalid täis. Oleks kolm liini: see, mida ma ise teen, see, mis ma kunagi tegin, pluss mingid uued venekeelsed asjad, ja siis veel ingliskeelsed asjad, James Brown ja vana soul. Aga sinnapaika see jäi, ei olnud, kes organiseeriks. Mõnus oleks see muidugi, sest Venemaal on hoopis teistsugune publik. Kui me omal ajal mööda Venemaad käisime, siis ma vist laulsin ainult neli laulu vene keeles, aga kontsert oli ligi poolteist tundi pikk. Ülejäänud olid eesti ja inglise keeles, ka siis! Eriti drastiline näide. Muusik Seifil oli kunagi lugu "Sa haara kinni mu käest". Olime Ust-Kamenogorskis, Kasahstanis, kõrtsis mängis kohalik bänd, mingi siniseks värvitud kummut laval, mis osutus hämmondiks! Siis öeldi, et üks tervitus sõpradele kaugest Eestist, ja tuli lugu "Sahara"! Ükskõik kus me ei käinud, ikka oli keegi selle punase väikese singli peale autogrammi võtmas. B. V.: Samas võib siiamaani alternatiivsematel diskodel kuulda toda olümpiaregati lugu. T. M.: See on naljakas lugu, ma püüdsin seda ka säärase hoiakuga laulda.Tekst on ju poliitiline. Afganistanis juba sõda käis. Otsisin hiljuti neid vanu lugusid välja: Viktor Reznikov, Piiteri juut, kelle lood jõudsid Earth Wind & Fire vanakesteni välja, või Tuhmanov. Need olid nii kihvtid lood! "Ljubimõi moi dvorik", või "Menjaju" - "menjaju Zõkinu na Presli"; Zõkina on ju nende folklaulja, selline paks mutike, kes nõukogude ajal oli ideoloogia esirinnas... Ja kui ma "Rossija" kontserdisaalis laulsin "menjaju Zõkinu na Presli", käis üle saali "jeee?!", ja kohe võeti lugu maha. Tegelikult oli vaja lolli mängida. Kõik oli võimalik, tähtis oli see, kuidas sa seda mängisid. Mingid punased püksid olid mul jalas, esinesime Valgevene piirilinnades, ja juba oli jõudnud kiri Eesti Filharmooniasse, kakssada nime all: võtke midagi ette, kuidas see on võimalik, et mees esineb punaste pükstega, me ei taha teda enam siin kandis iialgi näha. Fundamentalism! Keegi ei saanud aru, ja siis mul äkki plahvatas, et sealt kandist oli pärit Petljura... See, kuidas kõik käima läks, oli ikka uskumatu. Mingid asjad olid Eesti jaoks valmis. 1973. aastal oli Kesktelevisioonis programm "Art loto", kus iga kuu esines suures saalis paarkümmend inimest ühe lauluga ja siis rahvas kirjutas, kes neile meeldib. Järgmisel aastal tuleb kiri: oled võitnud! "Lõin kinni" Gennadi Tanieli lauluga "Laul verelilledest", eesti keeles. Eesti lehtedes oli sellest ainult üks rida, "võitis", ja kõik. (Nii nagu nüüd Loitme ja teised võitsid Grammy - ja mitte ühtki korralikku juttu sellest, Sirbis ei midagi!) Siis läks paar aastat mööda ja midagi hakkas toimuma: Tuhmanov võttis ühendust, Joala hakkas sõitma. Siis keris-keris-keris, kuni sõitis Apelsin, Graps, mina. Hulk inimesi terves Liidus, saime mitu korda lennujaamades kokku. Kohati oli see nii naljakas ja samas võin öelda, et tegelikult olen elanud samasugust elu nagu maailmastaarid. Pärast seda hakkasid bändid isegi Moldaavias balti aktsendiga laulma! Samas viitas 2002. aasta lõpu "pÜhenduse" tuuril räägitud mõistulugu väljapääsmatust tivolist ka tollele Nõuka-järgsele segasele üleminekuühiskonnale, millest Tõnis Mägi ühel hetkel lihtsalt pidi välja astuma. Tema emigreerumine Rootsi just Eesti iseseisvuse hakul hämmastas paljusid. Ent samas oli paljusid hämmastanud ja õige vähe arusaamist (saati siis avaldamist) leidnud ka tollele lahkumisele eelnenud bändi 777 muusika, kus segunesid eesti etno, Tõnis Mäe Pakistani-vaimustus, Robert Jürjendali Aafrika-avastamine. Ehk tuleb aeg, kus see oma aegruumist nii julgelt kõrvale jäänud ja suuremasse maailma astunud muusika ikkagi plaadile jõuab, võib-olla siis saab sellest ka "Muusika" veergudel pikemalt vestelda. Kui intervjuu juba läbi, räägib Tõnis Mägi väga olemusliku loo ühe aja lõpust ja uue algusest. T. M: "Looja, hoia Maarjamaad" elik "Palve" sündis nii, et meil oli Ultima Thulega Linnahallis kontsert ja mul tuli äkki idee, et peaks kontserdi lõppu panema ühe sellise loo. Rääkisin sellest bändile ja poisid ütlesid, et Mäks, ära jumalapärast tee, tuleb õudne jama! Ikkagi tegin. See oli nii üle-mõistuse-tunne, kui äkki kõik need neli tuhat inimest püsti tõusid. Siis nägin sedasama pilti, mida ma kuueteistaastasena unes olin näinud: olen valge klaveri taga, valge pintsakuga, laulan oma lugu ning rahvas tõuseb püsti ja näitab tikkudega tuld. See lõi minu jaoks platsi puhtaks, ma oleksin kas või tankide vastu läinud! Avastan, et juba varasemates lugudes olen ma lauldes ennustanud asju, mis hakkavad toimuma kümne aasta pärast. Näiteks too 1970ndate lõpu "Oled vihm" ("Olen leidnud looja endale": siis ma ei mõelnud seda üldse nii, religioosselt, see oli mõeldud kunstilise kujundina!). Või "Vana kaev": tuntud legend, et lähed varandust otsima ja lõpuks leiad selle oma koduhoovist. Vist juudi muinasjutt, millest on oma versiooni kirjutanud nii Peet Vallak kui Coelho. Ja "Koit" oma ärkamisaegse luule paatosega. See polnud konstrueeritud, äkki oli see plõmm! kohal. Ma ei oska seletada, kuidas kõik tuli. Ühel hetkel oled nagu mingi rongi peal ja see viib sind kohale.