SOOLO Keel: hiina. Elukoht: Soome. Eesti helilooja Märt-Matis Lill Anneli Remme Mida kõike oled sa senise elu jooksul õppida jõudnud? Sõltub sellest, kust tõmmata piir õppimise ja lihtsalt lugemise vahele. See õppimine, mida sa lihtsalt iseenda jaoks kodus teed, pole ju vähem väärtuslik kui nii-öelda ametlik õppimine koolis? Seda küll. Muusika on muidugi esimene asi, mis pähe tuleb. Muusikakeskkoolis koolitati mind eelkõige kui interpreeti, pianisti, aga ma ise tahtsin üsna varakult hakata heliloominguga tegelema. Nii ma lõpetasin muusikakeskkooli kahel erialal. Murdeeas hakkasid tekkima humanitaarsemad huvid, mis läksid järjest tugevamaks. Hakkasin ise õppima klassikalist hiina keelt. Hiljem õppisin seda ka Helsingi ülikoolis, midagi olen sel alal saavutanud, midagi suudan lugeda. Kuidas sa hiina keele enda jaoks avastasid? Kogu see ida teema avanes minu jaoks seeläbi, et käisin karate trennis ja sattusin lugema võitlusviisidega seotud filosoofiat, mis hõlmab nii budistlikke kui ka taoistlikke tekste. Tao te chingi katkendid mõjusid nii sugestiivselt, et ma pidin sellega lähemalt tutvust tegema. Mida rohkem ma süüvisin, seda rohkem hakkas huvitama. Olin kaksteist-kolmteist ja lääne filosoofiast suurt midagi ei teadnud, uurisin tõsiselt taoismi. Mingil ajal hakkas tekkima normaalne tudengiaegne huvi ka lääne filosoofia vastu, aga ma vaatasin seda läbi taoismi prisma. Tavaliselt on see vist vastupidi. Siiamaani on kõik, mis mind lääne filosoofias võlub, otsapidi taoismile või budismile lähedal. Ma sain raamatu, mis oli mõeldud just hiina keele iseõppimiseks, inglise keele baasil. See oli üks Kung fu tse tekst, üks esimesi, mida ka vanad hiina õpetlased oma õpilastele õpetasid. Kung fu tse puhul võlub mind siiamaani tohutult tema stiil. Konfutsius on äärmiselt poeetiline filosoof. Keelekasutus, väljendusviis, see, kuidas ta tsiteerib laulude raamatut, on väga ilus. Selliste tekstide originaalis lugemise eelis on just selle ilu kättesaadavaks muutumine. Klassikaline hiina keel on raske, sa pead kogu aeg oskama asju õigesti tõlgendada. Nii vähe öeldakse välja, nagu visatakse õhku, ja sa pead ise pildi kokku panema. Selleks, et midagi adekvaatselt mõista, peab piisavalt tundma konteksti. Kuna ma olin taoistlikke tekste lugenud, siis tõlgendasin kõike üsna müstiliselt. Üks hiinlane, kellega kunagi kokku sattusin, naeris, et need asjad on palju otsesemad ja lihtsamad, kui mina olin arvanud. Tagantjärele mõeldes on päris naljakas, kuidas ma seda omal ajal, noore ja rohelisena, mõtestasin. Muidugi, Hiinas on see käinud ju ikka meistri juhendamisel. Pull on mõelda, et omal ajal õpiti kõik need tekstid pähe. Kas ise alustamine ei käinud algul hambad ristis? Absoluutselt mitte. Kõik asjad, millega ma elus olen kirega tegelnud, on läinud loomulikult. Kooli programmis olevad ained, mingisuguse sunduse järgi tegemine pole mulle kunagi istunud. Kui ma millestki huvitun, siis ma tegelen sellega algul ise ja alles siis lähen loengutesse ülikoolis või akadeemias. Mul on kogu aeg olnud vajadus väga teadlikult õppida. Muusikat lihtsalt pandi õppima? Jah, mingitpidi oli see muusiku lapselapse saatus. Mu vanaisa Emil Laansoo leidis, et ma olen musikaalne ja et mind võiks panna Tallinna Muusikakeskkooli. Kas muusikale, hiina keelele ja filosoofiale, hiljem