SOOLO Looja muusika lahinguväljal MIRJAM TALLY Tõnu Kõrvitsal on muusika veres. Pärit kuulsast "kõrvitsadünastiast", ei lase ta end auväärsetest muusikujuurtest põrmugi häirida. Tõnu on tundeline kuju, kes märkab, kui inimesed tema lähikonnas kurvaks muutuvad, ning kiirustab uuristama nende hingesoppide keerdkäike. Muidu aga uuristab filigraanse peenusega noodipaberile oma teadvusesoppide abstraktseid mõtteradasid. Eelmisel kevadel osales Tõnu ainsa eestlasena rahvusvahelisel Lepo Sumera nimelisel heliloomingu konkursil, päästes nõnda väärikalt eesti noorte heliloojate "au": tema teos "Eldorado" valiti finaalis kolmandaks. Tõnu teadmised orkestreerimise vallas on üldteada: alati on tal varnast võtta paksud targad raamatud ning peoga soovitusi, kui noored kolleegid vajavad nõu ja juhatust. Tõnut kiidetakse ka orkestratsiooniõppejõuna ja näib, et ta ise naudib oma tarkuste jagamist. Reedeti armastab Tõnu vahel joosta ERSO kontserdile. Sest ta vajab orkestri kõla. Oma loomingu jaoks. Avar silmaring ning peen muusikamaitse teevad temast hinnatud sõbra, helilooja, õpetaja, arranžeerija... Arranžeerija popist rahvamuusikani. Rahvamuusika on Tõnu jaoks uus avastus, sest just eelmise aasta numbri sees ilmus tema arranžeeritud rahvalauludega "Arsise" käsikellade ansambli plaat. Rahvalaulu teemasid on oodata ka Tõnu uudisteostes. Tõnu loomingu siiras ja meloodiline joon leiab kuulajais poolehoidu, sest raadioeetris kõlab tihti tema noorpõlveteos Kitarrikontsert. Autasusid ja tunnustust on Tõnule seniajani ikka jagatud: 2001. aastal Elleri preemia, 2002. aastal noore kultuuritegelase preemia teose "Armastuse märk" eest."The Days of Glory" osales EBU aastatuhande vahetuse programmis. Kuidas sa loomingusse jõudsid? Minu meelest on elus ikka asju, mis juhtuvad väga äkki, ühe pauguga. Mina tulin loomingusse väga vaikselt, kuidagi imbusin. See sai mulle järjest tähtsamaks. Mingisugused märgid minu muusikutees olid olulised. Meenub igasuguseid asju, näiteks… Ma arvan, et olin umbes viisteist või kuusteist, olin ERSO kontserdil ja kuulasin Tubina "Legendaarset sümfooniat". Seal on finaalis hästi võimas koht. Nägin, et minu kõrval istuv vanaproua hakkas nutma. Vaatasin teda mitu korda silmanurgast. Pean tunnistama, et mõtlesin tookord, huvitav, kas ma suudaksin kunagi elus midagi sellist luua… See oli üks tuhandetest märkidest, aga kuna see oli selline ilus kujund, jäi see meelde, vahel mõtlen selle peale. Mul on olnud head õpetajad. Alo Põldmäe, Jaan Rääts. Raimo Kangro aitas mind väga palju, ta oli ka hea sõber. Minu isast on mulle väga palju abi olnud, eriti arranžeerimiste asjus. Kuna suur osa minu suguvõsast on seotud rockmuusikaga, ei ole rock mulle absoluutselt võõras. Kuulan rockmuusikat väga palju. Mäletan, et 1980-ndate alguses tulid popmuusikas moodi "uusromantikud", kes nägid hästi glamuursed välja ja laulsid ilusatest asjadest. Ehk just see oli mu esimene muusikaarmastus. Eeskujudest oled ise varem maininud Takemitsut… Kui nüüd eeskujudest rääkida, siis need ju muutuvad kogu aeg. Need, kes olid lemmikud aasta tagasi, on praeguseks unustatud. Sa võid mingi nime või kujundi või märgi juurde tagasi jõuda aastate pärast. Ja tuled sinna hoopis