SOOLO Neli saksofoni - külmavärinad seljal Tallinna Saksofonikvarteti liikmed oma pillist ja esinemiselamustest ANNELI REMME Tallinna Saksofonikvartett on tõeliselt huvitav nähtus. Kui poleks seda ansamblit, oleks eesti muusikas üsna kindlasti vähemalt nelikümmend teost vähem. Olavi Kasemaa (sopran- ja altsaksofon), Villu Veski (altsaksofon), Valdur Neumann (tenorsaksofon) ja Hendrik Nagla (baritonsaksofon) on väga paindliku meele ja värvika kontserdiminevikuga interpreedid, kes suudavad igasugusesse muusikasse sisse elada. Akadeemiline klassika, akadeemiline nüüdismuusika, pillieksperimendid, džäss... Kvartett suudab kõigele mõtte sisse puhuda, kui muusika on nende arvates seda väärt. Kvarteti asutas aastal 1983 professor Olavi Kasemaa. Praeguses koosseisus tegutseb ansambel juba alates 1985. aastast. Hästi koos kõlav seltskond on Eestile mitu ringi peale mänginud ja teeb tõelist misjonäritööd eesti muusikaga teistes maades. Kontserdireisidel, festivalidel, saksofonide maailmakongressidel... Mida kujutab endast saksofonide maailmakongress? Olavi Kasemaa: See on umbes nädalapikkune üritus, kuhu koguneb maailma saksofonistide koorekiht - solistid, ansamblistid, õppejõud - ning noored, kes soovivad end väga nõudliku publiku ees näidata. Osa võtavad pillide tootjad, nootide kirjastajad, plaatide väljaandjad ja müüjad, heliloojad, teadlased, kollektsionäärid ja saksofonimuusika fännid. Toimuvad näitused, loengud, diskussioonid ja muidugi kontserdid, lõputult palju, igal päeval neljas-viies kohas korraga. Paljudest maadest tulevad kokku erinevate koolkondade esindajad, mängitakse standardrepertuaari ja oma maa muusikat. See on kõige suurem ja kõige rohkem informatsiooni andev ettevõtmine saksofonimuusika valdkonnas. Meistriklassid on ka, aga rõhk on kontsertidel, mitte õpetamisel. Te mainisite teadlasi? O.K.: Jah, uuritakse saksofoni ajalugu, repertuaari ja metoodikat ning kongress on uurimistulemuste tutvustamiseks see õige koht. Villu Veski: Oma olemuselt on kongress festival, saksofonimuusika pidu, kus on kohal esindused nii riikide kui ka pillifirmade kaupa. Täpsema pildi saamiseks tuleb öelda, et kui siiani seostavad paljud saksofoni ikkagi eelkõige džässiga, siis džässi osa kongressi muusikalises paletis on ehk üks kümnendik. Õpitubades demonstreerivad tunnustatud meistrid saksofonimängu metoodika peensusi, näitavad õppefilme. Nii näiteks demonstreeriti Montreali kongressil filmi keele-, huulte- ja kurgulihaste tööst. Mikrokaameraga on puhkpillimängija mänguprotsessi seestpoolt filmitud. See hõlbustab puhkpilli- ja laulupedagoogide tööd, kes tahavad õpilastele selgitada, kuidas toimivad hingamisel ja tooni tekitamisel töötavad lihased. Kongress on ka mess, kauplemine, aga kõige eesmärk on siiski näidata saksofoni lõputuid võimalusi. Kui palju on üldse olemas originaalmuusikat saksofonikvartetile? O.K.: Päris palju. Saksofoni kasutamine on aja jooksul väga muutunud. Eristada võib kahte suunda: üks on muusika nii-öelda tavavõtetele ja teine kaasaegne suund, milles kasutatakse 1/3, ¼ ja 1/5-toone, multifoone, frullato't, slap-tehnika erinevaid variante, dünaamika äärmuslikke