SOOLO Lauludega voolitav elu Lauri Sommer Eesti pärimusmuusika täieneb. Tasapisi astub esile noori karismaatilisi tegelasi, kelles traditsioonitundmine ja hea pillimänguoskus kohtuvad mitmekesiste muu-ilma mõjude ja isikliku syvenenud seostamisega. Selle uue mänguruumi eredamad ilmutajad on ehk Kultuurikolledži kursuseõed Cätlyn Jaago, Astrid Böning ja Anu Taul. Ning kummaliselt mitmekesisel moel eriti Põlvas kasvanud Meelika Hainsoo (24). Teda jätkuks justkui kõikjale. Suurel laval hakkab ta lõunaeestiline regilaul, vigur viiulimäng ja hiiukanneldamine kõrva Vägilaste nihkega easy listening'i ning rytmiluupide seast. Popi mõiste laieneb. Veidi maad eemal lähevad Wirbli vahel pisut sentimentaalsed lood ja võhiku jaoks kahtlane kapelliformaat tema veetuna elusaks ja aktuaalseks. Sama bändi kuuleb Mirjam Tally autoriplaadil pisikesi instrumentaalseid sõgedusi tegemas ning autori valikul korrastavad asja Jaak Johanson ja Meelika. Celia Roose kureeritud regilaulu õppeplaadil võtab ta lugusid eest harjunumas, vanapärases võtmes. Teisal kohtab see loitsiv hääl alatasa muutuvaid, heas mõttes harjumatuid jazzilikke kitarrimustreid ja eksperimendi nimi on Lepaseree. Kirikuvõlvide all kõlavad rannarootsi koraalid ja ballaadid. Mängib Strand…Rand. Selleski kauges maailmas suudab ta pyhendunud ja kõnekas olla. Lisaks esitamisele on ta viimastel aastatel rahvalaule, -mänge, -tantse ja pillilugusid ka pidevalt õpetanud. Kokku parajalt kirju ja võluv maailm. Loomingulise edu taga seisab inimene, kes jutu oma isikut puudutavate asjade juurest alatasa vaikse kindlusega yldtähtsatele teemadele suunab. Millest see varakult kätte võidetud mitmekylgsus koosneb, seda talt uurida proovisingi… Kust mujalt alata kui lapsepõlvest. Mis oli seal sellist, mis sind hiljem on muusika sees elamises aidanud? Meelika Hainsoo: See on koht, kus ma hakkan rääkima oma vanavanematest. Olen hakanud tagasi minema sellesse maaelu maailma, vanaisa-vanaema olemisse. Tavaliselt, kui ma neid lugusid jutustan, siis imestatakse, et see ei ole võimalik, et need on juhtunud minu lapsepõlves, nad tunduvad vanemad… Tegelikult on need minu vanaisa ja vanaema lood: see, kuidas nemad seal metsade vahel toimetasid. Mu isapoolne vanaisa mängis kannelt ja mul on siiani need pildid silmade ees, mismoodi ta võttis kapi otsast kandle, kuidas ta seda häälde pani, kuidas ta oma haigete sõrmedega tohutult peenelt ja täpselt keelte vahel mängles… Minu jaoks on pillimuusikas eriti tähtsad lugude algus ja lõpp. Keskel võib minna, käia ära, teha sada imet ja nipstykki, aga lõppakord võtab jälle kõik kokku. Mul on meeles, kui täpselt tema seda alati tegi, kui tähtis see oli ja kui kirglikult ta mängis. Emapoolne vanaisa jorutas ikka vahest "lavva takan" "Haanja miist" ja ma mäletan, et mul oli lapsena piinlik, et mispärast minul peab selline vanaisa olema, kes niimoodi laua taga imelikke laule laulab. Kui ma praegu sellele mõtlen, siis see oli jube kihvt. Hästi väekas mees oli. Selles, mismoodi ta rääkis ja laulis, oli puhast usku ja veendumust. Niisugust asja olengi ainult vanade inimeste suust kuulnud. Ta ei esinenud kellelegi, aga tema veendumus oli sajaprotsendiline, nagu ka teise vanaisa lõppakordides. See ongi see, mida ma olen neilt