SOOLO Sursu, kes olnuks Aleksander, kuid on Jaan-Eik Jaan J. Leppik Isa, muusik ja koorijuht Jaan-Eik Tulve on lühemat kasvu mees parajais aastais. Eks teda teatakse ikka pigem gregooriuse laulu ansambli Vox Clamantis (lad k "hüüdja hääl") kunstilise juhina. Samas on ta kunagine punkar, praegune õppejõud, mänedžer ja lõpuks ka noodikirja uurija. Aga tõenäoliselt peitub muhelevas isandas veel palju muud. Kuidas Jaan-Eik Tulve iseloomustaks oma hääd sõpra Sursut? Sursut või? No, (välkkiirelt surub Jaan-Eik oma esmase üllatuse alla ning tema näoilme muutub otsustavaks, ent muhedaks)…ikka positiivselt, ikka positiivselt. See nimi sai laiemalt tuntuks muidugi tänu Vennaskonnale, aga algselt ei olnud see üldse pungiseltskonnas ringlev nimi. Tegelikult (JET armastab seda sõna) üks Otsa kooli õpetaja ei suutnud mu perekonnanime meelde jätta, ajas kogu aeg sassi, eeskätt Hirvo Surva perekonnanimega. Tulve-Turva-Surve-Surva-Sulva-Tursu… Hiljem laienes see nimi kooliringkonnast juba väljapoole ning mind tunti Sursu nimega. Kui Vennaskonna aeg läbi sai, jäi nimi tagaplaanile. Aga ma ei ole seda nime maha kandnud. No Sursu on ju mina ise, tegelikult, Otsa kooli ajast. Noriksin veel nimede kallal. Sul on kaks nime: Jaan on ladina Ioannes, araabia Johanna' (Ja heebrea Johannaan, nimetab Jaan-Eik), aga Eik? Eik on tegelikult vana eesti nimi. Aga tal ei ole kindlat vastet. Olen nimede raamatust seda järele vaadanud. Oletatavaid vasteid küll pakutakse, aga see nimi on vanem, ajast enne, kui tulid suured mõjutused. Olen kuulnud ka, et vanematel inimestel on sellist nime esinenud. Ütleme, et see nimi oli emapoolne üllatus isale (JETi silmis on sulnis rõõm). Isa tahtis Jaani ja ema siis pani Eik. Nime otsimine on omajagu suur vaev. Õige nime peab ära tundma. Minu jaoks oli ka mitmeid nimesid kaalul, Aleksander näiteks. Juba täiskasvanuna sain tuttavaks inimesega, kes mu eesnime ei teadnud ja proovis pakkuda. Pakkus Aleksander (intervjueeritav muheleb silmnähtavalt). Millisena kaed oma lapsepõlve tagasi? Arvan, et mul oli väga õnnelik lapsepõlv, raskustele vaatamata. Olin ise rõõmsa loomuga poiss, püüdsin asju võtta positiivselt. Kui ma sündisin, olid mu ema-isa üliõpilased. See tähendab, et mind hakati väga vara igale poole kaasa võtma. Lapsele mõjub üliõpilaste seltskond kindlasti paremini, kui et teda tassitakse kaasa näiteks kontoritesse. Lapsepõlv oli mul nii tore, et ma ei tahtnud sellest isegi välja tulla. Tollal oli nii, et kõik "septembri lapsed" pidid kuue aastaselt kooli minema. Olin klassis peaaegu kõige noorem. Selles eas on ka aastane vanusevahe väga suur. Alguses elasin koolis oma muretut lapsepõlve edasi. Praegu olen hakanud selle peale mõtlema, sest tunnen ühes oma lapses ennast ära. Tunnen, kui oluline on lasta lapsepõlv ära elada. (Just siinkohal hakkab kuskil taamal mängima rütmikas idamaine muusika, mis hetk hiljem vupsab välja taskust ja osutub Jaan-Eigi polüfooniliseks mobiilihelinaks - ta on mees, kes peab olema kättesaadav.) Punkfilosoofia tingib tihti karjamentaliteeti, sina oled juht, täpsemini koorijuht. Millal algas juhtimine ja lõppes sarnlemine punkilmas? Punkfilosoofiaga on nii, et ega ma ennast sellega sada protsenti samastanud ei ole. Minu jaoks oli see nii muusikaline kui üleüldse väljendusvorm. Anarhistlikku revolutsiooni ei ole ma kunagi plaanitsenud korraldada. 