SOOLO Eklektika, isikupära ja hää maitse Intervjuu Hedvig Hansoniga Berk Vaher Popmaailm on julm. Staariks saab üks sajast. Staariks jääb üks tuhandest. Isiksuseks saab ja jääb üks kümnest tuhandest… Aga too üks ei kuulu muidugi enam popimaailma, kuigi võib ka selles tegutseda. Kuid ta võib tegutseda selle julmusest haavamatult. Hedvig Hansonist on kümmekonna aastaga saanud isiksus, kes ei mahu enam eestimaisele estraadikamarale. Ei enam roosasid lillekestega postkaardikesi teismelistelt fännidelt, ei enam plikalikku kaasakõõrutamist oma raadiosaate soul'istaaridele (vahelekilgetega nagu "Moosirulli tahan!"), ei enam Mariah Carey jäljendamist... Tänane Hedvig on lihtsa ja samas sisuka ütlemisega laulik, kes ühendab eklektika, isikupära ja hää maitse. Ja seda on muusikamaailma vägevad ka ära tundnud: Hedvigi uus album "What Colour Is Love" ilmus Universali tütarfirma EmArcy märgi all. Ometi ei ohusta teda veel sõnapaar "tuntud hääduses" selle süngemas mõttes. Tõsi, ta on üks pingevabamaid ja samas professionaalsemaid kontsertartiste, keda siinmail näinud-kuulnud olen; kuid see ei tähenda plaadimaterjali detailitruud taasesitust. Hedvig oskab publikut üllatada, ootamatustega vaimustada. Nii oli ta oma septembrikuiseks Tartu kontserdiks jõudnud soetada vilespillikese, kus siis mõne loo algusse või lõppu uusi helivärvinguid lisas. Džäss? Maailmamuusika? Nüüdismuusika? Või lihtsalt muusika? Vestlesime Hedvigiga indiaanisuvel, vahetult enne plaadi ilmumist. Hakatuseks nendest lugudest, mis on uuel plaadil. Kuidas need on sündinud, miks sa just need välja valisid? Ega mingit teooriat olegi, ikka tunnetuse põhjal - mis paremini toimivad või siis muusikalises keeles: "gruuvivad". Mis endale meeldib, mis on ajale vastu pidanud. Lugusid on ju oluliselt rohkem tehtud, aga mõned lihtsalt jäävadki eluks ajaks. Ju siis need lood, mis "ei lähe läbi", on ainult mingi aste või etapp järgmise, parema looni. Mõned palad on ju eelmise plaadi pealt ka, ma tahtsin neid kindlasti teha, aga paremini. Valik on väga subjektiivne, eesmärk on näidata enda erinevaid tahke. Ma ei ole kunagi tahtnud teha plaati, kus on ainult ballaadid või ainult sving… Kuna see on mu "debüütplaat", siis olen ma mõelnud, et ehk järgmine on stiililiselt ühtlasem; võib-olla oleks praegust plaati kellelgi meedivam kuulata, kui see niimoodi stiililiselt ei muutuks. Kuna ma ise olen oma tunnetelt muutlik - ma võin olla ühel päeval ühesugune, teisel päeval teistsugune -, siis see kajastub ka minu muusikas. Ma ei taha ühtegi tahku enesest varjata. Kas kaks esimest lugu on mõeldud küsimuse ja vastusena - "What Colour Is Love" ja "Afro White"? (Naerab.) Sul on huvitavad lähenemised! Kui sinul on selline visioon asjadest, siis see on ju tore, kuigi tegelikult muidugi pole need sellise mõttega tehtud… "Afro White" panin hoopis ühe kuulsa loo "Afro Blue" järgi, rõhutamaks, et valged muusikud teevad säärast "afromat" muusikat. See on intro järgmisele loole "Ehk nüüd". Sellest on tulnud täiesti eraldi instrumentaal, väga lahe lugu. See on selles mõttes üllatav, et kui "What Colour Is Love" lõpeb, jõuad mõtisklema jääda - ja siis tuleb nagu mingi äratus! Kas valged muusikud ikka saavad teha musta muusikat? Ei olegi taotlus seda muusikat nii teha, nagu teevad mustad muusikud, vaid lihtsalt näidata armastust selle muusika vastu. Ma olen otsustanud, et ei hakka kunagi esitama soul'i - just sellepärast, et olen valge. Põhjamaine muusik ei saa sellele võib-olla sajaprotsendiliselt pihta. Aga ma tahan sellele mõjule viidata, ma ei taha seda eitada. Mu hääles on soul'ist päris palju mõjutusi, ma ei nimetaks ennast ka puhtaks džässlauljaks. Uuel