saanud. Varsti läksid muusikakooli viiulit õppima. Mis edasi juhtus? M. H.: Bändi hakkasin tegema alates yheksandast klassist. House of Funiga tuli pungivärk, ma mängisin seal basskitarri. Kõik olid tydrukud, panime veidrad riided selga ja tegime vahvaid punklugusid. Siis tuli Bestia, seal mängisin plokkflööti ja syntesaatorit. Suured karvased poisid ja palju myra. Mis oli sinu jaoks pungi mõte? M. H.: Muusikalises mõttes ei saanudki ma sellest lõpuni aru, yritasin kyll, aga jäin ikkagi justkui väljapoole. Aga kogu asjas oli tähtis mingi vabaduse kirg: hing on nii vaba, et sa võid kõike öelda, kõike kirjutada, kõigest rääkida, kõigest laulda. Maailmavalu oli päris suur. Aga selle tunde punk andis, et kui sa usud seda, mida teed, siis usuvad seda ka teised. Aga kuna sul see rahvamuusika plõks ikkagi käis? M. H.: Hakkasin käima pärimusmuusika laagrites, kui olin kolmteist aastat vana. Ikka selle mõttega, et see oli alternatiiv kõigele muule, mis pakuti. Ma otsisingi tol ajal alternatiive. Ja kolledžisse läksin, sest mulle nii tohutult meeldis seltskond, kes seda laagrit korraldas. Mõtlesin, et mina tahan ka selles koolis õppida, kus inimesed omavahel nii hästi läbi saavad. Tookord see sytitas mind. Kes su kõige tähtsamad õpetajad või mõjutajad on olnud? M. H.: Hästi palju olen õppinud ja õpin siiani Celia Rooselt. Õpetamine pole minu jaoks ainult see, et õpetad kellelegi yhe laulu või pilliloo. Kõik need istumised seal tema Pirrupuusaares, Võrumaal, on sellel laulmise ja muusika teel tohutult edasi viinud. Ja on mõned inimesed veel, kes pole otseselt või ametlikult minu õpetajad olnud. Ametlikult pole vajagi. M. H.: Ei olegi. Aga see ongi see, et mis hetkel sa tajud, et keegi on sinu õpetaja. Vahel istud ja kuulad kellegi lugusid, laulmisi, mängimisi, suhtumisi ja tekib mingi äratundmine. Et just! Seda olen ma ise ka tundnud või kogenud ja kui keegi veenvalt ja selgelt suudab sellest rääkida, viib see jälle sammukese edasi. Või kuhugi mujale. Sa mängid väga erinevates koosseisudes. Kas sa oskad lahti rääkida, millise tahu mingi stiil sinus avab? M. H.: See on yks suur kysimärk ka minu enda jaoks. Ma imestan, et mis see siis nyyd on. Kõik nad on nii erinevad. Aga samas on kõik ikkagi yks. Koraalimaailma avastasin puhtalt tänu sellele, et Sofia Joons kutsus mind Strand…Randi plaadi peale laulma. See tuli nii äkki, sest ma tegelikult ei olnud neid koraale ju peaaegu yldse laulnud, ainult niipalju, kui kolledži programmis nõuti. Aga äratundmine, et ma suudan ka nende tekstide taha pilte luua, tuli alles pärast plaati. Kogu see religioosse muusika lahti minemise protsess oli minu jaoks niivõrd valuline. Vahel ongi hirm nahas, et mis ma siis olen: laulan neid koraale ja pärast lähen keedan Vigala Sassi ja Elo Liivi juures pyha putru. Mõtlesin, et kus see tõde siis minu jaoks on, ja sain aru, et midagi kusagilt välja lõigata ma ei saagi. Kui see kõik on niimoodi rahulikult koos ja teeb mind selgemaks, siis ongi kõik väravad lahti ja kõigist paistab valgus. Ja sama ka erinevate ansamblite koha pealt. Laulud on laulud. Bänditegemise keeruline koht on hoopis see, kuidas saada kätte yhine kanal. Kuidas seda saavutada? Kas see on rohkem selline intuitiivne värk? M. H.: Jah. Mõnikord