nüansse… kõike, mida on üldse võimalik saksofoniga teha. Kas efektidega trikitamine mängijale ja kuulajale tüütavaks ei lähe? O.K.: Pinnale jääb sellisest muusikast muidugi vähe. Ka kongressidel võib kuulda palju niisugust, kus otsitakse eelkõige efekte. V.V.: Enam ammu ei paku põnevust pelgalt nelja saksofoni kokku saamine. See koosseis on muutunud standardiks. Nii tekibki küsimus, kuhu edasi minna, mida veel teha ja kuidas. Pisut kahju on sellest, et oleme Tallinna Saksofonikvartetiga nii vähe plaadistanud. Meil on tegutsemisaja vältel ilmunud kolm sooloalbumit, üks vinüül ja kaks CD-d. Eesti Raadio fonoteegis on aga salvestuste arv aukartust äratav. Eesti heliloojate originaalloomingut Tallinna Saksofonikvartetile on peaaegu võimatu plaatidele kokku saada, sest heliloojad on seotud lepingutega, lääne kirjastajatega, kes omakorda on seotud erinevate plaadikompaniidega. Väga oleks vaja Eesti oma auväärselt label'it, mis salvestaks meie kultuuri. Praegu kisklevad teised eesti kultuuri tükkide pärast. Te viite eesti muusikat teistesse riikidesse vist päris palju? O.K.: Olenevalt esinemiskohast on meil ikka olnud kavas midagi kodumaist, olgu see siis originaallooming või arranžeeringud. Kus on rohkem erialapublikut, seal püüame pakkuda seda, mis oleks neile uudne. Kongressidel oleme mänginud ainult eesti muusikat. Ei tasu minna maailmakongressile standardrepertuaariga. Siis peaks pakkuma erakordselt kõrget esituskvaliteeti. Kas te siis ei usu, et teil on kõrge esitustase?! O.K.: Ilma selle usuta oleks raske, kui mitte võimatu võõra ning asjatundliku publiku ette minna. Oleme saanud vägagi häid hinnanguid. Meie esimese CD valis muusikaajakirja Clarino arvustaja 1994. aastal maailma kümne tähelepanuväärsema saksofonikvarteti salvestuse hulka, Valencia kongressil esinesime pealaval, EUROCASSi nädalasel konverentsil Helsingis aastal 2001 oli meie kvarteti etteaste inglasest kriitiku arvates üks kahest highlight'ist. Ja ikkagi jään selle juurde, et rahvusvahelistel erialafoorumitel on kõige kindlam esineda oma maa muusikaga. V.V.: Teised saksofonikvartetid on meid kadestanud, sest meil on tõesti väga palju väärt originaalrepertuaari. Kõik eesti tippautorid on meile kirjutanud. On uhke tunne minna suurele lavale ja olla kindel, et seda teost ei ole keegi varem mänginud ja häbeneda ei ole midagi. Meeldiv on teada, et see, mis su koduaias kasvab, on hea ja piire ületava mõjuga. Kas te olete uued lood eesti heliloojatelt alati ise tellinud? O.K.: Enamasti. Mõned lood on ka heliloojad ise välja pakkunud. Meie ei ole tellinud ainult Erkki-Sven Tüürilt, Ester Mägilt ja Helena Tulvelt, seda on teinud teised kvartetid. Eesti heliloojad on meile kirjutanud üle neljakümne teose. Seal hulgas on puhtalt kvartetimuusika, aga ka saksofonikvartett solistiga, orkestriga, löökpillidega, koguni kammerooper saksofonidega. Mis oli omal ajal kvarteti kokku kutsumise ajend? O.K.: Muusika ja koosmängu võlu, samuti eeskujud. Alustasime 1983. aastal, elasime tookord ju nagu kotis. Kotisuu avanes ootamatult, kui ma läksin ajaloolasena Stockholmi ühele konverentsile ja sain osta noote saksofonikvarteti muusikaga. Kui