SOOLO See maailm ja teine: Weekend Guitar Trio Berk Vaher Nagu üldiselt teada, pole suure osa eestlaste jaoks üldse nädalalõppe olemas. Laupäev ja pühapäev on vaid soodsaks võimaluseks tööd koju kaasa võtta, teha korteris remonti või minna aiamaale kurgivagu kõplama. Isegi suvefestivalilt oodatakse turuplatsi rahvasumma ja lärmi, metsa ja randa võetakse kaasa toss ja tümakas. Eestlaste nädalalõpp lükkub aina edasi, saabub alles koos maailmalõpuga. Mõni ime siis, et tänavu oma neljanda albumini jõudnud Weekend Guitar Trio muusika argiarusaamadega nii raskesti haakub! Aga las haakub raskesti. Kuni see eraldipüsimine ei kuluta läbi muusikute endi motivatsiooni ja kuni see veel seiklejavaimuga kuulajaid ligi tõmbab, on sellest sündivad helid kummastavkauniteks meeldetuletusteks teistsuguse elu ja taju võimalikkusest. Tavandiroki ja suvasüldiga nüristatud elektrikitarris ärkab eksootiline legend surfarite leitud Havai imepillist, millega võis esile manada lainemurru ja avakosmose laule. Ja kõiki kõlasid, mis nende vahele jäävad. Sedapuhku vastavad kaks kolmest: Mart Soo ja Robert Jürjendal. Tõnis Leemets viibis maal inspiratsiooni kogumas. Nagu selgus, samas külas, kus suvitan minagi – nii et silmi-kõrvu rohkem lahti hoides oleksin võinud üksvahe kogu Weekend Guitar Trio säält leida ja poleks pidanudki neid linna otsima tulema. Eks ole natukene müütiline olukord seegi. B.V.: Kuidas teie lood sünnivad? Kas see on igal loo tegijal erinev protsess või tulevad need sarnaselt? Kuidas tekib idee ja kuidas lugu kolme mehe pääle kokku saab? Mart Soo: Üht laadi lood on noodis kirjas, mis on suhteliselt harv. Üht laadi lugu on see, kus on kellelgi mingisugune kondikava või struktuur, millest kõigil tekib säde ja mille ümber saab midagi moodustada. Ja siis on lood, mis sünnivad jämmimise käigus: öeldakse – oh, kaunis hetk, peatu, mis see praegu oli? Robert Jürjendal: Jah, need on sellised, mis ei toetu niivõrd konkreetsele noodimaterjalile kui kõlale. “Aura” on näiteks selline lugu. Kuigi ka nendesse, mis on kohapeal sündinud, on lipsanud sisse väga konkreetne muusikaline motiiv ja arendus; nii et need ei ole pelgalt kõlalood, mis on koos improviseeritud. “Aura” on hea näide, seal on teema ja arendus. Need, kes kuulavad, ei tule selle pealegi, et lugu on vabalt improviseeritud. Aga muidugi on ka lugusid, mis on puhtalt kõlamaastikud, millesse igaüks paigutab oma osa. Need vahendid on teada ja kui neid kaasas kanda, siis on võimalik kogu lugu hoida programmis ja iga kord natukene muuta – ja inimesed tunnevad ikka ära, et see on see lugu. B.V.: Teid võib vist ilma tõe vastu patustamata eklektikuiks nimetada küll; ent kui sageli tekib teil kõiksugu lahtritega hõõrdumist – kui avatud erinev publik või erinevad kriitikud on sellisele stiilidevahelisele muusikale? Kas see võetakse alati lihtsalt vastu või kuulatakse mõnikord ka mööda? R.J.: See on kultuuriküsimus; kui lugeda erinevaid arvustusi, eriti neid, mida on ka mujalt kätte sattunud, siis väga ilusti tuuakse kogu see asi välja, mis seal tõepoolest on: kõik need veidrad erinevused lugude vahel ja ka loosisesed kontrastid. Mina olen küll aru saanud, et midagi