tuleb ja mõnikord ei, sest sa ei saa aru, kus vägi on kinni kiilunud. Aga kui see inimeste vahel käima läheb, on see võimas. Näed inimeste silmadest ka, et nad saavad midagi. Mina saan inimeste silmadest alati hästi palju impulsse. Ma arvan, et see on mingi ringlus ja publikut ära ei peta. Kui toimib, siis toimib. Siit juurest ongi hea minna laulu juurde. Kogu su jutt kõlabki nii, et laulu puhul on tähtis vägi ja need pildid, mida lauldes luua võib. Laulu ja visuaalsuse seostest on räägitud väga mitmeti. Kuidas sina asja näed? M. H.: (Pikk mõtlik vaikus.) Nojah. Laulmine…ta on nii sygav ära käimine, endasse vaatamine. Vanemates lauludes on see, mille najale hakata pilte looma, ysna hämar - need symbolid on nii ajatud ja nii palju inimesi läbi käinud, et vabadus on ääretult lai. Regilauludes hargneb lugu väga aeglaselt ja kujundlik ymberytlemine ning kordus annavad laulikule laia mängumaa. Sa võid yhe symboli sisse panna mitu erinevat impulssi või kogemust. Uuemad, riimilised rahvalaulud on konkreetsemad. Seal on lugu juba iseenesest niivõrd selge ja yheselt mõistetav. Aga kui laulan kas või kihnu regilaulu "Harja otsimist", siis mis on see hari minu jaoks, mis kuulaja jaoks ja mis selle tädi jaoks, kes ta kunagi arhiivilindile laulis, see on ju niivõrd erinev. See pilt, mis tekib igayhe peas. Mul on endal ka iga kord erinev pilt, millest ma tahan laulda. Algriimiline mõtlemine nõuab palju rohkem leidlikkust, annab suurema vabaduse ja ka vabanduse. Samas, kui selle koodi kätte saab, siis võib teksti ja pilte lõputult juurde luua. See on lõputu lähenemine mingile asjale: kõik need parallelismid, et siit ja sealt ymber selle nähtuse. M. H.: Just, sa leiad ja leiad uusi kokkupuutepunkte - minu jaoks on see täielik mystika. Mulle andis see meeletu enesekindluse - et kelle järeltulija ma tegelikult olen; igasugused kompleksid eestluse suhtes kadusid ära. Ja ma sain vabalt laulda. Alati on ju tohutult kerge olla laulu sees: nagu õhusolek. Kui see ykskord ära lõpeb, siis tuleb nii-öelda reaalsus tagasi, hakkad jälle toimetama. Aga just laulmise hetk või lauluaeg, siis on alati selline tunne, et kõik on võimalik. Minu meelest kaob vahel koguni see isik ära, kes laulab. Mõnes mõttes saab lauldes isegi, castanedalikult öeldes, oma eluloost kokkuvõtteid teha. M. H.: Seda ma ei tea. Kuidas nyyd võtta. Kui öeldakse, et elu on unenägu, siis kumb - kas see, mis hakkab toimuma siis, kui käib laul, või see, mis toimub edasi siis, kui laul on lõppenud? Miks sa yldse kahtled? M. H.: Ei tea, sest vahel tundub mulle see reaalsus, mida ma lauldes katsun, toekam ja reaalsem, kui see, millesse ma pärast tagasi tulen. Mina mõtlengi, et lauluaja tegelikkus on palju tõelisem ja tavaline pooluimane ärkvelolek selle ymber on mingeid jõuetuid spekulatsioone täis näivus. M. H.: Seda on väga lihtne ära unustada. No jah, siis, kui linnatänaval keset äraseatud roboteid käia. M. H.: Loomulikult on kõik väga selge, kui laulad või mängid või oled muusikas. Siit peakski just kysima, et milline on siis sellise laulja missioon keset seda tänavatolmu ja neoonreklaame ja mahamyymist? M. H.: Muusika yldse on inimestele tohutu hingepalsam praeguses kirjus ja natuke hysteerilises maailmas. Kui laulja või pillimees