targemana, teise teadmisega. Ja tunned jälle, et see on sulle mingis mõttes eeskujuks. Takemitsu, jah, meeldis mulle väga ja meeldib ka praegu. Ta on omapärane orkestreerija, värvid… ilusasti tasakaalus. Teate kindlasti seda lugu, kui Raveli käest küsiti: "Miks te ei ole kirjutanud ühtegi orkestreerimisõpikut, te olete ju suurepärane orkestraator!", vastas ta, et "võtke lahti minu suvaline partituur ja see ongi teile orkestreerimisõpik". Kui seda lauset nüüd praktikasse panna, siis tõepoolest: iga Raveli teos on geniaalne, ka "Daphnise ja Chloë" partituur, mis on praegu üks mu lemmikteoseid. Tehniliselt prefektne. Emotsionaalselt mõjuv… Kogu aeg peab olema huvi uurida partituuridest just seda, mis on endale tähtis. Praegu, aastal 2004, meeldib mulle väga Sibelius. Viimasel ajal aina rohkem ja rohkem. Geniaalne helilooja. Põhjamaine sümfonism. Võimas. Klassikaraadio "Fantaasia" saadetes mängin tihti barde, rändlaulikuid, just praegusaegseid: Nick Drake, Jacques Brel, Tom Waits, Viktor Tsoi. Viimasel ajal muide meeldivad väga biitlid. Rockmuusika on nende kohta nagu vähe öeldud. Võimas sümbol 20. sajandist. Siit võib ju edasi mõelda, et polegi tähtis, mis stiilis muusika on loodud. Kui ta on võimas, siis kõneleb enda eest ise. Jah, ma arvan ka nii. Praegu peab ikka iga looja olema kursis kõigega, mis toimub maailmas. Hoidma oma kõrvad lahti. Praegune eesti muusikapilt on hästi mitmekülgne. Siin on igasugust muusikat. Ole see, kes sa oled, ja laula oma laulu. Inimene on üks ääretult suur saladus. Mõnikord võtad mingi suure asja ette ja arvad, et sul ei ole elu sees jõudu, et see lõpule viia. Aga selgub, et on olemas mingid salajased sopid, kust tuleb jõudu ja energiat. Midagi sellist, mida sa veel ei tea, et on olemas. See on nagu viide Andrei Tarkovski filmile "Stalker", kus nad lähevad Tsooni, seal on müstiline tuba, kus kõik inimese soovid täituvad, ka need, mida inimene ei teagi, et ta soovib. Oled otsekui Tarkovski toas. Tegelikult on mulle alati olnud eeskujuks inimesed, kes on pühendunud üllale missioonile. Olgu see siis muusika, kunst või hoopis midagi muud. Ajaloost kahtlemata on kõige võimsam kuju Jeesus. Muusikas on mul palju selliseid eeskujusid. Filmis näiteks Robert de Niro, näitleja, kes alati ülimalt pühendub oma osale, kohutavalt valmistab ette. Kui ta pidi näiteks kehastama taksojuhti, siis ta töötaski taksojuhina. Räägime lugude pealkirjadest ka. Sina paned pealkirjad alati enne ära. Pealkiri on nagu võti loo juurde? Võti on isegi liiga tagasihoidlikult öeldud. See peab olema kvintessents, tuum. Loomulikult peab olema tähendus, võti, mis avab või sulgeb mingeid uksi. Pealkirjal peab alati olema ilus kõla. See peab harmooniliselt sobituma üldisesse "ansamblisse". Kas su loo pealkiri avab ka mingil moel teose kompositsioonitehnikat? Või on lihtsalt pilt, meeleolu? Seal on nii üht kui ka teist. Näiteks, mul on lugu "Allikas". Ma olen päris kindel, et selles loos võib leida tehnikat, mis seostub allika vulinaga, voolamisega. Absoluutselt kindlasti. Ja selliseid näiteid on igas loos. Teos "Eldorado", mille kirjutasin Sumera-nimelisele heliloomingu konkursile, on ühe Edgar-Allan Poe luuletuse ainetel, mis räägib üksikust