1980-ndad olid Eestis aeg, kus inimestel ei olnud võimalik ennast väljendada. Punkbändid andsid noortele võimaluse. See oli nende mõtlemisele äärmiselt rikastav. Kui jälgida tolleaegseid punkareid, siis paljudest on ka praegu kuulda. Tol ajal ei olnud punk Eestis karjaliikumine. Iga inimene sai oma mõtteid kusagil rakendada. Riietuses paistis see muidugi kõige enam välja. Mind rahuldas rohkem muusikaline väljendus. Punkmuusikas on tohutu võimas energia, mida iga muusika kogu aeg otsib. Seal on improvisatsioonilisus ning vaba väljendus. Paljud muusikud teevad aeg-ajalt comeback'i oma noorusradadele, innustatuna nostalgiast ja uutest väljakutsetest. Kas Vennaskonna muusikat ja gregooriuse laulu saab kombineerida? Gregooriuse laul ja Vennaskonna muusika jäigalt nüüd küll ühendatavad ei ole. Aga: kui ikka on paras võimalus, siis miks mitte koos teha? Mulle meeldib Vennaskond tänaseni. Vaatame, kui elu miskit ette toob, siis suhtun koostöösse väga positiivselt. Peab olema hea idee, sest on oluline, millise suuna sa sellele projektile annad. Vennaskonnaga on võimalik teha midagi väga lihtsat, aga head. Gregooriuse laul on roomakatoliiklik liturgiline muusika, tõsi, tänapäeval kasutatud üha rohkem ka protestantide seas. Kas see muusika tingib katoliikliku vaimsuse olemasolu lauljas? (Jaan-Eik võtab hingamisaega ning jääb hetk mõttesse.) See on nüüd nii laiapõhjaline küsimus, mis sisaldab veel mitmeid muid küsimusi. Ma ei saa sellele lühidalt vastata. Vastus algab ju sellega, kuidas ma ise sattusin gregooriuse laulu juurde. 1980-ndate lõpul oli mul otsingute aeg, kus puberteet oli juba läbi saanud ning ma püüdsin leida n-ö oma teed. Ükskõik kas muusikalist või lihtsalt oma kohta elus. Eestis tegeldi tollal palju vanamuusikaga. Sattusin kokku seltskonnaga, kes vanamuusikaga tihedamalt tegeles, kes oli seotud Vanalinna Muusikamajaga. Läksin laulma Eesti Projekti kammerkoori. Muuseas, laulmine selles kooris oli minu muusikalise eneseotsingu ja arengu tähtsamaid perioode. Vanamuusika ühe osana leidsin gregooriuse laulu, mis oli midagi täiesti erinevat tollal mängitavast-lauldavast muusikast. Inimesele, kes tunneb ainult klassikalist muusikat, on esimene kohtumine gregooriuse lauluga paras šokk. See kohtumine on niivõrd võimas. Toimus täielik selginemine, mis ütles, et peaksingi siia jääma. Aga et seda õppida, pidi Nõukogude Liidust välja saama, mis oli üsna absurdne plaan. Välismaale õppima minek ei olnud tõsiselt võetav. Olin punkarina KGB pilgu all ja töötlemisel. Ühel hetkel hakkas mind valdama vaimustus prantsuse keele ja kultuuri vastu. Juhusliku võimaluse tõttu sain korraks Prantsusmaale. Tänu oma mõningale muretusele (ülikiire muie) olen ikka ette võtnud asju, mis kainele mõistusele tol hetkel ei pruugi olla vastuvõetavad. Pariisi tänaval sain tuttavaks Louis-Marie Vigne'iga, kes on Pariisi konservatooriumi gregooriuse laulu õppejõud. Ta kutsus mind enda juurde õppima, organiseeris ka stipendiumi. Kõik laabus imekombel ja sinna gregoriaani sisse ma ka sukeldusin. Mis aga on katoliiklik vaimsus