plaadil on ka lugu "Pat's Lullaby", kus on sees murdekeelne hällilaul. Kas see on midagi, mida sa oled kogu aeg mõelnud teha, või oled sa selle juurde alles hiljuti jõudnud? Just, hiljuti. Oli aeg, kus ma üldse ei võtnud vastu rahvamuusikat. Siis ma olin oma mõtete ja tunnetega Ameerika poole pöördunud. Koorilaulutraditsioon on minust alati kaugelt mööda käinud. Aga ma olen avastanud, et vanades rahvalauludes on väge rohkem kui uutes lugudes. Teisalt tahtsin ma rõhutada seda, kust ma pärit olen, kus on mu juured. Päris seal nad muidugi pole, sest see on Räpinast pärit, setukeelne laul; seda juurt minus tegelikult ei ole. Mingi lummus selles ometi on, monotoonsus, mis sugereerib. Minu meelest sobis see sinna väga hästi, sest Pat Metheny kasutab oma muusikas palju erinevate rahvalaulude motiive ja sellepärast julgesin selle sinna vahele "surada". Seda enam, et on tegemist "Pati unelauluga" - siis ma laulsingi talle ühe eesti vana unelaulu. Kas ta ise on seda kuulnud? Ta on kuulnud üht versiooni sellest. Igatahes on minust julgustükk seda teha, aga armastusest Pat Metheny vastu mõtlesin - miks mitte? Talle ei ole võib-olla keegi kunagi unelaulu kirjutanud, miks siis ei või mingi tüdruk kusagilt Eestist seda teha - see ei ole keelatud! Minu muusikas on natuke methenylikke jooni ja isegi kitarrist mängib seal taotluslikult tema tooniga. See on austusavaldus, mitte mingi nipp talle ligipääsemiseks. Ma isegi ei unista, et temaga koos töötada, ma ei vaja seda - ma lihtsalt jumaldan teda. Kas seoses sinu plaadi rahvusvahelise ilmumisega on juba mingisuguseid koostööprojekte pakutud? Väga vara on seda oodata, plaat ei ole ju veel väljas. Mis mind tõesti rõõmsaks teeb, on see, et huvi on suur ja vastuvõtt hästi sõbralik - lootused on väga kõrgele aetud. Aga ma ei unista üldse mingi maailmanimega koostöö tegemisest. Mu unistus on tegelikult väga lihtsat laadi. Ma olen õnnelik oma muusikute üle. Andre Maaker on ääretult leidlik, ta ei tee kunagi üht asja kaks korda. Ning Taavo Remmel ja Toomas Rull on olnud mulle laval juba varasemast suureks toeks. Ja ühel päeval tahan osta metsa maja ja olla rahul. Ma ei jahi üldse maailmakuulsust. Kas see mets ja maja on sul ka viimasel ajal mõtteisse tulnud või on see pool sinus kogu aeg olemas olnud? Varem lõi meedia sinust hoopis teistsuguse pildi. Inimene ikka muutub, loomulikult. Üle kõige tunnen ma puudust vaikusest ja rahust; kui minu jaoks on miski luksus, siis on see vaikus. Vaikust on nii väga vaja "aku laadimiseks" ja oma mõtetes selgusele jõudmiseks. Kui sa oled kogu aeg inimeste keskel, siis muudkui sebid ja argipäev on sul kogu aeg närvides. Pead aeg-ajalt võtma aega, lülitama ennast välja ja saama tagasi selle, mida oled teistele andnud. Tihtipeale on nii, et kui oled mõnesse inimesse väga kiindunud, siis annad nagu ennast talle ära ja ühel päeval märkad - kus mina olen? Just hiljuti käisin metsas niimoodi ennast otsimas. Oli tunne, et minust on ainult kest järel. Õudselt on vaja saada aeg-ajalt see "mina" tagasi. Vaat seda ma tahan. Sul on neid maailma minemisi olnud paar korda enne ka, kuidas see kord sinu jaoks erinev on? Need eelmised… Sellest on tehtud kuidagi väga suur number, justkui ma oleksin läinud ja juba midagi teinud; kuid see oli lihtsalt "seljakott seljas" sondeerimine. Ma tegin otsuse, et see ei ole minu jaoks - olin väga õnnetu, mõtlesin, et võib-olla ei olegi muusika see ala, millega ma peaksin tegelema. Ma lihtsalt ei teadnud, et otsin seda valest kohast. Edu tuli minu juurde nii, et ma ei oodanud seda. Tundub olevat tõsi, et seda ei tohi väga meeleheitlikult otsida. Asjad lihtsalt peavad juhtuma. Ma