esimest korda kvartetis mängisime, siis nelja saksofoni kooskõla kuuldes... Tagantjärele ma saan aru, mis tunne võis olla eestlastel 19. sajandil, kui nad kuulsid esimest korda pasunakoori. Või kui hakati neljahäälselt laulma. V.V.: Saksofonirühma bigbändis olime ju kõik kuulnud, aga mitte sellises esinduses. Neli saksofoni perekonna esindajat, neli erineva kõlaga pilli - külmavärinad jooksid üle selja. O.K.: Kvartetis on igal pillil oma funktsioon. Selles mõttes võib saksofonikvartetti võrrelda keelpillikvartetiga. Valdur Neumann: Saksofon on olnud sellise taustaga pill, et näiteks seni kuni "isakene" elas, pidi selle mängimisest hoiduma nii palju kui võimalik. See on võib-olla seniajani inimeste teadvusse jäänud. O.K.: Siinkohal tasuks kiirkorras meenutada saksofoni ajalugu. Saksofon sündis Belgias-Prantsusmaal, tema looja Adolphe Saxi eesmärk oli sulatada orkestris tämbriliselt puu- ja vaskpillid. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul oli saksofon Euroopas peamiselt orkestripill, tegutsesid üksikud solistid ja ansamblid. Kujunes välja klassikaline kool, esialgu mängiti saksofoni nagu klarnetitki ilma vibrato'ta. Kui Ameerikas tekkis džässmuusika, oli saksofon teisejärguline instrument, vahetuspill klarnetistide jaoks. Alles svingiperioodil tõusis ta solistiks. Praegu on saksofon džässi sünonüüm. Džäss on elitaarne muusika ja see ei ole pilli mainet rikkunud. Küll aga rikkus teise-kolmandajärguline kohviku- ja palaganimuusika, mida mängisid diletandid tantsuplatsidel, tsirkuses, kabareedes ja bordellides. Jubeda vibrato'ga. See rikkuski saksofoni renomee ja tekitas pillile "vulgaarse" maine. Selle parandamiseks on tänapäeval palju tööd tehtud. Mis seal salata, meilgi valitses veel mõni aeg tagasi selline arvamus, et ükskõik kes saksofoni kätte võtab ja sellega mingisugust häält teeb, on kohe valmis pillimees. V.V.: Inimkond janunes ilmselt ka ühe uue tämbri järele ja saksofoni laialdasema levikuga Ameerikas läks see ootus täide. Nagu elektrikitarri võidukäik kuuekümnendatel. Võiks isegi öelda, et nendest kahest instrumendist said 20. sajandi "tegijad". V.N.: Samas jõudis koos sellega, et saksofoni hakati ajaveetmiskohtades mängima, uue pilli tämber suurele turule. V.V.: Võib tunduda, et saksofoni on mõnevõrra kergem mängida kui mõnda teist puhkpilli. Ütleme, et saaks mängida ka sõrmkinnastega, sest saksofonil katavad auke patjadega klapid, teisi puhkpille mängides tuleb osa auke väga täpselt sõrmedega katta. Võib-olla on selle pilli käsitsemise mugavus üks põhjusi, miks saksofon kulutulena üle maailma levis. Olen siin-seal kuulnud arvamust, et saksofon on pärit Ameerikast. Millegipärast ei teata, et selle konstrueeris Pariisis belgia pillimeister Adolphe Sax, kes sündis Belgia-Prantsusmaa piiri äärses väikelinnas Dinant'is. Kogu Dinant'i suveniirika koosneb saksofonikujulistest asjadest - linna lipul kukuvad taevast saksofonid ja poes on saiad saksofoni kujuga. Seda on väga raske sõnadesse panna, aga kas te püüaksite saksofoni kõla kuidagi iseloomustada? Hendrik Nagla: Saksofonil on väga palju ülemhelisid. O.K.: Mina võrdleksin saksofoni naisega. Oled kogu