suudab tekitada kuulajas neid lahtiolemise hetki, lasta tal rännata ja tegelda kuulamise ajal oma sisemise inimesega, siis see on juba suur asi. Ta tunneb, et peale lubatud ja täidetud kohustuste on olemas veel mingi väike olend tema sees. Praegu tundub, et see olend on paljudes väga sygavale tõrjutud. M. H.: Ta on nagu kinni jäänud selle kõige taha, aga muusika funktsioon ongi talle ruumi anda. Jah, laulud ja paigad: kuidas need sinul on seotud? M. H.: Tegelikult sõltub ehk isegi rohkem sellest, kellega sa koos laulad. Väärikate ja imeliste inimestega koos lauldes võib kas või Lasnamäe korteris tekkida imehea tunne. Ma mõtlesingi ka seda, et laulmise juures loob ka inimeste hääl ja meel mingi paiga või rändab. Näiteks paljudest sinu lauludest jookseb läbi kodust lahkumise või koduigatsuse teema. See on eesti kultuuris väga oluline alates väljarändajatest, Ennost ja kyyditatutest kuni võõrandunud linnakultuurini välja. Sa rääkisid ykskord, et kui sa laulad, siis sa käid… M. H.: Mul on kyll yks koht. Seal, kus mu vanaisa seda kannelt mängis. Minu jaoks on hästi sygava tähendusega see, et ma olen seal lapsepõlves nii palju olnud. Ja kuna koht on teistesse kätesse läinud ja ma sinna praegu fyysiliselt minna ei saa, siis laulmine on ainukene vahend, mille kaudu sellega uuesti kontakti võtta. Mul ei ole isegi enam vaja sinna fyysiliselt minna, sest on mõned laulud, mille kaudu ma saan seal käia: käid ja puudutad ära need tähtsad puud või selle paiga. Siis on tykiks ajaks tohutu rahu ja vabaduse tunne. See peaks ju teemade kohta ka kehtima. Et yhe või teise laulu sisu aitab elus samasugustes probleemides selgust saada. M. H.: Vahel on kyll nii, et olen mõnd laulu juba aastaid laulnud ja järsku toimub elus mingi pöördepunkt, saabub mingi tohutu äratundmise hetk: hops! vaat mis nyyd lahti läks, mingi täiesti uus arusaamise tasand. Näiteks "rikka ja vaese mehe mäng", mida olen juba aastaid mänginud. Kui mu oma elus hakkasid toimuma mitmesugused varajaotuslikud juhtumised, pani just see mäng mind selgemalt nägema, kes siis tegelikult siin elus see rikas mees on ja kuidas kogu ilma varandus liigub pidevalt käest kätte. Seal mängus on ju ka niimoodi, et see, kellele ei anta mitte midagi, saab lõpuks kõik endale. Ja on ju võimalik laulda endale ka tulevikku. Aga sellega peab väga ettevaatlik olema, sest et paar korda on minul kyll niimoodi olnud: olen mõnd laulu laulnud ja siis, kui ma näen, et asi hakkabki toimima, on tunne, et tegelikult reaalsusesse ma seda ju ei tahtnud. Et mulle meeldiski käia selles laulu kaudu. Siis ma olen nende laulmise katki jätnud. See ongi selline vana kihistus, kus laulumaagia oli teada toimiv asi. M. H.: Tihti oleme laulnud väikeste lastega yhte päikeseloitsu ja mina ei tea, mis see on või ei ole, ma võin rääkida ainult seda, kuidas ikka mitmel ja mitmel korral on täiesti lootusetust pilvitusest tulnud päike välja. Mõistus ytleks, et see on juhus, aga kui seda juhust tuleb ette peaaegu iga kord, mis siis peab arvama… Võib-olla on nii, et laul on selline asi, millest inimesed enam ei taipagi, mida kõike ta võib sisaldada… M. H.: Ei teagi, lihtsalt killukesehaaval kogud neid kogemusi… See ongi lauliku elulugu. Misteemalised laulud sulle praegu tähtsad