juba ka lääne filosoofiale, saab veel midagi lisada, millega sa oled end kaelast saadik sidunud? Üks valdkond, millest ma meeletult vaimustusse sattusin, on antropoloogia. Sealtkaudu tuli ka huvi folkloori ja eesti rahvalaulu vastu. Varem mind see eesti asi väga ei huvitanud, Lévi-Strauss justkui avas silmad. Huvi on püsinud seniajani, tegelen ikka aeg-ajalt rahvalauludega, loen ja ümisen neid. See on mõnus maailm. Väga ilusad tekstid, ilus luule. Kas see mingil ajal tõrget ei ole tekitanud, et klaveri õppimine oli ette antud kohustus? Loomulikult tekitas. Alguses meeldis klaveri õppimine mulle isegi väga, aga tead ise seda muusikakeskkooli stiili. Oled nagu tippsportlane. Ei taheta eriti, et sa mõtleksid isikupäraselt, vaid taotletakse tehnilist täiuslikkust ja õpetaja nägemuse teostamist. Muidugi andis see hea baasi. Selleta ei suudaks ma praegu tegelda näiteks oreliimprovisatsioonidega, mis on mulle väga oluline. Aga õpinguajal hakkas vastu. Ja repertuaar oli tagantjärele mõeldes ka väga ühekülgne. Uut muusikat mängitakse ikka lubamatult vähe. Me imestame, miks muusikute jaoks on uus muusika keeruline, ja nad kirtsutavad selle peale nina, aga koolist see algabki. Ja Eestis oli siis ja on vist ikka veel valdav vene klaverikool, mis on oma suunitluselt erakordselt konservatiivne. Olen meistrikursustel näinud vene muusikuid, kes peaaegu läbi pisarate uue muusikaga maadlevad. See ei ole tegelikult nende süü. Reeglina ei ole muusik ju selline inimene, kes ise väga otsib. Talle on mingid asjad ette antud ja ta teeb neid korralikult, elab sellesse maailma sisse. Mingitpidi ei tohikski temalt uue muusika tundmist nõuda, kui seda koolituses sees ei ole. Nagu näiteks Soomes on. Seal on uue muusika kultuur ikka väga kõrgel tasemel. Eesti intelligendid teistelt aladelt on mulle korduvalt öelnud, et nende arvates on muusikud kõige konservatiivsemad kunstiinimesed, istuvad oma kastis ja vaatavad sealt vähe välja. Mina olen ka mõelnud, et muusikud on nii kummaline rass. Mõnikord tundub, nagu ma ei saaks neist üldse aru. Aga millest see tulla võiks? Üks põhjus on võib-olla see, et nad tegelevad liiga vähe verbaalsete asjadega. Nad on nii tugevalt mingis teistmoodi mõtlemises sees, nende intelligents avaldub mujal. Muusikud on ju enamasti ka kehvad rääkijad. Ja muusikateadus on ikka tohutult konservatiivne võrreldes näiteks kirjandusteadusega, mis on kogu aeg olnud avant garde kunstiteaduste hulgas. Selles osas on muusikasemiootika üks muusikateaduse edumeelsemaid alasid. Eero Tarasti Soomes on väga erandlik muusikateadlane. Mis suhe sinul muusikasemiootikaga on? Omal ajal see võlus mind väga, just seoste pärast teiste valdkondadega. Minu suhe muusikaga on olnud ikka väga konfliktne, kuna see on olnud nii piiratud maailm ja mingil ajal ma mõtlesin tõsiselt ala vahetada, minna humanitaariks. Tahtsin just küsida, kas sa pole mõelnud seda teha? Olen jah. Kui ma Eestis õppisin, siis ühel aastal olin muusikaakadeemia hingekirjas, aga ei käinud üheski tunnis. Käisin hoopis pedas Raukase loengutes. Eriti suure mõjuga olid mulle Raukase magistriseminarid, tol aastal käsitleti Wittgensteini. Tänu sellele on Wittgenstein üks filosoofe, kellest ma ikka midagi tean. Kas mõne teose lugemine on sind vaimselt nii läbi raputanud, et oled tundnud, nagu oleks