olen tegelikult kannatamatu iseloomuga. Loodan, et õpin sellest midagi. Tasa ja targu minnes on see püsimine seal, kuhu jõuad, palju kindlam. Meeleheitliku otsimisega kukud kogu aeg kõrgelt, ikka ja jälle - prantsatad maha ja mõtled, et mis toimub. Kui Eestis uut plaati kuulatakse, siis ikkagi on varasem võrdlus olemas. Mida öeldakse selle plaadi kohta välismaal, kus seda tausta pole? Ma olen veel vähe arvamusi kuulnud, natuke Londonist, Saksamaalt, Austriast… Arvan, et neid haarab just värskus ja ausus… Seda nimetatakse väga internatsionaalseks - tegelikult ei ole siin ju Eestiga palju midagi pistmist peale selle ühe rahvalaulu… Seda ei paigutata kuhugi Balti, Ida-Euroopa, Põhjamaade konteksti? Absoluutselt mitte, sest seda minus ei ole; minus on pigem mingit lõunamaisust. Põhjamaisust on minus ikka üllatavalt vähe. Julged sa nüüd täiesti kindlalt väita, et sa tead, mida sa tahad teha ja mida sa ei taha, et mingisuguseid tantsu-, disko-, räpi-, Eurovisiooni projekte sa enam ei taha? Absoluutselt. Ma lihtsalt väsisin neist nii ära. Ei jõua endasse võtta seda, mis ümberringi toimub. Aga kes teab, inimene ju muutub, võib-olla ma laulan ühel päeval ainult rahvalaule. Kantrimuusika juurde ei jõua ma arvatavasti kunagi. Seda on ehk vara küsida, aga kas sa järgmise plaadi jaoks oled ka juba lugusid teinud või mõelnud, kuidas see võiks teistmoodi olla? Ausalt öeldes on järgmine plaat mul juba ammu peas. Vahepeal teen ühe eestikeelse plaadi. Sellise vaikse plaadi, ööplaadi. Olen mõelnud, et see võiks olla selline, mida saab vaikselt kuulata, ilma et peaks ühtki lugu edasi laskma, kuna see oleks liiga agressiivne. Plaat ilmuks kevadel ja tuleks ainult kontrabassi ja kitarriga, väga minimalistlik. Seda olen ma kogu aeg tahtnud teha - midagi väga minimalistlikku, väga mõtisklevat. Käesolevat plaati olen nii palju läbi kuulanud ja elanud, et mõtlen, kuidas leida mingi nipp nende lugude värskena hoidmiseks. Kui palju "What Colour Is Love" on plaadifirma tahtel muutunud? Või on see täpselt selline, nagu sa tahtsid? Sada protsenti. See ongi kõige sümpaatsem; ma olin kompromissiks valmis ja küsisin, et mida te tahaksite kuulda, kas mingeid standardeid? Ja boss ütles vaid, et be yourself ja oli väga rahul kõigega. Kuidas eesti keele vastuvõtt on olnud? Väga soe. Ega ju muusikas keel väga palju loegi, me kuulame brasiilia muusikas portugali keelt ja ei saagi õieti aru, aga see on väga lahe. See on ehe ja huvitav; sakslased Verve'i plaadifirma kontoris õppisid kõik ära: Ek nüt! Aga samas valid sa tekste suure hoolega? Nii ja naa. Tegelikult on muusika mulle ikkagi tähtsam. Loomulikult ei hakka ma laulma millestki, mis mulle üldse ei sobi, paljud lood on sellepärast ka ära langenud. Kui ma ise tekste teen, on need tavaliselt meelelised, mitte midagi filosoofilist. Ma ei püüagi olla luuletaja. Aga kui ma valin kellegi teise luuletuse, siis loomulikult peab sel olema mingi mõte, mis sobib minu omaga. Pean siiski tunnistama - võib-olla mõne pettumuseks -, et "Tule mu juurde" müüs nii hästi, sest plaat on eestikeelne ja inimene saab igast sõnast, igast komast aru. Aga minu jaoks on tekst alati teisejärguline ja muusikaline kõlapilt palju olulisem. Miks ma pean näiteks "Pati unelaulule" hakkama mingeid sõnu tegema, kui sellel on niigi ilus meloodia? Milline praeguse aja muusika peale Metheny veel meeldib - või oled sa kinni mingisugustes mineviku asjades? Absoluutselt ei ole. Mind ennastki üllatab, kuidas olen kõik oma soul'iplaadid oma teismelistele õdedele ära andnud. Kõik need naislauljad-soul'itarid on mul sahtlis olnud, ma lihtsalt ei kuula neid enam. Viimane soul'iplaat, mida