on? M. H.: Ma tunnen, et praegu on minu elus järjekordsest väravast läbi minemise aeg. Ma leidsin yhe hästi vahva väravamängu variandi, mis tekitas igasuguseid mõtteid: väravast läbiminek ja see, mis ma sinna värava taha tegelikult maha jätan või millise minaga sealt läbi lähen, mis ma endaga kaasa võtan - see kõik on muutunud väga tähtsaks, mitte ainult mulle, vaid ka kogu riigile. Inimese ja yhiskonna jaoks on see väraval seismine tähtis hetk: kuivõrd ollakse valmis millestki lahti laskma, et edasi minna, ja millest ollakse valmis lahti laskma ja kas tegelikult on midagi, millest ei olda nõus lahti laskma, ja kui, siis mis see on? Mis sa ise arvad, kuhu laulud su lõpuks viivad? Milline see elu tuleb, kui inimene laulab? M. H.: See oleneb jälle palju sellest, millest sa laulad. On ju laulikuid, kes elavad väga yksildast ja valulist elu, ja nende laulud on sygavaks uuristatud läbi selle valu. Aga samas nende silmad naeravad kuni surmani. Võib-olla just tänu sellele selgusele, mida laul neile annab. Muusika kaudu saavad nad päikese sydamesse tagasi. Minul on veel pikk tee käia. Aga rahvamuusika ja improvisatsioon, kui tähtis nende side sulle on ja kui palju on meil siin häid improviseerijaid? M. H.: Kas sa mõtled teksti? Jah. M. H.: Ega neid palju ole, kes kohapeal, hetkes, teksti suudavad luua… Tegelikult nii see ongi olnud, et lauldi sellest, mis parasjagu ymberringi toimus. Minul on vägevad kogemused olnud Õie Sarve ja Jaak Tuksamiga. Ma ei tea, mis kanaleid pidi neil see info tuleb, aga nad suudavad nii vaimukalt ja siiralt laulda sellest, mis toimub ja on oluline. Kui sa ise satud laulu sisse, siis puudutab see väga, palju rohkem kui see, kui sinust räägitakse. Tegelikult võiks ka sotsiaalsel pinnal proovida olukordi lahendada just laulmise teel. Kunagi kylakroonika veidi justkui reguleeris tervet kylayhiskonda. M. H.: Nii ta võiks ka praegu olla, aga enam ei laulda, kõigest ju räägitakse. Kogu õpetamise ja õppimise kultuur ongi läinud verbaalseks, selle asemel et olla praktiline, õppimine jäljendamise teel. On ju palju, mida ei saa kirja panna, eriti just muusikas ja tantsus. Kõik need meeleolud, intonatsioon, tämbrid - seda ei saa raamatust. Aga kui sa ise õpetad, kas sa oled suutnud seda teist rida ajada? M. H.: No ma olen pyydnud. Vanalinna Hariduskolleegiumis teen lastega folklooritunde ja õpetangi nii, nagu laulud õpetavad. Igal laulul ja tantsul on ju oma väike õppetund sees. Niikuinii on see pisut absurdne olukord, kui linnayhiskonnas mängida lamba- või kullimängu: taust on linnalastele võõras, ei teki tervikut. Oluline on pigem see, et hilisemas elus saavad paljudest neist lastest inimesed, kes mõjutavad meie riigi käekäiku. Et luua neile veidigi "päris" olukordi, ilma ekraani vahenduseta. Mis sa arvad, milline võiks olla eesti pärimuskultuuri tulevik? Eri ajad peavad ju kuidagi kokku leppima. M. H.: Kyllap on ikka nii, et vanad symbolid saavad uue tähenduse ja uusi tekib järjest juurde. See, mis on nii pika aja jooksul inimeste poolt hoitud, on igatpidi läbi katsutud. Vähem väärtuslik on aja jooksul niikuinii välja sõelutud. Aeg-ajalt on inimestel ikkagi vaja mängida läbi elu sõlmkohti. Ainult tundub, et skeemid järjest lihtsustuvad. Kas või laste mängudes: ei