mõtlemine muutunud ja näeksid maailma teismoodi? Seda juhtub õnneks praegugi. Ma olen mõeldnud, et naljakas, kuidas sõna piiratus avaldub selles, et ideed suudavad meid köita piiratud aja, kaotavad siis oma värskuse, ja me läheme uute ideede juurde. Muusika on abstraktsem, puhtale poeetilisele elamusele isegi lähemal. Ta ei sisalda nii konkreetseid viiteid ja tähendusi, muusikat võib mõtestada nii erinevalt... Lotmani sekundaarse modelleerimise süsteemis oleks muusika hierarhias vist kõige sekundaarsem! Midagi kohutavalt ebapraktilist! Just nimelt, aga samas midagi sellist, milleta ükski inimhõim pole hakkama saanud. Pole ühtegi näidet sellest, et kusagil eksisteeriks mõni kultuur ilma muusikata. Riigi poolt on kohutavalt lühinägelik investeerida ainult käega katsutavatesse asjadesse. Kui riik investeeriks tugevalt kunstnikesse ja Eestist tuleks, ütleme, uus Bach, siis sellise fenomeniga kaasneks igasuguseid majanduslikult sissetoovaid asju. Näiteks autoriõigused, millest omakorda makstakse makse. Turism. Majamuuseum? Täpselt. Rääkimata prestiižist, mis samuti toob inimesi sellesse riiki, kus on Bach. Toob palju vaimset kapitali, mis on otseselt rahaks konverteeritav. Kui riigi tasandil mõeldaks natuke peenemalt, siis saadaks aru, et nii-öelda hägusematest asjadest võidetakse ka majanduslikult. Kui palju on maailmas sinu arvates kohti, kus sellest aru saadakse? Skandinaavias kindlasti. Norras on akadeemiline vabadus lausa äärmuslik. See tähendab, et Norra investeerib oma rikkust väga mõistlikult ja kaugelenägelikult. Prantsusmaa on ka selles mõttes tark riik, et väärtustab väga kultuuri. Prantsusmaal kultuuriinimene olla on väga suur privileeg. Ka majanduslikult. Riik toetab kunstnikke ka siis, kui nad parajasti midagi ei tee, sest on aru saadud, et kunstiinimene töötab mingis mõttes kogu aeg. Mu vend on majandusteadlane ja ma olen aru saanud, et majandusteooriad, mis meil üheksakümnendate algul välja käidi, on väga piiratud. Näevad väga väheseid asju sellest keerulisest pildist, mis tegelikult valitseb. Kui nüüd labaselt küsida: oled sa eelkõige helilooja või mitte? Ma kutsusin sind intervjuule kui heliloojat, et sa räägiksid Muusikale muusikast. Siin võiks ju küsida, mis on helilooming. Kust me need piirid tõmbame? Ma arvan, et laiemad huvid tulevad siin kasuks. Helilooming on neile omamoodi väljund. Üldiselt, mida aeg edasi, seda rohkem olen ennast heliloojana tundnud. Ja noh, läbi kõigi tormide ja tungide olen ju ikkagi heliloomingu juurde jäänud. Viimasel ajal olen jõudnud äratundmisele, et loometöö on päris tugevaks vastukaaluks tänapäeva maailma nendele külgedele, mis mulle vastu hakkavad. Soomes elades hakkasin teravalt tajuma, kuidas inimestelt tahetakse, et nad oleksid passiivsed tarbijad. Oma algatusvõimet ja oma mõtlemist ei taha sinult eriti keegi. Kogu süsteem on rajatud sellele, et kõige parem kodanik oled sa siis, kui sa ei küsi liiga palju. Kas sa tead mõnda kohta maailmas, kus see nii ei ole? Mulle tundus, et Eestis see varem nii hull ei olnud, aga nüüd hakkame järele jõudma. Omal ajal oli kontrast suur ja ma tundsin seda valusalt. Kurb on see, et ka loometööd surutakse nendesse vulgaarkapitalistlikesse raamidesse. Kõige kohutavamaid asju, mida ma kuulnud olen, on art management'i terminoloogia. Räägitakse kunstiteose