uut seal ei ole. Meie oleme need asjad lihtsalt omamoodi ritta seadnud, selle järjekorra ära seganud, selle eklektilise maailma. See, kuidas meie oleme teinud, on meile omane – seda kriitikud märkavad ja sellest räägivadki. See on ainuke vahe. Inimesed, kes on harjunud sellist muusikat kuulama, oskavad väga huvitavalt vahet teha, eklektikate vahel on ka väga suur vahe. Eestis on nagu teistmoodi... M.S.: Mis on kõige veidram, kui paigutamisest rääkida: kõige rohkem oleme mänginud dþässifestivalidel, mis on minu arust absurd, kuna mina seda muusikat dþässmuusikaks küll ei pea. Samas inimestele, kes teevad kitarrifestivali, ei ole see kitarrimuusika; inimestele, kes teevad progefestivali, ei ole see proge; inimestele, kes teevad kaasaegse muusika festivali, ei ole see kaasaegne muusika. Ainuke lahter, kuhu alla seda millegipärast paigutatakse, on dþäss. See on täiesti anekdootlik. R.J.: Dþäss lipsab läbi sealt! M.S.: Enamik dþässifestivale on suhteliselt avatud, nad “söövad selle muusika ära”, neelavad konksu alla. Aga minu arust on naljakas see, et need valdkonnad, kuhu see palju paremini sobiks, tõrjuvad seda. Näiteks kitarrifestivali korraldaja ütleb: meil on klassikaline kitarr ja see, mis te teete, see ei ole üldse muusika, see ületab hea maitse piirid. B.V.: Millest see vastuseis – kas muusika pinnalt või elektrooniliste muundurite kasutamise pärast? R.J.: See on ikkagi puhttehniline küsimus. Klassikalise kitarri mängijad ja selle muusika kuulajad tavatsevad välja tuua puhttehnilist külge ja kõlailu – elektroonika kasutamine on neile kauge maa. Aga tänu elektroonikale see kitarrimuusika þanr kuhugi mujale rändabki. Anti Marguste, kes meil viimane kord plaadiesitlusel käis, ütles, et teil on ju kõlapilt kohati nagu sümfooniaorkestril, selle vahega, et teie võite neid asju veel ka väga ruttu muuta. Selles mõttes pole meil kitarrifestivalidega suurt pistmist. B.V.: Sa ütlesid, et osa kriitikuid on loosiseseid kontraste ja lugude erinevaid taustsüsteeme välja lugenud. Kas see ongi ideaalvorm nende lugude kuulamiseks – võtta neid peitepiltide või nupuülesannetena? Või olete rahul ka sellega, et inimene neid erinevaid muusikalisi taustsüsteeme ei tunne ja võtab seda muusikat vastu lihtsalt selle enda jagu? M.S.: See oleks eriti tore. R.J.: See oleks ideaalne. M.S.: Ausalt öeldes on Eesti-siseselt ainus paralleel, mida suudetakse tõmmata, Robert Fripp ja King Crimson. Ja see on juba... R.J.: ...lühiühendus. M.S.: See on kaunis nukker paralleel, sest meie muusikas on ju tegelikult väga palju muid asju – kus need muud paralleelid siis on? Selles mõttes on need Läänes ilmunud artiklid just huvitavad, et seal võrreldakse meid mingisuguste nimedega, keda me ise pole kuulnud. Muusikuna on minul huvitav lugeda sellist arvustust, kust ma ise avastan enda ja oma muusika kohta midagi uut, mingi tahu, mida ma võib-olla ise ei oska sealt välja lugeda. “Animotioni” kommentaarides, mis ilmusid netiajakirjades, oli selliseid üllatavaid momente päris palju. Aga kui ma loen jälle, kuidas kõik see sarnaneb King Crimsoniga, siis... Okei, why not, aga see ei kirgasta eriti. B.V.: Millest ikkagi tuleb, et