viitsita enam pikka protsessi läbi teha, tahetakse kohe asja juurde asuda. Vanade mängude lugu ei viitsita enam läbi mängida ega laulda, räägitakse kohe ära, nii nagu asi on, milles probleem. Infoyhiskond. M. H.: Just. Aga mängu ilu tekibki ju sellest, et sa saad selle tuuma ymber käia, natuke katsuda, natuke kompida. Lauluga on sama asi, pikki laule on väheks jäänud. M. H.: Jah, vähesed jaksavad kuulata ja vähesed jaksavad laulda. Kõike saab ju palju kiiremini ja otsesemalt öelda. Aga midagi väga olulist läheb selle kiirustamisega seoses kaotsi. Rahu. Minu jaoks on võluv laulda või mängida või tantsida hästi pikalt. Vanasti oli see iseenesestmõistetav - pikk laul oligi ilus laul. M. H.: Sest ta kogu aeg lõi iseennast uuesti. Jah, teema arendamine ja kontamineerimine ja uute tahkude ette pööramine nõudis tohutut leidlikkust. Mul on tunne, et seda on kah laulmisse vähem alles jäänud. Millised need sinu salanipid on? M. H.: Minu jaoks on päris huvitav proovida laulda kurba laulu nii, et see oleks rõõmus, või laulda rõõmsat laulu sisemise sygavusega. Katsuda erinevaid tahke, kõik nad on ju yksteises mingil moel olemas. Nagu yin ja yang, et yks sisaldub teises juba olemuslikult. M. H.: Jah…vaat see on hästi põnev… ja samamoodi pillilugudega. Olen proovinud teatriõpilastega, kellele ma gymnaasiumis laulutunde annan, et nad laulaksid yhte ja sama lugu, katsetaksid läbi erinevaid emotsioone - viha, kurbus, rõõm... Esimene asi on see, et inimesel on ikkagi ääretult raske enda seest emotsiooni yles leida, kõige lihtsam on seda hakata tekitama millegi välise kaudu. Aga kui sa unustad kõik ära ja otsidki lihtsalt seda tunnet, seda mälestust… Isegi mitte juhtumit ennast, vaid just emotsiooni ja katsud seda taaselustada. Seda saab õppida või harjutada. Kinni jääda ei tohiks mitte millessegi: tundub, et siis ei ole enam millestki laulda… Oluline on ju ka, missuguste sõnadega laulda. Milline on see kodumurre, mida sa kõige rohkem tunned? M. H.: Minu emapoolne vanaisa tuli Võrust ja vanaema sealt lähedalt Joosu kylast, teised vanavanemad elasid Sangaste kandis ja rääkisid hoopis teistmoodi keelt, mis oli ka ikkagi lõunaeesti keel. Minu vanemad, need ikka vahest ytlevad sekka mõne lõunaeestikeelse lause või sõna, et sa tunned ära, et ahah, "om oleman kylh, aga ei kõnõlõ inämp ega päiv tuud kiilt…" Nyyd olen hakanud rohkem Võrumaal käima, just Antsla kandis. Kui sinna satun, lähen poodi ja kuulen, kuidas kliendid omavahel mõnusasti võru keeles suhtlevad, kohe justkui iseenesest "nakas tuu kiil tulõma…" Ma arvan, et kogu see meievanuste põlvkond toetubki vanavanematele. Aga kas sa tunned ka, et murre muudab laulu fiilingut või sõnumit? M. H.: Muidugi muudab ta pildi hoopis teiseks. Mõned lood, kui sa tõlgid need kirjakeelest lõunaeesti keelde, saavad hoopis teise väe või värvi. Kirjakeel on läinud lihtsamaks ja selgemaks. Aga vahel on hea, kui mõni asi ei ole nii otsene. Jah, võib isegi täiesti rumal laulutekst olla, aga murdes on ta… M. H.: …ikkagi vägev. Isegi huumor, kui tõlkida Võrumaa kõrtsulaulud kirjakeelde, siis nad ei toimi yldse. Aga kui nad on oma murdes ja kui neid laulab mõni "võro miis kohkiq kõrtsilavva takan, sõs ommaq naq hoopis tõist muudu". Ma olen teinud ju seda ka, et