rüütlist ja ratsanikust, kes otsib Eldoradot. Selles luuletuses on neli salmi: algul kulgeb tegevustik väga kiiresti, rüütel on noor ja läheb rändama ja otsib, siis tempo käib nagu maha, jääb järjest aeglasemaks. Minu "Eldorados" on ka neli tempot. Esimene on kõige kiirem, seejärel tempo järjest aeglustub. Sul on poeetilised ja suurejoonelised pealkirjad "Eldorado", "Rohkem kui tuhat suve", "The Days of Glory", "Sinule, öö sõnumitooja", "Armastuse märk"... Tahad olla suurejooneline. Mulle meeldib hümnilik lähenemine. Mul on muide üks lugu "Hümn" ka. Mulle meeldib näiteks rockistiilidest väga anthem rock - U2, The Cure. Sellised natuke nagu kusagilt poodiumilt hõigatud asjad. Üllas hetk ja ülevuse poole tunglemine. Sul on tihti lugude pealkirjadeks loodusteemad ja lüürilised meeleolud. Mulle tundub, et loodusmaailm on sulle üks oluline inspiratsiooniallikas. Kui inspiratsioonist rääkida. Ma ei taandaks seda ainult loodusele. Tavaliselt mõistetakse selle all meie põhjamaade kaunist loodust, mis muutub aeglaselt. Aga tegelikult on loodus pidevas muutumises. Meie suur õnn on elada sellisel maal. Kui enda ümber vaadata, ei hakka kunagi igav. Muutused on aeglased ja ootus millegi uue järele on kogu aeg hinges. Meie loodus on tõesti kaunis. Ma väga armastan Eesti loodust, aga siin on ka inimesed. Ma ei saa öelda, et alati on loodust huvitavam vaadata kui inimesi. Minu meelest peab mõlemat tegema. Teiste inimeste loodud looming? Kas või laiemalt, kuivõrd see sind mõjutab või inspireerib, tekitab loomingulisi impulsse? (Kahtlevalt.) See inspiratsiooni või mõjude küsimus... see ei ole justkui minu otsustada. Ma võin ju mõelda mingisuguste loojate peale, kes minu loomingut on mõjutanud... Ma arvan, et kusagil on salajane allikas, kust see kõik tuleb. Kas looming tundub sulle seetõttu laiemalt võttes vahendusena mingisuguste n-ö eri maailmade vahel? Et nagu mingisugune ideaalmaailm, mida mitte kunagi ei saa olema, mida mitte kunagi ei juhtu. Midagi sellist või? Et näiteks looming sinu peas on selline ideaalmaailm, mida sa hakkad reaalsusse põimima just kompositsiooni kujul. Võib-olla mõnele on selleks kirjandus, teisele kunst. Reaalsuse ja muusika seadused on erinevad. Niimoodi mõelda ei saa. Aeg voolab mõlemas erinevalt. Reaalsuse aeg on erinev muusika ajast. Ma olen selles päris kindel. Ja ka muud hoovused on teised. Kuidas sa püüad oma selliseid abstraktsemaid hoovusi siiski mingisse konkreetsemasse vormi valada? Nad teisenevad vist väga. Mingid ideed üldiselt jäävad võib-olla ka samaks. Igal heliloojal on oma rütm, kuidas ta mingisugust asja teeb. Loeb ka see, milline on ettevalmistus ning ootused. Ma arvan, et looja peab olema hästi kannatlik, see on üks asi. Ja teiseks peaks ta olema suhteliselt paindlik, ta peab teatud olukordades võtma vastu õigeid otsuseid ja mitte väga kindlalt mingisugust joont järgima; tuleb olla paindlik ja valmis muutusteks. Nagu väejuht. Tegelikult, nagu sõjaski, on üks tähtsamaid tegureid aeg. Aeg ette valmistada, aeg mobiliseerida, aeg anda löök. Sõjateema - kuidas sa selle üldse enda jaoks avastasid ja oma muusika ning loominguga hakkasid seostama? See on minu meelest nii kummaline side. Ma ei tea, kas sõjandus on