kuulasin, oli Marvin Gaye, mis mulle lihtsalt anti. Nüüd kuulan uskumatult palju džässi ja maailmamuusikat. Ma ei saa öelda, et soul ei meeldi mulle, aga seda jääb nagu liiga väheks, see on liiga turvaline, liiga etteaimatav. See on ka normaalne - 10-aastaselt kuulad sa Whitney Houstonit, aga kui veel 28-aastaselt kuulata Whitney Houstonit, siis see on kaos! Minu elus pole enam totaalset ühe iidoli kummardamist, ma kuulan kõike ja võtan, mida sealt vajan. Kuulan kodus kogu aeg Klassikaraadiot, ja kui mul saab sellest sügavusest küllalt, siis natuke džässi või midagi kergemat. Ja kunagi ma ei lugenud üldse luulet; nüüd loen peaaegu ainult luulet. Inimsuhetes pidasin varem sõna väga tähtsaks; nüüd olen õppinud, et on midagi tähtsamat kui sõna: ridade vahelt lugemine, tunnetamine. Kõike ei pea sõnadesse panema. Mingisugune aura, seletamatus on palju erutavam. Kõik ei pea olema nii selge, võib olla keeruline, vahetevahel arusaamatu. Keerulisuses on oma võlu - ja mida hullem labürint, seda põnevam, kui jõuad lõpuks kohale, järgid oma sisetunnet ja vaatad, kuidas see on arenenud - kas sa paned tupikusse või suudad minna õigesti. Ma ei oskagi muusikast tehniliselt rääkida. Muusika on minu jaoks elu. Ja pool aastat ma ei ole vajanudki seda, et kirjutaksin mõne loo. Ma ei sunni ennast kirjutama. Võib-olla on just see periood, kus ma kogun endasse asju. Vahetevahel ma mängin ja ei pane isegi neid asju kirja - mis seal ikka, ju siis polnud päris see. Peab andma endale inspiratsiooni kogumise aega; kui tulevad pimedad sügisööd, siis panen kirja, mida olen vahepeal õppinud ja kuhu jõudnud. Selles mõttes mulle meeldib oma lugusid kirjutada: ahaa, kus ma olen omadega! See ongi kõige põnevam moment, see ei ole auahnus, vaid vajadus. Kui nüüd ajas tagasi minna, siis mida sa kunagise "Kaks takti ette" võitjana ütled nendele inimestele, kes sinna praegu võistlema lähevad? Kui lähed sinna 18-aastaselt, siis sa pole veel välja kujunenud… Õudselt palju näeb seal matkimist. Ma ise tegin seda, olid iidolid, kelle järgi häält tekitada… Nii paljud jäävadki kahjuks sinna. Nad ei arenda ennast välja. Eestis on liiga palju lauljaid. Meil on väga palju naislauljaid ja kõik tahavad Lauljateks saada. Neil ju oma nägu puudub, sellest on kahju. Oluline on oma sõnum. Muidugi puhtvokaalne moment ka - hääl, mida on huvitav kuulata, väljendusrikkus… Aga ei saa olla ainult tehniline, mitte kunagi. Sul peab olema oma story - ja enamik jääb ilma selle loota; siis nad ühel päeval lähevad ja teevad midagi muud, sest nad ei lähe inimestele sellistena korda. Nad on koopiad. Seda ei ole vaja mitte kellelegi. Ja teine asi, mis ma ütlen: võistlus ei ole üldsegi oluline. Kunagi oli minu jaoks nii traagiline, kui ma mõnda võistlust ei võitnud, kui ma "hävisin". Kui keegi siis mulle ütles, sa oled ikka väga hea, tundus see solvanguna. Ja nüüd ma n aks saanud väga palju solvangut ja alandust. Järelikult on see vajalik olnud: hambad aeran selle üle. Aga kogemusena on see muidugi hea. On hea, kui saad elus vastulööke. Aeg-ajalt mulle ikka öeldakse - inimesed, kes ei tea mu minevikku, ütlevad: sulle jagatakse ainult meelitusi. Praegusel ajal jagataksegi, aga see ei ole alati nii olnud. Mulle on os ristis elad selle läbi ja teed aga tööd. Kui kõik tuleb liiga kergelt, kui sind juba 14-aastaselt nimetatakse imelapseks, siis oled sa 19-aastaselt ikka seesama 14-aastane ja ei ole kuskile jõudnud. Inimene peab käima läbi kannatuste raja, et leida see, mis on tema teema, ja mitte surema iga kord, kui keegi ütleb midagi halvasti; vaid olema piisavalt enesekindel, et öelda: järelikult see ei ole sinu maitse, aga see on minu veendumus.