tooteks muutmisest, pakendamisest! Looming tuleb teha selliseks, et seda saaks korralikult välja käia, kellelegi pähe määrida! Minu arusaamise järgi on looming just sellise pähemäärimise eitus. Mis aastal sa Helsingisse läksid? Üheksakümne seitsmendal. Esimese aasta olin Helsingi ülikoolis, mis ühtlasi oli vaheaja-aasta muusikas. See on jälle selline omamoodi asjade käik, et kirjade järgi läksin muusikasemiootikat õppima, aga kuulasin kõrvalt kõike muud. Mis see kõik muu oli? Japanoloogiat hakkasin siis tõsisemalt õppima. Kõige põhjalikum ametlik haridus ongi mul selles, kõik põhikursused suurtes joontes läbi tehtud. Ülikooli esimesel aastal õppisin ka kirjandusteadust. Ja siis astusin Sibeliuse akadeemiasse. Heliloomingusse. Miks sa just Soome läksid? 1997. aastal oleks saanud juba ka kuhugi mujale minna? Ma olen vist natuke mugav olnud ja usaldanud seda, mida elu on ette visanud. Eero Tarasti kutsus ja ma haarasin sellest kinni. Enne seda olin käinud tema seminaril, kus tegin ettekande Peirce'ist. Mulle meeldib Helsingi ülikooli õhkkond. Teisalt, mul on Soomes palju sõpru, nende hulgas eluaegne sõber, pinginaaber alates esimesest klassist. Tema õppis ka Sibeliuse akadeemias, nüüd õpib ülikoolis filosoofiat... Oled sa Soomes nüüdseks mõne kooli ka ametlikult lõpetanud? Ei ole. Ma ei ole ka igavene õppija, Sibeliuse akadeemias olen üsna lõpusirgel. Aga ülikoolis ma ei käi selleks, et mingit paberit saada, olen seal selleks, et ennast harida. Üks asi, mille äratundmiseni ma olen jõudnud, on tõsiasi, et see, mida akadeemia-laadsed institutsioonid annavad, on käsitööoskus, skill. See, mida annavad ülikoolid, on haridus, education. Neil kahel on väga suur vahe. Ja kuna ma muusika õppimisel tegelen paratamatult palju just käsitööoskuse lihvimisega, siis tunnen, et ülikooli-laadses institutsioonis õppimine on selle kõrval lausa vältimatu. Kas Soomes elamine, eriti arvestades eespool mainitud mõtlemise mittesoovitavust, ei käi sulle närvidele? Miski käib närvidele igal pool. Eestis käivad mõned asjad kohe eriti jõhkralt närvidele. Näiteks, kuidas Lahemaal metsa maha võetakse. Nii jälle Soomes teha ei saa. Ja ma läksin sinna ju õppimisvõimaluste, mitte maa pärast. Sibeliuse akadeemia on ikka suurepärane kool, mitmes valdkonnas maailma juhtivamaid, helilooming on üks neist. Ja Helsingi ülikool oma akadeemilise vabadusega ei ole maailma mastaabis tavaline - et saab võtta aineid, mis sulle lihtsalt meeldivad. Parempoolsemates maades, mille poole suurem osa riike on oma hariduspoliitikas läinud, on ikka nii, et sul on mingid rahad taga, millele sa pead mõtlema, ja sa ei saa tegelda oma maailmapildiga. Õpid oskust, mitte ei hari ennast vabalt ega tegele eksistentsiaalsetele küsimustele vastuste otsimisega. See on läinud absurdsusteni, nagu Ameerikas, kus keegi õpib neli aastat filosoofiat ja siis hakkab filosoofiat tegema. Praktiseerima, mis tähendab analüütiliste tekstide kirjutamist. Üks mu soome sõber rääkis, kuidas ta oli öelnud ühele ameerika filosoofile, et sa oled kindlasti õnnelik, et tegeled sellise üleva distsipliiniga. Selle peale ütles ameeriklane, et "no, this is a hard job". Et teed nagu põllutööd, hommikust õhtuni paned valemeid! Kas sind ei häiri, kui kedagi praegusel ajal filosoofiks tituleeritakse, näiteks meedias? Kas praeguses