mingisugustes teistes maailma osades on erinevate stiilide ja nende sünteeside tajumine palju paremini arenenud, kui ta meil on? R.J.: Meil ju sellealane tööstus puudub: produktsioon, aktiivne esinemine, aktiivsed esinemispaigad, ja ajakirjandus, mis oleks sellekeskne; ja viiendaks veel raadiojaamad, mis oleksid sellekesksed. Ja ma võiksin neid asju välja tuua veel ja veel. Selline asi, mida me teeme, hüppab aeg-ajalt välja kuskilt leheveergudelt või raadiokanalilt, siit-sealt: ta on nii juhuslik. M.S.: Mujal maailmas on alternatiivse muusika osatähtsus palju suurem; näiteks Prantsusmaal on inimeste arv seitsekümmend korda suurem ja sama palju rohkem võib seal olla teisitimõtlejaid. See, mida meil peetakse mingiks vaimust vaevatute sonimiseks, on seal tõesti meinstriim, pole midagi erilist. Üldine foon määrab ka mõndagi. R.J.: Samas ma arvan, et on kindlasti kehvemaidki piirkondi. Suvituspiirkonnad, massilised turismikeskused, mis on täielikult orienteeritud lõbule. Seal meid ilmselt ei vajata. B.V.: Samas kujutaksin mõnda teie lugu täiesti ka mõnel Ibiza chillout-kogumikul ette. Kui see nüüd solvang ei olnud? R.J.: Ega me siis nii tõsised ka ole, jumal hoidku, mis seal ikka tõsitseda. Oluline on vaheldusrikkus ja et iseendal vaim ärkvel oleks. Kogu aeg ühte nurka palli lüües väsib ju ära. B.V.: Viimasel plaadil oli isegi rohkem eksootilisi elemente kui varasematel ja sa, Robert, tegid ka Henn Rebasega rahvalugude töötlused, kus oli palju eksootilisi paralleele. Mis vahekorras on teie jaoks eksootika ja autentsus? Tõmbate te üldse mingisugust piiri eksootilise ja autentse muusika vahele? R.J.: Selle tunneb ära. Reeglina on niimoodi, et kui maailmas ringi käid ja näed, siis ehedat on ikkagi vähe, seda kohtad kummalistes kohtades ja kuidagi märkamatult. Ehe on niikaua ehe, kui seda pole märganud produtsendid, kes teevad sellest ehedast järjest söödavama asja, annavad sellele tihti uue seletuse ja vahel sisugi. Jaak Johanson võib sellest pikemalt rääkida. Minu jaoks on oluline need lihtsalt selgelt piiritleda – see, kus ma midagi muudan ja see, kus ma säilitan algse. B.V.: Kandlelugu kolmel kitarril esitades ongi juba muutus tehtud. R.J.: Juba siis jah, ei peagi juhet seina panema. Rahvamuusikutel on ilmselt samamoodi. Uute või teiste pillidega muutuvad juba helistikud ja tempod, kõik muutub. Selle asjaga on nii, et ei tohi sogama hakata: kui me näiteks läheme kuhugi esinema ega seletaks lugusid lahti, vaid nimetakski seda eesti rahvamuusikaks, siis me kindlasti patustaksime. B.V.: Kas see, et te nii harva kasutate vokaali, on tahtlik või lihtsalt niimoodi kujunenud? R.J.: Tegemist on külalisesinejatega ja kui tahaks nendega pikemaajalist koostööd teha, siis oleksid nad juba ansambli liikmed ja siis poleks meil enam trio... Vahva on neid kutsuda ja kõik nad on hea meelega kaasa teinud. M.S.: Reaalsem on see ikka stuudios, laivis on sama kvaliteedi kättesaamine nii keeruline, et seda teed minna on üsna võimatu või mõttetu. Üks variant, mida oleme proovinud, on perkussioon kontserdil. B.V.: Niisiis on triol ikka oma chemistry, millesse väljast tulijad ei pruugi haakuda? Kuhugimaani on teil ikka oma