laulnud põhjaeesti keeles, kuusalu ja kihnu murdes, teades, et tegelikult ma neid ei oska. Aga ma ei arva, et seda ei tohiks teha. Tähtis on ikkagi, mida see lugu mulle jutustab, kuidas ta mind aitab. Mis sulle praeguses eesti muusikapildis kõige rohkem meeldib? M. H.: Ma olen tegelikult ju suhteliselt muusikakauge inimene (naerab): raadiot ei kuula ja lehti ei loe. Aga mul on vedanud, et elu on mind kokku viinud kihvtide tyypidega. Ega ma viimasel ajal plaate nii väga ei kuulagi. Mulle meeldib rohkem istuda säravate inimestega koos ja vaadata, mida hetk toob. Need on kordumatud kogemused, nad jäävadki ainult meelde, sa ei saa repeat-nupu peale vajutada. Yks võimsamaid elamusi oli see, kui astusin eelmisel aastal Balti jaama tunnelisse ja kuulsin mingit mystilist häält; mõtlesin, kust kohast see tuleb, jõudsin edasi: seal seisis yks kerjusnaine. Vaat niimoodi ei olnud ykski hääl või laul kunagi minu seest läbi läinud. Ta laulis vist mingit juudi laulu. Esiteks see absoluutne vahetus, millega ta laulis. Selge see, et ta ei esinenud. Ta tegi seda kahel põhjusel: et kuidagi elamisega toime tulla ja, teiseks, ma nägin, et ta ei olnud yldse kohal. Kõik oli seal ymber niivõrd inetu - tunnel räpane ja ropp, aga ta suutis nii ilusasti selle keskel laulda, silmad olid kinni ja käsi oli välja sirutatud. Mitu päeva oli mul klomp kurgus, sest see oli olnud niivõrd võimas. Midagi oli, mis andis talle täiesti teise valguse. Siis tuli selline tunne, et nyyd on kõik. Mispärast mina saan minna inimeste ette, kui selline tädi laulab tunnelis. Uhhh… See on muusikaelu kohta kyll parem kommentaar kui mingid bändi- ja trendijutud. Aga mis sind praeguses eesti muusikas kurvastab? M. H.: Mind kurvastab see, et muusika ise justkui polegi enam oluline. Loeb see, kuidas oled riides, kuidas suudad liikuda laval, milliseid intervjuusid pressile annad, aga enam ei loe see, millest sa laulad või millest räägid läbi muusika. Inimesed surutakse formaatide alla isegi alal, kus just peaks lugema vabadus. Muidugi, igat stiili saab hästi teha, aga… M. H.: Selles ongi asi, et kui puhas või siiras saab inimene olla selles, mida ta teeb. Et ta ei hakkaks kedagi jäljendama, ei satuks mingi masina pisikeseks osaks, vaid jääks iseendaks. Kahju, kui millegipärast ei taheta aidata lauljaid, kelle hääl või tämber ei vasta mingitele normidele, aga kellel samas on väe vahendamise võime ja midagi öelda. Praegu tundub, et mõned maneerid on liiga oluliseks saanud. Muud justkui polekski. Ma hindan pigem seda, kui inimene tõesti laulab, nagu torust tuleb, ei matki kedagi ja ei häbene oma häält, sest tegelikult on igal häälel oma võlu. Mina kaifin siiraid esitusi. Isegi kui tuleb keegi, kes pole päevagi koolis muusikat õppinud, aga kui tal on midagi öelda ja ta ytleb seda… Punk on selle koha pealt hea näide... Ta ytleb seda sellisena, nagu ta on, ja nii, nagu oskab. Samas võib olla ka, et oled tohutult harjutanud ja aastaid õppinud, sul on hea tehnika, aga siirust ei tohi ära kaotada. Muusika ei tohi ei mängutehnika ega tehnoloogia taha ära kaduda. Ykski väline vahend ei võiks summutada asja tuuma. Seda saab mõista ainult kogedes. Kui keegi kusagil kogeb midagi: vaat, see puudutas mind, siis ta mõtleb: "Miks see mind puudutas?" Kui