selle tunnete paleti küüsis. Küsimus on, milliseks ta kellegi käes muutub. Džässis hakkab ego mängima: mina panen selle naise niimoodi tegutsema, niimoodi naeratama, rääkima, laulma, nagu mulle meeldib, see on minu ruupor. Saksofonis on nii palju kirge. Klassikalises muusikas on oluline seda õigesti kasutada, libastumise oht on ääretult suur. Mida libastumise all mõelda? O.K.: Ei tohi muutuda maneerlikuks, mängida liiga sensuaalselt, et ei kasutataks ebapüsivat tooni, "määritud" intonatsiooni, värvivarjundeid (subtone), mis on iseloomulikud näiteks džässile. Et ei tehtaks stiiliga mitte sobivaid glissando'sid, vibrato't, ei kasutataks sobimatuid štrihhe ja nii edasi. V.V.: Kõik, kes alustavad saksofoniõpinguid, olgu siis lapsena või täiskasvanuna, kujutavad ette, et põhiline ongi glissando'de mängimine, sõitmine alt üles ja ülevalt alla. Just täpselt see, mis oli omal ajal väga populaarne (ka vastav hitt "Naerev saksofon" oli kõigi repertuaaris) ja mida nüüd peetakse halvaks maitseks. Aga saksofonil saab mängida ka akorde, siis kui ülemhelide rida koos heliseb. Kui küsida midagi saksofoni tooni kohta, tuleks mõelda, millisesse perekonda saksofon puhkpillide hulgas kuulub. Ta kuulub puupuhkpillide perekonda, kuna tooni tekitatakse pilliroost meisterdatud keelega, mille võnkumisel tekib heli. Aga pilli korpus on metallist, uushõbedast. Seetõttu ongi sellel pillil nii puu- kui ka vaskpilli kõlavõimalused. Sageli olen kuulnud, kuidas lastele õpetatakse vääralt, et saksofon on vaskpill - on ju metallist. O.K.: Ei ole mingi kunst mängida saksofoni väga jõuliselt. Aga niipea kui sümfooniaorkestris võtab akordi puu- ja vaskpillide rühm, sööb see saksofoni kõla ära. Mitte dünaamiliselt, aga tämbriliselt lahustub täiesti. Sellepärast on ka saksofonikontserdid kirjutatud keelpilliorkestri saatega. Omaette teema on kvartett laulusolistiga, siin on suur oht, et saksofonid katavad tämbriliselt solisti hääle. Meie kvarteti omapära ongi see, et esineme palju koos lauljatega. Alustasime Helvi Raamatuga, seejärel oli aastaid meie partner Tiiu Levald, nüüd teeme koostööd Pille Lillega, ühist repertuaari on ka Pirjo Levandiga. Veel on meiega laulnud Ljudmilla Dombrovska ja Annika Tõnuri. Kui palju on eesti heliloojatel saksofoninärvi, kas nad tabavad selle pilli omapära ja võimalused ära? H.N.: Ülihästi. Kas teile sellist teost ei ole ette pandud, kus on kirjas midagi niisugust, mille kohta tahaks öelda: appi, seda ei ole ju võimalik mängida! H.N.: On ka, aga vähe. Üldiselt käivad heliloojad algul meie proovides ja lasevad puhuda, et "kas seda on raske võtta" ja "ei, niimoodi ei lähe". Anname neile juhtnööre. V.N.: Teinekord kirjutatakse pilli ulatust tundmata sellised noodid sisse, mida saksofon justkui ei saaks mängida; aga tegelikult seda me just ootamegi, et heliloojad kirjutaksid midagi, mis päästaks raamidest välja ja teeks meid omapäraseks. Ootame muusikat, mida seni pole üheltki saksofonikvartetilt kuuldud. Saksofoni tüüpiline, kõige parem ulatus on umbes kaks ja pool oktaavi, kus ta hästi kõlab. Kui ainult sellega läbi ajada ja mitte otsida muid väljendusvahendeid, oleks see väga primitiivne