salajane keel? M.S.: Kui sümfooniaorkestrile tuleb uus dirigent, siis läheb ka harjumisega aega. R.J.: Bluusi- või dþässistandardites on külalistel kerge kaasa mängida, sest mängureeglid on kõigile teada. Aga meie mängureeglid on teistsugused, neid tuleb natuke aega avastada. Samas inimesed, kes sellel väljal tegutsevad, tajuvad naturaalheli ja elektroonika suhet, näiteks David Rothenberg... Sügisel oleme koos NYYD-festivalil. Mingil määral peavad inimesed elektroonikast jagama, et päris ära ei ehmataks. B.V.: Millised on teie jaoks praegu elektroonika kasutamata võimalused ja missuguseid ohte neid kasutades tajute? M.S.: Elektroonika üks võimalus on vaba improvisatsiooniline muusika. Plaat ja selle lood on üks maailm, aga kogu oma arsenaliga tekitatud improvisatsioon on teine, millest mingit dokumentaalset jälge hetkel ei ole. Ma arvan, et see võib olla üsna erinev meie plaadi lugudest. Palju modernsem. Seal on võib-olla tõesti kohati raske kuulajal aru saada, mis pillid üldse mängivad; aga samas on see väga põnev ja paeluv maailm. Selles laadis saame ka loodetavasti kunagi märgi maha. R.J.: Kui ma mõtlen ohtude peale, siis ei tohi ära unustada, et elektriinstrumendi mängimisel on kõla saamine seotud niivõrd paljude väliste asjadega, mis ei puuduta isegi otseselt enam instrumente või isegi heli tekitamist, kui on juba tegemist efektide ja võimenditega, millel on oma spetsiifika. Elektroonika pakub nii-öelda varjatud võimsust: väga nõrga mediaatorilöögiga vastu keelt võib tekitada psühholoogiliselt võimsa heli, aga kui mängija ei pane sinna oma energiat sisse, vaid tekitab selle tohutult võimsa heli kergekäeliselt ja muigega, siis on see lihtsalt nõrk ja väga kunstlik. Teine asi on see, et kui sa võtad kitarri lihtsalt kätte, siis hea kõla saamiseks on vaja ikkagi pingutada, et kõlalaud kõlama hakkaks. Elektroonika kasutamisel on see pingutus teistsugune, aga ta ei ole olematu. Tasakaalu kahe maailma vahel leian, kui mängin koos Henn Rebasega ja oma kitarristuudio õpilastega ainult akustilist kitarri. Ennast tuleb balansis hoida. B.V.: Kas mõte improvisatsioonilisema muusika jäädvustamisest on puhtalt hüpoteetiline või olete ka oma kontserte nii palju linti võtnud, et sellest mingi laivplaat võiks hakata kokku saama? R.J.: Tegelikult on meil isegi mitme plaadi jagu materjali, kui ainult oleks väljaandjat. Ise paraku ei suuda neid asju teha. M.S.: Teine asi on muidugi see, et kuidas see paralleelmaailm teistele inimestele järsku mõjub. Ma arvan, et inimestele, kes meid väga lähedalt tunnevad, on see salajane hobi ammu teada-tunda; kuid mõne inimese jaoks, kes on ühte-kahte lugu kuskilt raadiost kuulnud, on see justkui hoopis teine bänd, puudub seos. R.J.: Need laivasjad on ikka suht radikaalsed, ega seal ei ole mingit armuandmist, see on ikka... M.S.: Eksperimentaalne muusika. R.J.: Aga mõte ei ole paha, mine tea. Keegi peaks seda peale meie veel tahtma, et see plaat ilmuks. B.V.: Kui oluline on teie jaoks konkreetne kontserdikoht, kuivõrd see kaasa mängib? Milline on teie ideaalne kõlaruum? R.J.: Ei tea, kas siin ümbruses ideaalseid kohti ongi võtta... M.S.: Pigem on see mingi väiksem koht, mingi