ning kuivõrd peab seda olema gregooriuse laulu lauljas? Katoliiklik tähendab üleüldist, muusika puhul ehk oskust mõelda üleüldises muusikalises keeles, mida kõneleb suulise traditsiooni helilooja. Arvan, et esimese aastatuhande keskel olid Euroopas valitsevate erinevate traditsioonide ja religioonide kontaktid palju tugevamad kui praegu. Peaaegu kindlasti võib väita, et tolleaegne kirikulaulja tundis hästi ka judaistlikku muusikat. Üheksakümmend protsenti gregooriuse laulust kasutab psalmitekste, mis on samuti kesksel kohal juudi liturgias. Otsestest muusikalistest laenudest ei saa me tänapäevaste teadmistega rääkida, küll aga näeme, et näiteks heebrea päritolu sõnu ja nimesid rõhutatakse nii, nagu heebrea keeles, mitte aga ladina keele päraselt. Alles teisel aastatuhandel toimub erinevate kultuuride kaugenemine, tabude tekkimine muusikasse ning kristlikus liturgias psalmitekstide kõrvale ka uudislooming. On avaldet mitmeid teoseid gregoriaani laulu vaimsusest. Maarahva keeles samuti. Mis on sinu jaoks gregooriuse laulus sellist, milleta su vaimsus lonkaks ühte jalga? Gregooriuse laul väljendab minu jaoks väga olulisi elulisi väärtusi, mis on mulle tugevaks toeks. Eelkõige aga rõhutaksin siin vabadust. Kui on olemas kindel tugi, siis on olemas ka vabadus tegutseda. Gregooriuse laul ei ole enesesse kapseldumine või näpuga näitamine. See muusika võib olla relv nii mustade kui valgete käes (mitte rassiteooriast lähtuvalt!). Sest ei saa rääkida gregooriuse laulust eraldi selle tekstist. Selle muusika kaudu näeme, kuidas esimese aastatuhande keskpaiga mõtlemine on äärmiselt avatud. Selles ei ole veel vaenu eri religioonide vahel ning ei ole ka muusikalist sulgumist. Teine aastatuhat toob juba piiravaid kunstlikke reegleid. Gregooriuse laulu reeglid on ise ülesehituvad, elulised ja isekorrigeeruvad, kuna pärinevad suulisest traditsioonist. Mingis mõttes on see sarnane tänapäevase muusikalise mõtlemisega, kus jällegi, nagu ütleb Arvo Pärt, püütakse tähele panna kõiki neid helisid, mis meie ümber tiirlevad. Minagi tutvusin gregooriuse lauluga möödunud sajandi 80-ndate teisel poolel. Siis tegi see muusika vägagi paljusid tugeva enesesisendusega inimesi hulluks. Selles mõttes, et hakati raviseansse pidama ja esmane gregoriaanihuvi muutus omamoodi "loitsukelleriks"… Nimeta kõige kurioossemaid asju, milleks gregooriuse laulu abi on püütud kasutada… Näib, et 1980. aastatel liikusime eri ringkondades. Mina sellist šamanismi ei ole kohanud. Gregooriuse laulu on kasutanud heliloojad Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Toivo Tulev, aga mitte loitsimise eesmärgil, vaid soovist taibata selle muusika mõttekäike. Gregooriuse laul on põhjatu, mitte lihtsalt primitiivne ühehäälne laul, millega loitsida. Gregooriuse laulu kuldajastul toimub suulise traditsiooni üleminek kirjalikuks. Tuleb noodikiri, mis pöörab kogu muusikalise väljenduse pea peale. Kui suulises traditsioonis on helilooja ka oma teose esmaesitaja ning püsima jääb see, mis on arusaadav teistele muusikutele, siis kirjalikus traditsioonis peab muusika käima heliloojalt interpreedini jõudmiseks läbi küllalt puise etapi noodipaberil. Mingis mõttes jääb püsima kõik ning oleks