Eestis on inimesi, kellele sellise tähendusekoormaga nime võiks anda? See on väga õige küsimus. Üks asi on muidugi see, et Eesti meedias tituleeritavad asjad tekitavad minus väga paljude valdkondade puhul torkeid. Aga filosoof... Kui mõelda, mis see filosoofia peaks olema? Kui see on tarkusearmastus, siis seda see mainstream'ina enam ammu ei ole. Võiks teha gallupi, et härra see ja see, kas te armastate tarkust? Oleks tulnud korraldada koos euroreferendumiga, et oleks üks raha raiskamine? Jah, ainult et vastuses poleks oluline "jah" või "ei", vaid "kuidas". Kas sa praegu tegeledki lihtsalt enese harimisega, ilma et sa mõtleksid, mis tööd sa kunagi tegema hakkad? Ideaalne muidugi! Kuidas sa seda endale lubada saad? Vaat see on Soome. Soomes on täiesti tavaline omandada mitu kõrgharidust. Esimese saab ise ühtki senti maksmata. Riik on inimestele selle võimaldanud, sest väärtustab seda. Meil ei saa olema niipea sellist raha, aga ka mõtteviis on niivõrd teistsugune. Arvestades praegust praktilisust eelistavat suunda eesti hariduspoliitikas, oled sina oma boheemlasliku õppimisega ühiskonna silmis parasiit. Võimalik. Ma ei tea, kuidas Soome ühiskond minu peale vaatab. Minu silmis on jälle mõned teised inimesed parasiidid, need, kes neid "praktilisi" otsuseid vastu võtavad. Inimene on ikkagi mõtlev ja mõtestav olend ja oleks nagu riigi kohus sellist nähtust soodustada. See tuleb mingit teed kaudu tagasi. Ma olen veendunud, et näiteks haritud inimese tervisega, nii vaimse kui füüsilisega, on riigil lihtsam hakkama saada kui harimatu või asotsiaalse omaga. Osa inimesi õpib nagu sina, et korjata endale teadmisi, aga Eestis järjest suureneb nende hulk, kes õpivad selleks, et saada kätte paber ja leida töö. See on hariduse ja mõttemaailma yuppi'stumine. Me tahame olla väga originaalseid ideid genereeriv riik, aga me ei saa selleks kunagi, kui soodustame eelkõige nende alade arengut, mis annavad käega katsutavaid tulemusi. Minu meelest, eriti hiljutisi poliitilisi sündmusi arvestades, eksisteerib kaks vastandlikku mõttemaailma: prantsuse ja anglosaksi oma. Ja seda mitmes valdkonnas. Eesti on selgelt valinud anglosaksi tee. Mitmes valdkonnas. Prantsusmaal riik reguleerib ja toetab palju, käsib, juhib, poob ja laseb, aga haridusel ja kultuuril on seal väga oluline koht. Anglosaksi tüüpi mõttelaadi põhiidee on selles, et riik sekkub võimalikult vähe. Tulemus on see, et riik ei toeta ka inimesi, kes tahavad end harida. Ja kes hakkab oma raha eest kuulama nii-öelda hägusemat liiki aineid nagu filosoofia või kirjandusteadus, millel ei ole konkreetset väljundit raha teenimise perspektiivis? Pöörduks nüüd jälle tagasi muusika juurde. Eestis sa õppisid Sumera ja Tambergi juures. Kui sa Sibeliuse akadeemiasse läksid, milliseid erinevusi sa kompositsiooni õpetamises tundsid? Erinevus oli väga suur. Üks põhjusi, miks ma Sibeliuse akadeemiasse õppima läksin, oli see, et seal saab väga hea käsitööoskuse ja seal on väga tugev modernistlik traditsioon, mida meil ei ole olnud. Ja mulle on muusikaline modernism kogu aeg imponeerinud. Modernismi olen ma seal nüüd saanud enam kui küll. Õpetuses avaldub see kõige otsesemalt. Minu arvates võib modernism kuulates meeldida ja võib mitte, aga selle üks põhiväärtusi seisneb pedagoogikas. Modernism on andnud väga selge