mu hobi, aga sõjaajaloo vastu tunnen ma lihtsalt huvi. Iseenesest on sõda vahest üks kõige räigemaid asju, mis inimeste vahel võib juhtuda või tekkida. Mind hakkas sõjatemaatika huvitama siis, kui nägin dokumentaalfilme sõdadest. Nägin, et enamik kuulsaid väejuhte olid targad, intelligentsed inimesed. Hakkasin lugema kirjandust väejuhtide ja lahingute kohta. Mind huvitas just see, kuidas nad mingisugustes situatsioonides on otsuseid vastu võtnud. Ja kuidas nad on järginud oma taktikat või muutnud seda, milliseid kavalusi ja plaane kasutanud. Üks vene väejuht on öelnud, et "mobilisatsioon - see on sõda". Minu meelest on loomingus sama moodi. Sa pead ju oma jõud mobiliseerima. Napoleon olevat öelnud, et "kui ründad, siis pead koondama oma jõud ühte teravikku; kui kaitsed, siis pead hajutama". Minu meelest on selline ründe- ja kaitseseisund loomingus täiesti tavaline. Kui tunned, et kõik sujub, oled laineharjal ja teed oma asja. Teinekord ei laabu asjad sugugi. Sul peavad olema varuvariandid, pead ennast nagu hajutama selles, mida teed. Ükstapuha, mis see siis on. Võib-olla üldse mitte muusikaga seotud asi, aga kui just muusikaga seotud, siis näiteks analüüsid või kuulad muusikat, käid kontsertidel, konsulteerid pillimehega ja nii edasi. Kui on selline piltlik lahingusituatsioon muusikas, siis kes on see teine pool, vastane? Sina ise? Tavaliselt jah, sa ise oled enda kõige suurem vaenlane, sest keegi ei ole täiuslik. Igaüks on seda oma suurte nõrkuste ja kiusatustega. Jälle tuleb meelde üks lause: Winston Churchill ütles, et kõige tähtsam ongi leida dominantpunkt ja rajada oma tegevus sellele. See on keskne, strateegiline eesmärk. See on kõige tähtsam. Selle nimel peab kõik tegema. Aga muidu on sõda masendav temaatika. Ent samas, ma arvan, iga loomeinimese laual peaks olema selline raamat nagu Sun Zi "Sõjaseadused", mis annab kujundite kaudu tugevust ja aitab mõista, kuidas kasutada mingit strateegiat, kuidas ennast mobiliseerida. Kui sa oled iseenda kõige suurem vastane, siis see seab sulle ju ka paratamatult mingid piirid. Või teisiti: kas looming võiks olla ka looja stiiliklišeede või piiride ületamine? Sa ei hüppa ju üle iseenda varju. Minu meelest ei maksa midagi liialt forsseerida. Mingi püüd olla teistmoodi või järsud pöörded... Ma ei ütle, et kogu aeg peaks tegema ühte ja sama asja. Energeetiline moment on palju tähtsam, ja jõumoment. Looming on valikute tegemine. Sa pead valima miljonite võimaluste seast. Mh-mh. Kogu aeg valid. Valid siiski enda mõtlemise piirides. Keegi teine sinu eest ei vali. See ongi see looja üksindus. Just. Mis on ühest küljest muidugi kurb, sest helilooja teeb oma tööd üksinda. See on sageli ka kannatus. Nagu üks poeet on öelnud, peame me nägema puud seal, kus teised näevad tavalist posti. Aga... (muiates) siis tulevad pillimehed ja mängivad mõnikord su teost. Pillimehed on muide helilooja kõige paremad sõbrad. Seda olen juba palju rääkinud. Jah, seda on küll öeldud. Helilooja ei pidavat olema heliloojale sõber, millega ma ei ole nõus. Ma ei ole ka nõus, aga see on mõistetav. Mõte on selles, et pillimehed ju mängivad sinu teost. Pead nendega ka arvestama. Sina oled vist väga arvestav. Ma püüan olla, ja