ja kergema vastupanu teed minek. V.V.: Kui oleme maailmakongressidel kuulanud, millist muusikat saksofonidele kirjutatakse ja mida esitatakse, siis meie heliloojad on täiesti haruldased. Näiteks Mati Kuulberg võttis eesti rahvalaulu ja kasutas seda saksofonidele kirjutades niisuguses kontekstis, mille peale ei ole varem tulnud mitte keegi. Või näiteks Erkki-Sven Tüüri idee kasutada saksofonikvartetti kui elektroonilist instrumenti, mille kõla võiks olla külm ja sünteetiline, sisaldamata "inimlikku faktorit". Vastupidine mõte sünteetiliste instrumentide loojatele, kes püüavad elektroonilistele pillidele anda võimalikult naturaalpillide lähedast kõla. Mida olete eriti suure tahtmisega mänginud? V.V.: Sumerat. Sumera, Tüür, Tamberg, Kõrvits… Nendel on meie arvates väga väärt teosed. Ja veel, Viktor Ignatjev, kes oli estraadimuusika helilooja, pani meile mõned lood kirja, mis kõlasid neljal saksofonil erakordselt hästi. Oleme neid läbi aastate mänginud ja ka lääne suured kriitikud on leidnud, et harva õnnestub nelja pilli nii hästi kõlama panna. Muidugi on heliloojad meile toonud ka lugusid, mis on nagu bigbändi saksofoni chorus'e seaded ja sellesarnast lähenemist kvartetile võib leida kogu maailmast. O.K.: See nimekiri, mida Villu alustas, võiks päris pikk olla, sest igal meile kirjutatud teosel on oma sõnum. Võtame Vetemaa "Saami joiu" või Aare Kruusimäe kantaadi meeskooriga, või Kaumanni lood, või Grigorjeva, Pertmanni… Eriline on Tõnu Kõrvits. Kui toimus festival "Saxomania", tellisime temalt teose oma kvartetile ja kammerorkestrile. Uskumatu, kuidas see saalis kõlama hakkas! Nii õrn ja tundlik, muusikateadlased oskaksid ehk sel teemal paremini ja pikemalt ilukõnelda. Kõrvits on helilooja, kelle puhul võib võtta noodid ja minna ükskõik millisele maailma lavale. Ooper saksofonikvartetiga kõlab juba ideena väga intrigeerivalt. Kas Põldmäe "Depressioonil baaris" on ka eriline osa teie mängu ajaloos? O.K.: Kindlasti! Nagu ikka, toimus esimene idee süstimine Kukus. Alo Põldmäe võttis asjast kinni ning leidis ka produtsendi, NYYD-festivali korraldaja Madis Kolgi, tänu kellele see ettevõtmine teoks sai. Põldmäe uuris väga tähelepanelikult kvarteti kõlavõimalusi ning oskas kõike pakutut kasutada. Mängisime saksofoni huulikuga ja ilma, samuti huulikul eraldi, tegime kõikvõimalikke hääli. Partituur sai igatahes päris põnev. Etendus sündis helilooja, solistide, kvarteti, dirigendi, lavastaja ja klaverisaatja koostööna. Esimest korda elus osalesime sellises põnevas loomingulises trupis. Tõeline teater! Te olite Von Krahli Teatri baaris seda ooperit esitades ühtlasi näitlejad. V.V.: Jah, see ületas tavalise esinemisolukorra piirid. Olime kostüümides, liikusime nagu lauljadki. Süžee oli ootamatult kosmiline. Tulnukad ja laevahukk. H.N.: Laevahukk oligi meie asja juures kõige suurem probleem. Ei osanud arvata, kuidas teema vastu võetakse. V.V.: See jabur futuristlik teos on meie piire oma pilli mängimisel palju laiendanud. Mul endal on olnud veel üks kummaline roll rockooperis, juudi preestri kostüümis pidi saksofoniga mängima rockilikku soolot. Selliseid asju ei tule muidugi iga päev