süsteemse lähenemise kompositsiooni õpetamisele. Loomingu õpetamine on ju mingitpidi nii hägune. Modernistlik mõttelaad oma meeletus sügavutiminekus, analüütilisuses ja struktuuride otsimises - selle kohta võiks öelda "kunstiline strukturalism" - annab väga hea süsteemsuse. Eestis seda eriti ei olnud. Ütlesid, et Soomes õppides saab helilooja hea käsitööoskuse. Aga paljas käsitööoskus ju enamikku inimesi muusikat kuulama ei pane. Peab olema veel midagi muud. Loomulikult, aga käsitööoskus on eeldus, et sa oskaksid oma ükskõik kui kõrgeid mõtteid väljendada. Teine äärmus on see, et sul on väga suured ideed, aga midagi välja ei tule. Meeldib see meile või mitte, käsitööoskus peab olema. Aga peab see just modernistlik käsitööoskus olema, või on see praegusel ajal paratamatu? Ma arvan, et praegu on paratamatu vähemalt mingilgi määral modernism läbi käia. See ei tähenda ju veel, et sa peaksid ise samasugust muusikat tegema. Võib-olla peaks modernismist isegi natuke vaimustuma, sest vaimustumine tähendab, et sa mõistad asja lõpuni. Eestis on häda selles, et siin pole seda eriti mõistetudki. Kohe on vesi peale tõmmatud. On ju väga selged põhjused, miks muusika on arenenud just nii nagu on. Mulle käib meeletult närvidele suhtumine, mis on praegu maad võtnud eriti Ameerikas - et modernism on täielik ummik ja ajaloo eksitee. Läheme tagasi Rahmaninovi juurde! Minu arvates ei saa ajaloos olla eksiteid, kõik teed on olnud õiged, sest neil on olnud oma sügav põhjus. Ja kui mingi suundumus on olnud nii suur ja kaalukas ja tooni andev, nagu modernism, tasuks pigem arutleda, miks on see olnud nii mõjurikas. Üritada mõista, selle asemel et hukka mõista. Eks modernism ole vist sama palju eksitus kui inimene ise. Aga kas modernismist kui umbteest ja tupikust rääkijad ei mõtle eelkõige seda, et mööda samasuguseid mõtlemisvagusid ja samasuguse käsitööga ei anna enam edasi minna, et tekiks midagi, mida sa tunnustad kui miskit uut. Me ju tahame kogu aeg, et tuleks jälle midagi uut? Loomulikult, ükskõik mis stiilis on epigoonlus alati igav ja kunstitühi. Aga mida mina kunstiteoselt ootan, on mingisugune intensiivsus, värskus. Sõnal "uus" on natuke bolševistlik varjund. Tunnistan, see on paha sõna, progressi varjundiga. Just nimelt. Me oleme seda omal ajal liiga valusalt tunda saanud. Mulle meeldib Heideggeri nägemus kunstist: et kunst on sügava mõttekuse kandja. Et see muudab su maailmapilti, võib-olla nii, et sa sellest ise arugi ei saa ja pärast väga hea kunstiteose nautimist pole sa enam see, kes sa enne olid. Minu arvates on just see asja olemus. Ja minu jaoks on sellest kunstiteose nägemusest kauget kunsti palju rohkem postmodernismis kui modernismis. Eriti praegu, mil modernism on enamikus kohtades põlu alla sattunud. Postmodernismi anything goes on väga küsitava väärtusega põhimõte. Mingi mõtestatus peab asjas olema. Ei saa luua mõttekat kunsti nii, et paned lihtsalt asju kokku ja vaatad, mis välja tuleb. Keda sa pead postmodernistideks, kes on suutnud luua häid kunstiteoseid sinu tõekspidamise järgi? Ma austan selles mõttes väga Tüüri. Tüür on hea näide sellest, et modernism ja postmodernism ei ole vastuolus, vaid nende vahele on võimalik ehitada väga kandvaid ja mõtestatud sildu. See on ülimalt imetlusväärne, kuidas ta on seda teinud. Mulle väga