tore, kui seda vastutust tunneksid tõesti kõik loojad. Olen kuulnud, et paljud muusikaterapeudid kasutavad gregooriuse laulu. Mul on kogemus aga ühest meie lauljast Pariisi Gregoriaani Koorist, kes oli koomas ja kellele lauldi - kes seda ka lõpuks kuulis ning sellele reageeris -, aga mitte loitsimise eesmärgil. Millest on tingitud just eestlaste suur huvi gregooriuse laulu vastu? Pooleteise miljoni elanikuga riigis on mitu kõrgetasemelist ansamblit… soomlastel pole suurt midagi, rootslastel-taanlastel samuti mitte. Tegelikult on kõikides Põhjamaades väga palju gregoriaanihuvilisi. Nad tihtipeale ei esine eriti tihti, ei anna kontserte, nii nagu Eestis. Ma pigem ütleksin, et gregooriuse laulu on igal pool väga hästi vastu võetud. Mitte ainult Eestis. Kui väljendatakse midagi ehedat, siis võetakse seda ka hästi vastu. Muusikakultuuris on suurem osa muusikast seotud kindla rahva ja selle traditsioonide ning sidemetega. Gregooriuse laulus on vaba muusikaline väljendus. See on ükskõik millises kultuuris kasvanud inimesele arusaadav. Missugused on tingimused, mida vajatakse hääks gregooriuse laulu asjatundjaks saamisel? Minu silmis saab heaks gregooriuse laulu asjatundjaks olla hea muusik. Heaks muusikuks saab aga intuitiivne inimene. See, kes usaldab oma intuitsiooni. Ka gregooriuse laulu tuleb esmalt kuulata ja alles siis saab sellest aru. On palju rahvusvaheliselt tuntud gregooriuse laulu spetsialiste, kes loevad ja uurivad käsikirju, ent kunagi ei laula. Keelavad ka oma õpilastel laulmise. Et enne õpetame lamavale inimesele anatoomia selgeks ja alles siis aitame käima. (Jaan-Eik toob veel markantseid võrdlusi, mida kõike aga siin ära tuua oleks vestlust koormav.) Gregooriuse laulu on ikka laulnud mehed, vähemasti assotsieerub see suurel osal maailmast meestega. Mis on selles muusikas aga naiselikku? Gregooriuse laul on liturgiline, aga liturgiline tegevus on traditsiooniliselt olnud meeste pärusmaa. Samas on seda laulnud ka nunnad. Sellist keeldu küll ei ole, et naised ei tohiks üldse laulda. Naiselikkus ja mehelikkus on muusikas üldse mõlemad esindatud. Ma leian, et naised laulavad gregooriuse laulu väga ilusti. Nende väljendus on täiesti teistsugune kui meestel. Naised on intuitiivsemad, nagu me kõik teame, ja seetõttu tulevad nad kiiremini kaasa, nad on usaldavamad. Naistega töötada mulle väga meeldib. (Jaan-Eik vaatab mulle mehise pilguga otse silma sisse.) 1996. aastal loodi gregooriuse laulu ansambel Vox Clamantis. Sääl laulavad eesti mehed ja eesti naine. Räägi sellest ansamblist pisut. Ansambel sai kokku kutsutud siis, kui hakkasin jälle rohkem Eestis olema. Õnneks leidsin kohe väikse tuumiku, kes oli gregooriuse lauluga juba kokku puutunud. Mõne aasta möödudes tuli juurde veel paar huvilist ning sellest ajast on koosseis olnud küllalt stabiilne. Proovid toimuvad vaatamata kontsertide sagedusele regulaarselt. See ongi kõige olulisem, kuna otsime eelkõige ühtset muusikalist mõtlemist, mida ei saa kätte projekti korras töötades. Olen õnnelik, et meie ansamblisse on sattunud kokku suurepärased inimesed. Meie lauljate hulgas on mitu dirigenti, pillimehi, helilooja, paar poliitikut ning ka üks elukutseline laulja. Nad kõik on väga