klubi, kus on hea saund, ja mis on kompaktne... Sageli on niimoodi, et saal on kohutav lahmakas, kus kaob side inimestega; ja tihti on niisugustes kohtades heli väga kapriisne. Kuna me oleme kohutavalt tundlikud saundi suhtes, siis väga lihtne on mingil nupukeerajal või helitehnikul kogu seda maailma ka ära lõhkuda. R.J.: Väiksemates ruumides saame endale ise heli teha ja me tajume ise, kuidas see saali jõuab. Aga suuremates ruumides on tarvis lisajõude ja aeg-ajalt tekib sellega probleeme: heliinsenerid ei saa täpselt aru, mida me teeme. Kuna me kasutame virtuaalseid instrumente, siis ühe hetkega läheb näiteks bassifunktsioon ühelt pillilt teisele ja meloodiafunktsioon läheb jumal teab kuhu... ja kui helimees seda ei tea, siis paneb ta ühe loo järel ühe mängija bassiregistri järgi paika – ja siis oh ehmatust, kui järgmises loos seesama mängija mängib hoopiski kuskil kõrges registris! On juhtunud, et ma näen väga nõutuid silmi. On ju harjutud, et on bass, kitarr, trummid, eks ole – ja järsku need “trummid” lähevad hoopis teise serva! M.S.: Helimees peaks ideaalis olema nagu bändi liige ja kogu aeg kaasa mõtlema – kui ta lihtsalt seal puldi taga haigutab ja lakke vaatab... R.J.: Peaaegu võimatu on midagi fikseerida. Peab kogu aeg aktiivselt kaasa mõtlema ja reageerima. Erandiks on ehk meie koostöö Vox Clamantisega – siin kasutame peamiselt “luupimistehnikat”, helimehel on võimalus ainult lõpptulemust lihvida. B.V.: Rääkisime enne, et teid ei tule ilmtingimata väga tõsiselt võtta. Kui palju teie lugude peent huumorit ära tabatakse? M.S.: Naljakas on see, et seda avastati viimase plaadi pealt, kui me olime juba mitu korda öelnud, et huvitav, et seda tahku keegi meis ei avastagi. Aga kui tagasi minna, siis esimese plaadi “Sõnastik” peal... Ma ei saa võtta eriti tõsiselt sellist lugu nagu “Life After Bazoulouzouz” või “Mr. Septim” või “Skunk”, neid vimkasid on ju kogu aeg olnud... R.J.: Viimasel plaadil on pealkirjad lihtsalt rasvaselt lahti kirjutatud. Võib-olla liigagi. Kui pealkiri on “Pingviinid dþunglis”, siis inimene on juba ette häälestatud, et midagi hakkab juhtuma. Aga esimesel plaadil on asju, mille pealkiri ei ütle midagi – et nüüd peaks hakkama midagi kummalist toimuma. M.S.: Aga üldiselt võetakse asja ikka väga tõsiselt. B.V.: Kui palju teil rahvusvahelist koostööd on tekkimas, tänu sellele, et plaadid ka väljapoole Eestit levivad ja tähelepanu äratavad? R.J.: Nüüd vist on selline suurem asi tulemas. Viimane suurem rahvusvaheline koostöö oli heliloomingu kaudu. Saksa kompositsioonitudengid kirjutasid meile, käisime neid lugusid ette valmistamas ja esitamas. Saksamaal Lüneburgis on elektronmuusika stuudio, käisime sügisel oma võimalusi tutvustamas, tegime väikese kontserdi ja workshop’i ning kevadeks kirjutasid nad meile neli teost. Aga artistidega on olnud kokkupuuted üsna juhuslikud. Petras Vishniauskasega oli üsna põgus esinemine ja ka Von Krahlis briti DJ-de Spring Heel Jackiga. M.S.: Siis oli meil üsna põgus esinemine Soomes ühe lugejaga... Poeediga, kes kuulas, et nüüd on paras aeg lagedale tulla. R.J.: Tal olid ikka päris pikad luuletused. Ja kõige naljakam, et see juhtus