meeldib, kuidas mingisugune komplitseeritus või sofistikeeritus - eesti keeles ei ole selle kohta häid sõnu, "keerukas" on negatiivse varjundiga - on temas kogu aeg arenenud. Praegu muutub muusika paraku järjest lihtsamaks ja banaalsemaks. See on ju vastureaktsioon. On küll, aga mis minule ei meeldi, on jällegi selline bolševistlik mõttelaad, et kogu aeg pead millegi vastu olema. Igas asjas on midagi head ja midagi halba. Võta see hea ja unusta halb, miks peab kogu aeg millegi vastu võitlema? See ei ole kunagi viinud teab kui kaugele. Aga kas niinimetatud lihtsamat muusikat kirjutavaid heliloojaid ei ole isegi rohkem pekstud kui moderniste? Oleneb, millisest perspektiivist me vaatame. Anglosaksi kultuuriruumis kirjutatakse minu arvates küll lubamatult palju liiga lihtsakoelist muusikat. Samas mõned minimalistid mulle väga meeldivad. Steve Reich on raudselt üks 20. sajandi suurimaid heliloojaid, aga selliste heliloojate puhul muutuvad kõik sildid ja terminid mõttetuks. Mõistel "modernism" tundub olevat selge põhjendus. Kuid kas "postmodernism" ei ole mõttetu kunstsõna, mis on ainult selleks välja mõeldud, et paremat pole pähe tulnud, aga inimesel on kogu aeg vajadus silte panna? Täiesti õige. Märt Väljataga, muuseas, lubas ühe loengu eel, et ta ei ütle kordagi sõna "postmodernism", korra ütles "järelmodernism". Ma arvan, et selle nähtuse juured on romantismiaja historitsismis ja nartsissistlikus enese suhestamises ajalooga. Mõnes mõttes oleks parem terminid unustada ja rääkida mingite muude omaduste kaudu. Kas sinu muusikat on üritatud terminitega sildistada? Ise ma loomulikult seda ei tee, aga Eestis on mind küll modernistiks nimetatud. Ma ei oska selle peale midagi öelda. Kui ma kellegi jaoks seda olen, las ma siis olen. Kas sa oskaksid sõnadega väljendada, milline on see muusika, mida sina tahad kirjutada? Olen sellele mõelnud ja ilmselt suudan vastata. Seejuures olen jällegi saanud inspiratsiooni Heideggerist. Tema ütleb, et kunsti olemus on luules. Luule on minu kunstiideaal. Luules sisalduv intensiivsus ja poeetilisus. Kui keegi ütleb, et minu muusika on poeetiline, siis see on kõige suurem kiitus, siis ma tunnen, et kõik on kohale läinud. Esimene sinu muusika, mida ma üldse mäletan, oli üks kunagi eesti muusika päevadel mängitud sooloflöödi lugu, mida Tarmo Johannes esitas. Mõtlesin tookord just nimelt, et see on erakordselt poeetiline. Nii et selles mõttes pole praegu vist midagi halvasti. Aga kas sa Sibeliuse akadeemias pole tundnud, et sulle surutaks peale midagi, mida sa vastu võtta ei taha? Absoluutselt mitte. Loomingu tunnis peab tegema harjutusi, mis on väga kasulikud, aga keegi ei käsi neid oma loomingusse tuua. Mul on väga lahus see, mida ma teen tunnis ja mida ma ise loon. Muidu tekiks ju ka küsimus, kumb on selle teose autor, kas minu õpetaja või mina ise. Ma saan neist harjutustest tohutult palju ideid. See on loominguline laboratoorium, kus ma käin ja proovin erinevaid teid. Kontserdilugudest pole ma mitmeid oma õpetajale viinudki. Kas sa pead mõnda pilli oma mõtete väljendamiseks teistest paremaks? Mulle meeldib flöödi õhulisus ja haprus, intiimne lähedus inimese hingamisega. Teiselt poolt meeldivad väga löökpillid. Üks muusikaid, mis on mul pidevalt kõrvades ja mida ma võib-olla alateadlikult üritan taasluua, on