erinevad inimesed, aga samas tunnen selles seltskonnas mingit tugevat sidet, mis lubab paljudest asjadest kerge huumoriga üle saada. See on tähtis, kuna vahel on tegevus olnud üsna pingeline. Kontserdireisid on meid viinud lisaks üldkäidavatele maadele ka eesti muusikute jaoks võrdlemisi tavatutesse paikadesse, nagu Portugal, Kreeka ja Liibanon, ning see kõik on olnud äärmiselt rikastav. Samuti on olnud toredaid koostööprojekte paljude huvitavate kollektiivide ning isiksustega. Minu jaoks oli vaimustav töötada koos Arvo Pärdiga, kui lindistasime oma plaati "Annum per annum". Kuulasin hämmastunult, kui vaimukalt ja piltlikult ta oma muusikat avas. Samas ei ole me kunagi piirdunud ainult gregoriaaniga. Oleme püüdnud sinna juurde leida muusikat, mis on kantud sellele lähedasest mõtlemisest ja nii oleme olnud ka mitme eesti autori teose esmaettekandja. Gregooriuse laulu kasutamise buumile popmuusikas pani aluse 1994. aastal valminud Mike Oldfieldi lugu "Hibernaculum". Too oli mõjutet Santo Domingo de Silose kloostri benediktiini munkade koorist. Ja siis tuli Enigma jne. Ja nüüd Eestis Cardinals. Küsimus sulle kui gregooriuse laulu spetsile, mida nõuavad minult lugejad: kuidas kommenteerida gregooriuse laulu kasutamist pophittide vabrikutes? Tuleb vaadata, millist ideed gregooriuse laul teenib. Ma ei taha näidata musta ja valget värvi. Miks sai Silose munkade plaat nii populaarseks? See on ju lihtsalt üks 1970. aastate lindistuse uus väljalase. Aeg aga osutus selle muusika vastuvõtmiseks parajaks. Mitte, et inimesed oleksid ühel hetkel vaimsemaks muutunud, seda muidugi mitte. Mida teenib poptöötlus? Seltskond, kes Enigmat kuulab, on tegelikult väga kirju. Mina arvan, et kui see muusika on sundinud kas või ühel inimesel tabletid purki või žiletid sahtlisse tagasi panema, siis on ta oma ülesande täitnud. Muidugi on ka konkurents, aga kus seda muusikatööstuses ei oleks? Kui teha ausalt, siis kannab see ka positiivset tulemust. Tänu Enigmale on vahest gregooriuse laul jõudnud ka nendeni, kes sellest miskit ei teadnud. Kuidas üldse suhtud moodsa muusikaäri uuematesse trendidesse, näiteks cover'ite tegemisse juba tuntud teostele? Küsimus on selles, kas konkreetne teos võidab või kaotab sellest midagi? Tihtipeale on töötlus magedam, sõnum on lahjem jne. Peab vaatama, kas cover ütleb midagi või ei. Mina pean lugu asjadest, mis kõnelevad. Aga loomulikult ei pea kõik minevikus olnu veel parim olema. Siiski on tarbimisühiskond iseenesest mulle vastumeelne. Kutsuda inimesi elama tühja elu, tarbima mõttetult, olema pinnapealne. Selline asi põhimõtteliselt mulle ei lähe! Miks on vaja lahjasid siirupeid või puljongeid? Infotulvas inimesed vajavad leiget asja, mis kohe mõjuma hakkaks. Vajutad nupule, ja nauding käes! Muusikas samamoodi: kui miski võtab aega või peab selle üle mõtlema, tunneb inimene end ebamugavalt. Oled eesti mees, kel heebrea verd sees ja kes ei häbene seda tunnistada. Kuidas ühendad endas katoliikluse ja judaismi? Kui ühendad muidugi… Vaata, see on nüüd selline asi, et ei tahaks kuldseid vastuseid katoliikluse ja judaismi teemal anda. Paljud võivad midagi valesti mõista ja solvuda. Pigem on minu heebrea veres pisut eesti verd. Eesti tera