väga mitmel tasandil. Alati küsin, et mis sobib, mis ei sobi, mis meeldib, mida sa ootad, millist teost sa tahad. Loomulikult ei pruugi see olla täpselt see, mida ma lõpuks teen, aga siin tekib huvitav kompromiss, sünergia pillimängija ja helilooja koostöös. Teinekord tekivad põnevad asjad. Viimasel ajal meeldib mulle kohutavalt, kui minu teost mängib interpreet, kes on teist tüüpi muusik kui mina. Rohkem kui siis, kui mängib keegi sarnase tunnetuse ja maailmavaatega interpreet. See on minu jaoks nii põnev väljakutse, ma alati naudin lõpptulemust. Kõige igavam on, kui interpreet teeb täpselt seda, mis sa oled mõelnud, on täpselt n-ö sinu koopia, väike kloon. Just, ta peab olema täitsa erinev. Siis saavad kaks asja kokku, tekib midagi uut. Too mõni näide, kes on sind meeldivalt üllatanud. Kardan, et jätan kedagi nimetamata. Olari Eltsiga olen palju koostööd teinud. Ta on hästi jõuline, kiire reageerimisega, terav. Klaveripala "Hümn" mängis Age Juurikas, kes on ehk ka jõulist tüüpi pianist, laia haardega. Sama lugu mängis ka Martti Raide, aga hoopis poeetilise elegantsiga. Saksofonist Virgo Veldi, kes on hea popi- ja jazzitunnetusega. Nii palju oleks näiteid tuua! Tegelikult vaat et iga loo kohta. Monika Mattiesenit peab kindlasti nimetama. Interpreet annab sageli ju ka head nõu, näitab nutikaid pillimänguvõtteid. Mõnikord ju lausa soovitakse, et helilooja neid kasutaks, aga oma stiili piires. Jah! No siis... eks neid pea kasutama, niipalju, kui need sobituvad sinu maailma ja sinu mõtlemisega ja üldse ideega. Sa oled ise ka läbi teinud oma muusikas kardinaalse stiilimuutuse. Sinu viimase aja stiil on, ütleme, noorpõlve loominguga võrreldes tunduvalt komplitseeritumaks muutunud. Olen rahutu. Ma ei püsi paigal. Aga on ju ka märgata sarnasusi varasemate ja hilisemate asjade juures... Selline poeetiline väljendus. On mingisugune hoovus seal päris põhjas, millest mitte kunagi ei pääse. Põhjahoovused on samaks jäänud, aga pealispind... Sa võid seda nimetada, kuidas tahad. Ma olen alati öelnud, et üks tähtis pöördemoment oli "Irdunud sild", mille ma kirjutasin Anna Ahmatova luuletuse mõjul saksofonikvartetile ja kammerorkestrile. Seal tekkis minu arvates omapärane poeesia, mida olin kaua oma loomingus otsinud. Ühest küljest on see kindlasti lüüriline muusika, aga seal hakkasid asjad muutuma ja... see ei ole nagu pehme lüürika. Ma ei oskagi öelda, mis seal teoses peaks olema. Hõõrdumine. Mingi säde äkki... käekiri... märgid... ornamendid... arabeskid...pilk. Sinu enda pilk, see, kuidas sa n-ö vaatad inimesele otsa. Sa teed ju seda oma loomingu kaudu. See ongi tähtis. Su viimase aja noote vaadates tundub, et improvisatsioonimoment on ka juurde tulnud. Jah, aga see on seotud sellega, et tead, kes lugu mängib ja mida võid oodata. Ma ei ütleks, et igaüks seda ära ei mängi. Kuid mõnele sobib improvisatsioon rohkem, mõnele vähem. Seda peab alati teadma ja arvestama. Pillimehega peab alati arvestama (Muheleb). Ühest küljest võlub mind väga spontaansus. Mulle meeldivad Miles Davies, kes oli lihtsalt geniaalne improviseerija ja jazzmuusik, ja paljud teised. Et... kumb see nüüd õigem on, improvisatioon või kompositsioon? Nad on ju mõlemad küll erinevad, aga