renessanssmuusika. Mulle meeldib selle harmoonia, tasakaalustatus. See on harmoonilisel kombel ilus. Barokkmuusika on ka väga ilus, võib-olla üks ilusamaid, mida üldse kirjutatud, aga see põhineb afektil. Tunnete üles kütmisel. Ma tahan luua habrast muusikat, aga mulle meeldib seda haprust millegagi tasakaalustada. See on ehk minu loominguline ideaal. Nagu ka poeetiline seisund, mida ma tahan luua. Kustkilt kisub see antiigi ideaalide poole? Kõlab küll antiikselt, ma ei tea, miks. Klassikaline antiik ei ole mind kunagi väga vaimustanud. Antiigis on mind eelkõige võlunud eelsokraatlik mõtlemine. See on jälle lähedal taoismile. Aga su ema on ometi Anne Lill, kes õpetab antiigimaailma keeli? Me oleme sel teemal temaga palju rääkinud, aga see pole minu maailm. Hiina värk haarab mind kohe esimesest sõnast palju rohkem. Kas sulle ei ole jäänud mulje, et Eestis noored heliloojad kirjutavadki ainult kontserdilugusid? Tundub, et nii nagu konssi sisse saavad, hakkavad kohe vihtuma lugusid kontsertidele. Praktiliselt ei õpigi kompositsiooni, ainult kirjutavad. See on kurb, sest selle tõttu jäävad heliloojal paljud teed käimata. Kui ma oleksin Eestisse jäänud, siis ma poleks ilmselt kunagi tundnud, mida tähendab näiteks lihvida ühte lugu terve aasta. Palju kirjutamine on jälle midagi, mis seob Eestit anglosaksi pigem kvantiteedile orienteeritud väärtuste maailmaga. Arvan, et noor helilooja peaks elementaarse käsitööoskuse omandamiseks palju tööd tegema, muidu võib see hiljem kurjalt kätte maksta. Palju sa Eestis kirjutatavat muusikat jälgida jõuad? Ikka jõuan. Eesti muusika päevadel, kui mul endal mõni töö ette kantakse, kuulen kolleegide muusikat ka. Millises suunas on eesti muusika sinu arvates viimastel aastatel läinud? Väga heas suunas. Pilt on muutunud palju rikkamaks. Omal ajal oli eesti muusika selline koolkondlik "Eesti Muusika", suurte tähtedega, ja mitte kvaliteedi, vaid ühtsuse mõttes. Praegu on see väga värvikas, mitmekülgne ja kohati ka väga kõrgetasemeline. Tase ei kanna just alati fantaasiarikkust välja. Käsitööoskusest jääb paraku tihti puudu ja see tuleb praegustest väärtushinnagutest ja õppimissüsteemist. Kas muud võimalust ei olegi kui otsida käsitööoskust mujalt? Mujal olemine on alati kasulik, teistmoodi mõttelaadi on alati kasulik kohata. Kuigi seda on ka Eestisse tulnud. Uued õpetajad, Helena ja Toivo, on akadeemias väga head tööd teinud. See, mida ma praegu rääkisin, on norimine, isalikult mõjuv soovitus noorematele kolleegidele. Laias laastus on pilt, nagu ma ütlesin, väga hea. Üldiselt on praegu uhke olla eesti helilooja. Soomes sellist fantaasiarikkust ja ideede rohkust ei ole. On perfektset lihvimisoskust. Kui need kaks kokku panna, tuleks täiuslik kombinatsioon. Oled sa ise muusikat tehes rahulik protsessis viibija või ka valuled millegi käes? Depressiivmaniakaalses seisundis? Ei, olen rahulikumat tüüpi, aga ei tee kunagi nii, nagu ütleb Tšaikovski kuulus lause, et tuleb töötada nagu kingsepp, iga päev midagi teha. Mul käib loominguline töö ikka palanguna, mis tähendab, et lõpupoole läheb asi meeletult eufooriliseks. Selles mõttes ma pole rahulik. Ja pärast on tühja koti tunne. Positiivne stress. Töö lõpupoole ei taha isegi magada. Lood oma maailma, milles on väga hea olla ja mõnikord ei tahakski sellest välja tulla.