see on juba käes, siis saab edasi minna. Nagu mina mõtlen selle tunnelitädi peale: miks see mind puudutas? Jah, tundub, et kasvamine käib selliseid teid pidi. Minu meelest ongi rahvamuusika selline demokraatlik asi, seal pole nagu keegi välja jäetud. M. H.: Jah, sest tegelikult ju reegleid ei ole: ei saa kunagi öelda õige või vale, saab öelda niimoodi või naamoodi. Hea on, kui sul on mingid vormid, millest sa pead kinni, kui tegeled näiteks regilauluga. Kas või laulude seletamise koha pealt: kui võtan mõne regilaulu ja räägin kusagil, mida see lugu minu jaoks tähendab. Ja siis tuleb keegi ja ytleb, et kuule, aga tegelikult selle laulu symbolid tähendavad midagi muud. Ma arvan, et nii ei tohiks teha, sest me ei saa ju jääda kinni sellesse, mis on olnud. Me peame ikkagi edasi minema, nagu me praegu enam tänaval pasteldega ei käi, sest nad on oma funktsiooni kaotanud, ja samuti ei käida enam sirbiga mööda põldu ega laulda lõikuslaule. Siis on juba lauliku enese interpretatsioon, ylesanne luua sinna vana-uus maailm. Selge see, et kõik vaikselt muudab kuju - muutuvad laulud ja pillilood, muutuvad ka tekstid, laulmise viisid. Minu meelest Lepaseree ongi sul selle uue tunnetuse pealt tehtud bänd. M. H.: Olen leidnud laulud, mis minu jaoks midagi räägivad. Kas nad on regilaulud või on nad uuemad laulud või kellegi kirjutatud laulud, see pole enam tähtis. Oluline on, et laul räägib mulle midagi, seletab midagi lahti, aitab millestki aru saada. Oluline on keel, mille kaudu ma suhtlen. Minu puhul on see näiteks regilaulu keel. Ma tervitan alati igasuguseid symbioose, sest maailmade kokkupuutumise punktides synnib ikka midagi uut. Kui jääda pikaks ajaks standardeid jälgima, võib asi välja surra. Aga tihti koolitus kandib inimese ära. M. H.: Sageli jah. Kuna rahvalaul on selline ära käimise värk, siis ta pole näiteks Eestis läbi aegade eriti keeruliseks kujunenud. Ta on ikka olnud rohkem vahend iseendasse vaatamiseks. Ma olen ka tähele pannud, et kui rahvalaulu võtavad ette mõned muusikud, kes pole sellesse maailma piisavalt syvenenud, siis nad teevad sellega nalja, otsivad neid kohti, kus saaks veiderdada, sest neile tundub, et see on muidu igav. Aga minu meelest võiks tekkida rohkem sellist tasandit, kus sa võid rahumeeli teha yhte liigutust või laulda yhte fraasi nii sygavalt, et see ei ole igav. Lihtne on ju peita kogu huvitavus keerulisse seadesse. Aga tuleks ka suuta laulda mingit lihtsat meloodiat nii, et iga sõna on justkui isiksus. Või noot. Minu õpetaja Indrek Kalda ikka ytles vahel viiulitunnis: "Mängi nii, et iga noot on isiksus." Minu meelest on see muusikute puhul väga tähtis. See kohaloleku võime. Hästi erineva syvenemisastmega võetakse neid asju ka vastu. Näiteks Raadio Elmari tantsuõhtult oleks ju vale sisekaemust nõuda. M. H.: See ongi seesama massi värk. Kumb on siis oluline, kas kasvatada laia massi, kes kuulaks, või sygavas mõttes neid väheseid? Siin on lahtised otsad. See kommertsi ja syvakultuuri vahepealne ala on nii salakaval. Ma olen pyydnud seal vahepeal olla. Mul on Lepaseree sellise muusikaga, mis kunagi massidesse ei jõua, ja Vägilased, mille muusika võiks meeldida laiale kuulajaskonnale. Ma tahaksin uidata ringi nendel muusikamaastike piirialadel.