täiesti möödapääsmatud. Sinu muusikas on hõljumist ja vabadust. Kas sa püüad "vabadust" muusikas luua, sellises atmosfääri mõttes? Kompositsioonitehniliselt ehk vähem, aga selle tunde suhtes... see on ju nii ülev ja üllas tunne, et... Kui sa ütled, et see seal on... Ma mõtlen küll selle peale tõesti. See on muidugi tähtis ... free as a bird... Minu muusikas on teistest väljendusvahenditest ehk pisut olulisem meloodia. Mulle meeldib, kui on meloodiline asi, mingisugune viis. Aga harmoonia on kahtlemata väga oluline, kõla... Millised võnked tekivad kooskõlas ja kuidas neid sobitada. Loomulikult ka tämber, helivärv, see on ju 20. sajandi võib-olla kõige olulisem väljendusvahend. Nii et sinul ei domineeri ka ükski väljendusvahend otseselt teiste üle, selline, millest sa eriliselt huvituksid ja mille kallal sa eriti filigraanselt tööd teeksid? Ei ole, ikka kõik asjad peavad olema. Mulle tuleb pähe selline võrdlus, et Chaplinil on film "Suurlinna tuled", lugu pimedast lilleneiust, kes filmi lõpuks saab nägijaks. Filmi lõpus on kuulus stseen, kus Chaplin tuleb ja ostab lilleneiu käest lilli. Lilleneiu ei tunne teda algul ära, ja siis äkki tunneb, puudutusest või millestki. Chaplin filmis seda stseeni mitusada korda. Mõtlen kogu aeg, miks ta seda tegi? Oleks piisanud ka vähemast. Mis seal nii tähtsat oli? Ehk olekski ta jäänud seda kogu elu viimistlema. Ideaalne, kui igas teoses oleks selline "lilleneiuga" koht, mida sa jäädki tegema nii kauaks, kui annad teose üle. Ma ei tea, mis koht see võiks olla. Algus... lõpp... kuldlõige... Iga kord erinev. Üleüldse on minu jaoks tähtis laul. Mul on hästi palju laulupealkirju, kus sõna laul on sees: "Thulema laulud", "Rändaja laul", "Õhtulaul". Ja neid laule tuleb veel. Ma armastan üldse laulu, mulle meeldib tekstiga töötada. Kui tekst on olemas, siis see mõnes mõttes dikteerib. Mulle on täiesti uus avastus rahvalaulutemaatika. Rahvalaul on maagiline. Vaatad rahvalaulu kogumikku - on tekst ja noodid. Tegelikult on neid nii kaua aega lauldud. Kuna palju erinevaid inimesi on neid laulnud, siis on nendesse tulnud metsik jõud. Nagu, kujuta ette, vaatad palvehelmeid. Neid on väga paljud inimesed oma palvetes kasutanud. See on täpselt samasugune efekt. Nendesse on kogunenud tohutu jõud ja maagia. Mina jõudsin rahvalaulu juurde peaaegu juhuslikult. Produtsent Peeter Vähi tegi ettepaneku. Mulle oli see väljakutse, võtsin kohe vedu. Nüüd ma olengi rahvalaulu vangis. Samas on see hästi nauditav. See on üks minu suurimaid avastusi. Näiteks oma uues fagotikontserdis "Teispool päikesevälju" kasutan eesti karjaseviise. Minu meelest on see täiesti n-ö eesti bluus. Neid lauldi ka justkui nukruse peletamiseks. Kui sa arvestad interpreediga, kas sa mõtled ka kuulaja peale? Ja kui, siis millise kuulaja peale? Kui laialt sa oma loomingut ette kujutad? Vanilla Ninja kuulajaid ju siiski ei püüa... See huvitab ehk umbes ühte-kahte protsenti inimestest, ja jääbki nii. Pole ju halb, et see nii on. Las ta olla selline friik asi. Kui sa laulad kusagil, ehk keegi ikka sind kuuleb. See kõlab nii lootusetult! Hüüdja hääl kõrbes. Tuul ikka kuuleb... "Talk to the Wind", tead seda King Crimsoni lugu? Hästi ilus lugu. (Laulab ette.)