on üsna pisike. (Žestikuleerib elavalt ja kiiresti parema käega ning heidab törtsu naeru. Pean mainima, et Jaan-Eik Tulvel on märkimisväärne jutuvestja anne, aga kõik see, mida ta mulle rääkis oma päritolust ei mahuks ära meie intervjuusse. Igal juhul on tal vanavanemate biograafia tundmine hämmastav: see naelutab toolile ning sunnib kõrvu kikitama.) Minu jaoks on kuulumine juudi rahva hulka väga oluline. See on ühest küljest tagasivaatamine mitmesse tuhandesse aastasse ning tänu sellele oskus paljudes raskustes kohaneda, üksteist toetada ja edasi liikuda. Kahekümnendal sajandil on püütud juute hävitada nii natsliku, aga veelgi enam nõukogude ideoloogia poolt. Võib küsida, et milline pidi olema see surve, mis sundis peaaegu kogu rahva ära unustama igapäevase ühtse kõnekeele. Arvan, et eestlased, kuigi kogenud küüditamisõudusi, ei pruugi lõpuni siiski aru saada ohust terve rahvuse hävitamisele. Sain holokaustist uue kogemuse paar päeva tagsasi, kui käisin Wroclawi vanal, tohutute mõõtmetega juudi kalmistul. Esimesed hauad pärinevad seal juba seitsmeteistkümnendast sajandist. 1942. aastal näib surnuaed ise olevat välja surnud. Sinna pole maetud enam mitte kedagi ning ei ole ka kedagi, kes vanu haudu korrastaks. Küllalt kõhe vaatepilt. Kui mu sõbralt küsiti, kes ta rohkem on, kas eestlane või juut, vastas ta: "Kui kiusatakse eestlasi, olen eestlane, kui kiusatakse juute, olen juut." Kõik konfliktid rahvuslikul pinnal tulenevad sellest, et inimesed ei tunne üksteist. Eesti kultuur on seni väga elujõuline. Minu kohus on tunnetada oma kultuuri ja kanda seda edasi. Sind huvitab ka sufimuusika, niipalju kui ma tean. Kas ainult vokaaltehnika mõttes? Või saab hoopis tõmmata võrdlusjooni gregooriuse lauluga? Mitte ainult gregooriuse lauluga, vaid üldse kogu muusikalise väljendusega. Suuline traditsioon on ju laiem, kui kindel religioon või kultuur seda esitavad. Mulle meeldib, et on võimalik suhelda ka teistega. Et kauged muusikalised kultuurid saavad omavahel kokku. Piirid on ju niivõrd laienenud. Küsimus on selles, kas me oskame seda ära kasutada. Kui inimesed ei õpi üksteise kultuuri austama, on see väga ohtlik. Pariisi Gregoriaani Kooriga käisime kord Marokos festivalil esinemas. Seal esines ka maailma suurimaid sufimuusikuid Shahram Nazeri Iraanist. See kontsert oli vapustav pauk, midagi sellist, mil mul tuli äratundmine gregoriaani laulust. Meil peabki tekkima dialoog kultuuride vahel. Selle dialoogi osaks on muusika, mis ei nõua keelte valdamist. Muusika räägib. Seetõttu on muusikutel ka suur vastutus. Gregooriuse laul ja sufi laul on mõlemad pärit suulisest traditsioonist. Sufinduses võlub mind müstitsism, vabadus, intuitsioon. Ütle, palun, kes oleksid nood kolm heliloojat, kes on sulle olnud eri eluperioodidel tähtsad ja miks? Kõige tähtsam helilooja on mulle mu abikaasa [Helena Tulve - JJL], aga mitte ainult muusikalises mõttes (suu tõmbub kõrvuni ja silmist peegeldub soe naer). No ütleksin siis veel, et "Gregorius Suur", suulises traditsioonis tegutsenud Helilooja suure algustähega. Kolmandat on väga raske nimetada. Selle nime ütlemisel tooksin välja ühe ja jätaksin teised keelel olevad tagaplaanile. Ei tahaks seda teha. Mida otsid