ette. Üldiselt tuleb publik pilli juurde tuua, mängides neile muusikat, mille nad ära tunnevad, ja siis neid ka millegi uuega üllatada. Kas te mõtlete kava koostamisel sellele, et publikut peaks hästi tuttava muusikaga hellitama? Või olete kompromissitud? O.K.: Ikka tuleb veidi moosida... Kava tegemine ongi kõige raskem ja peenem osa kvarteti elus. See on nagu noateral kõndimine. Kui kava on koos, siis hakkad mängima - no see on ju harjumuspärane tegevus! V.V.: Nimetaksin kahte sõna: inglise keeles entertainer ja soome keeles viihdyttäjä. Selline publiku meelelahutaja. Võtame siinkohal julguse kokku ja ütleme välja, et meie kontserttegevuses Eestimaal läheb palju muusikat vaja inimeste meeleolu parandamiseks. Selles mõttes on meie kavad vahel osaliselt ka tarbemuusika. Inimene mõtleb pärast kontserti, kas see tõstis tema meeleolu või mitte, ja kui ei tõstnud, siis öeldakse, et see ei ole üldse "tegija". On teil kava kokkupanekuks kujunenud mõni põhimõte või kinnisidee, millise looga peaks kontsert algama, et publik nii-öelda pihku võtta? O.K.: Peab see kohe esimene lugu olema? Kontsert peaks minema tõusvas joones. Uut muusikat on mõtet pakkuda eelkõige Tallinnas, gurmaanidele. On kohti, kus väga uudseid teoseid ei mõistetaks. Asjatundlikku publiku leidub eelkõige seal, kus tegutsevad tugevad muusikakoolid. Meie kontserdikavad sisaldavad valdavalt muusikat "seinast seina", alustame varase muusika transkriptsioonidega ja lõpetame džässiga. Loomulikult on ka temaatilisi kavu. Kas näiteks Valgas tasuks pigem Bachi transkriptsioone mängida? O.K.: Valgas saab mängida igasugust muusikat ja kindlasti ka Bachi transkriptsioone. Seal on hea publik, peab arvestama, et kuulajate hulgas on suur osa muusikaõpetajaid ja -õpilasi. Mütsiga lööma ei saa kusagile minna ja hinnaalandust kvaliteedis ei ole me endale ka lubanud. Publiku suhtes ei tohi kunagi üleolevaks muutuda. V.V.: Arvan, et Valga Muusikakoolis võib esitada väga nõudlikku repertuaari, sealseid pikaaegseid muusikatraditsioone silmas pidades pole vaja ainult "leivanumbreid" mängida. Aga on ka vastupidine näide "Bachi transkriptsioonidele Valgas". Eelmisel aastal korraldati jõulukontsert Sillamäe kultuurimajas, kus meie kava oli välja müüdud nime all "Jõulud Manhattanil". Suur jõulupuu keset saali pöörles elektrimootoriga ja saal oli täis spordiriietuses inimesi ootamas palasid stiilis "New York, New York", aga loo "Jõulud Manhattanil" oli kirjutanud Tõnis Kaumann... Edasi pole vist mõtet rääkida, et kui me seda teost mängima hakkasime, siis... Sellised küsivad silmad vaatasid saalist: mispärast siis meiega nüüd nii tehti?! Aga sellesama kuuse all oli teiste hulgas juhuslikult üks itaalia dirigent, kes rõõmustas uudisteose üle. H.N.: Selle kahekümne aasta jooksul ei ole veel olnud juhust, et õpime ühe kava ära ja teeme, ütleme, 15 kontserti. O.K.: Päris raske on igal aastal ette valmistada mitu uut kava. Euroopasse minnes tuleb peale kõige muu arvestada veel sellega, et eksisteerib kaks rivaalitsevat kultuuri, saksa ja prantsuse oma. Kes teie kontserte korraldab? Kas peate vaeva nägema, et endale esinemisvõimalused välja rääkida? O.K.: See on võrdlemisi delikaatne teema. H.N.: Ei tohi leivaisade aadressil kriitikat teha! O.K.: Eesti on ikkagi väga väike, oleme sellele ei tea kui mitu ringi peale teinud. Ja meile on ka järgijaid tekkinud - Sax Quatuor Tallinnas, Rakvere Saksofonikvartett ja kuuldavasti ka Tartu oma. Kui meie mängime nii-öelda seinast seina muusikat, siis Sax Quatuor püüdis vähemalt algul esitada eelkõige klassikat, Rakvere kvartett kaldub jälle rohkem džässiliku muusika poole. Pidev koostööpartner on olnud Eesti Kontsert. Juba kakskümmend aastat oleme meie suutnud välja pakkuda ja nemad müüa erinevaid kavu. Turumajandus. Kunagi ei tea, milline projekt produtsentide poolt vastu võetakse. Aga meil on õnne olnud ja palju esinemisvõimalusi on tulnud ka mitmete teiste muusikaorganisaatorite kaudu. Sageli kasvab üks esinemine välja teisest: vajalik inimene kuuleb, jätab meelde ja… Meie heaks on töötanud oskuslikult impressaariod välismaal, kes on korraldanud põnevaid ja vastutusrikkaid kontserdireise. Neli korda on meid välismaale vahendanud ka Eesti Kontsert. V.V.: Neli saksofoni mängimas Bachi transkriptsioone on suurepärane koosseis, mis võib asendada orelit kirikus. Peale selle ei ole saksofonikvarteti puhul nii oluline, kas tegemist on väli- või sisekontserdiga. Me ei vaja võimendust, saame pillid mahutada ühte sõiduautosse. Selles mõttes väga paindlik koosseis. Oleme sattunud imekohtadesse esinema. Näiteks oleme teinud kontserdi Norras jaanilaupäeva õhtul kaheksa meetri kõrguses lumehanges, saksa turistid vaatavad gabriolett-Mercedestest, kuidas paistavad kollased saksofonid lume taustal. Keelpillikvartett ei saa väljas külma käes mängida. On tulnud esineda tühja basseini põhjas, kuna kuulajad olid ummistanud kogu põranda ja lava ei olnud. Täpselt silmade kõrgusel oli publiku kingade rivi, justkui hauas. Väga hästi kõlas muuseas. Igasugust tsirkust oleme läbi elanud ja see on meie emotsionaalse skaala väga avaraks teinud. Kui me esinesime ühes Siberi naftaleiukohas, anti meile ülesanne 1. mai paraadil rongkäigus "Marseljeesi" mängida. Punane lipp lehvis kõige ees ja "proletariaat" marssis jalgupidi pori sees. Jalas olid meil kummikud, ei mäleta, kust muretsetud. Samas vaatad Strassbourg'i kõige peenemas, Europarlamendi hoone kõrval asuvas saalis esinedes, kas lakk-kingale on ikka viimane läige antud. Peab olema väga peen olukorra taju. O.K.: Siberis mängisime korra ka sauna eeskojas, Norras jällegi hiigelsuurel staadionil, festivalil, kus meie olime välja kuulutatud kui absolutely europe top! Interpreet peab olema võimeline esinema kõikjal: imepisikeses salongis või Valencia 4000-kohalises saalis. Tänu kvartetile on meil elamusi, mida meenutada. Tavaliselt pole aega seda teha, mikrofoni ümber istudes on päris hea rääkida, mis kõik on läbi elatud. On väga vähe ansambleid, kes nii kaua samas koosseisus mänginud. V.V.: Meil on avatud kummaliste esinemiste list ja aina väärtuslikumaid juurde tuleb. Suurem osa ajast kulub muidugi siinsamas klassiruumis, et tundide kaupa lihvida omavahelist koosmängu. Kui meil peaks koosseisus kas või üks inimene vahetuma, tuleks kõike täiesti otsast peale alustada.