Soomes, luuletaja ise oli rahvuselt inglane, ta oli elanud Eestis üks või kaks aastat, kuskil Põlvas, kommenteeris meie valimissüsteemi ja mingeid elunüansse, millest paljud eestlasedki arvamust ei oma... Väga vaimustatud ta Eesti elust ei olnud. B.V.: Mis nende Lüneburgi lugudega plaanis on? M.S.: Nendest on kontsertsalvestused, ei tea praegu, mis neist saab. See on too kolmas kategooria lugusid, kui meile on noodimuusika kirjutatud. Anti Marguste kirjutas ühe teose vokaalile ja kolmele kitarrile, Jaan Rääts kirjutas kolm etüüdi, mida me mängisime ka tookord Saksamaal ja mis kõlas nende sakslaste kõrval kuidagi reipalt ja elutervelt. Toivo Tulev on kirjutanud, Mirjam Tally, Tõnu Kõrvits... See on ka varsti ühe plaadi materjal. R.J.: Jah, see kirjutatud muusika on terve omaette teema... Mul on endal ka mõned pikemad asjad. Need on selline materjal, mida peast mängida pole võimalik. Või kui on, siis tuleks “loomatöö” ära teha. Tahaks veel esineda ka külalistega, kes on võimelised improviseerima. See poolus alles avaneb ja sealt võib midagi oodata, see on meie endi jaoks ka huvitav. B.V.: Kui palju teie õpilased muusikaliselt teie nägu või tegu on või lähevad nad juba kuhugi edasi? Üllatavad nad teid? M.S.: Ma arvan, et mina küll ei ole üritanud kellelegi oma põhimõtteid peale suruda, igaüks ikka võiks teha, mis on talle kõige südamelähedasem, ja teha seda hästi. Muidugi on olemas mingid elementaarsed asjad, mida peaks oskama, mingi ABC. Kuid oma muusikalist maitset ma küll pole kellelegi üritanud peale suruda. R.J.: Minu kunagistest õpilastest on mõni praegu päris tore klassikalise kitarri mängija, kes on edasi läinud ja õpetajaid vahetanud – sellest on hea meel. Aga praegu on mul õpilased Muusikamaja kitarristuudios, kellega koos ma ise esinen ja kellele ma kirjutan muusikat. Seal on orkestriprintsiip, seal ei saa nii või teisiti hakata mingit oma rida ajama. Aga mingid olulised asjad on universaalsed, nendest ei saa mööda minna. Tegelikult toovad õpilased hoopis minule plaate ja püüavad mind mõjutada! M.S.: Mulle ka, siis saab teada, mida keegi kuulab ja kus ta on. Sageli on inimesed ettearvamatud ja kunagi ei tea, kuhu keegi välja jõuab. Mõnel on fenomenaalne tehnika, kõik tundub olevat viimase peal ja mõtled, et issand, kui ma ise ka nii hästi mängiksin... Ja siis mingisugune faktor, näiteks et ta ei suuda inimestega koostööd teha, see rikub kõik ära... R.J.: See on suur kunst hoida õpilase jaoks asjad tasakaalus. Et õigeid asju ära ei unustataks ja valesid üle ei rõhutataks. Tehnika omandamine pole vale, aga ta ei asenda loomingulisust. Kui see ära unustada, siis ei ole lõpuks enam muusikat. Ja samas, kui õpilasel on väga head ideed, kuid tal puudub viitsimine või arusaamine sellest, et ta ei saa neid ideid lihtsalt sõrmedesse, et need pillini viia, siis on jälle teistpidi jama. Siis saab tast heal juhul helilooja, kes oskab natuke pilli mängida, mis ei ole ka üldse paha. M.S.: Lõppkokkuvõttes ei tule niikuinii kõigist tippmuusikuid, aga vähemalt ei ole nad paha peal... R.J.: Ei lähe kurjale teele. Muusika hoiab kurjad mõtted eemal. Või hoiab üldse mõtted eemal. Võib-olla see on ka hea :)