nüüdismuusikast? Ebatraditsioonilisi helipilte? Katarsist? Minu arust on tänapäevane muusika mingil määral kohakuti gregooriuse lauluga, kuigi erinevatel tasanditel. Rääkisin sellest juba ennist, aga minu arvates on tänapäeva helilooja ja gregoriaani helilooja mõtlemine küllalt lähedane. See on vabadus ennast muusikaliselt väljendada, näidata ehtsat, alasti elu: gregooriuse laul õpetab seda ning hea nüüdisaegne muusika on sellest õppust võtnud. Ei saa olla, et helilooja muusikust abikaasa ei oleks ise muusikat kirjutanud. Avalda saladus ning ütle, mitu teost oled kirjutanud, mis oli esimene, mis vormis ja mis päälkirjaga? (Raputab pead.) Ma ei ole muusikat kirjutanud. Ma olen selleks vist liiga kärsitu. Minu suur puudus on, et tahan asju kiiresti kätte saada. Olen selles mõttes vastuoluline, et samas taunin sellist lähenemisviisi. Aeg muudab ju asju selgemaks. Helilooming nõuab lihvimist ja ühe sama asja munemist, seedimist. Iseenesest on ka interpretatsioon looming, avastamine. Aga vahest kirjutan kunagi tulevikus…("heh-heh-hee", muigab Jaan-Eik) kui elu kärsitus on maha kulunud. Oled väheseid inimesi, keda ma tunnen, kel ei ole televiisorit. Kaitsed silmi, lapsi või ei lase ühiskonda oma tuppa? My home is my castle? Televiisor tõesti puudub meie peres laste pärast. Mingit suurt puudujääki ma ei tunne. Vaatan mõnikord televiisorit hea meelega, kui juhus tuleb. Aga tajun selles ohtu kui narkootikumist. Lapsed on ausad ja vastuvõtlikud kõigele, nad usaldavad nähtut. Seepärast on tänapäeva lastel "tänu" televiisorile suur oht olla petetud. Püüan nende pettumust võimalikult kaugele lükata. Sest televiisorist pakutakse lastele seda, mida neile vaja ei ole. Meil ei ole muidugi ka aega telekat vahtida. Arvutist vaatame aeg-ajalt küll filme. Teatav osa su eluaastatest möödus Prantsusmaal. Mida prantslaslikku noppisid siia kaasa, mida eestlaslikku jätsid sinna maha? (Jaan-Eik muutub silmanähtavalt tõsiseks.) Olime Prantsusmaal koos Helenaga ühtejärge seitse aastat. Ma arvan, et kasvasime seal isiksusteks. Läksime ju ära noorukitena. Nõukogude ajal tähendas see ka tänapäevases mõistes peaaegu kontaktide katkemist sõprade ja lähedastega. Õnneks toetati meid Prantsusmaal suurepäraselt ning üks asi, mida kaasa võtsime ja mida siin rakendada püüame, ongi jäägitu abivalmidus inimeste suhtes, kes seda vajavad. Samuti õppisime seal asju laiemalt nägema. Eesti on väike ühiskond ja siin arvatakse, et ilma eestlasteta jääks elu maa peal seisma. Tegelikult see nii ei ole. Arvan, et kodust eemal oldud aeg aitas meil kolklusest vabaneda. Mida maha jätsime, seda peab teiste käest küsima. (Pisuke mõttepaus ja siis mõnusalt venitatud nohin.) Ma ütleksin, et nähtavaim vili, mis sinna jäi, on saun Pariisis ühe meie eesti keelt kõneleva prantsuse sõbra kodus. Ta on praegu Tartu ülikooli prantsuse keele professor. Milline on olnud sind kõige rohkem raputanud unistus? Unistus, mis tekitab lausa valu ning ootab täitumiseks aktiivset tegevust? Unistus, mida ei saa eirata. Minu sattumine Prantsusmaale, mida nõukogude ajal oli ilmvõimatu ette kujutada ja mis ei olnud reaalne. Ei saa öelda, et see oli nüüd otseselt unistus, aga ebamine ihalus, mis ime läbi sai teoks.