SOOLO KULDMEDAL MONGOOLIA MEESLAULMISES INTERVJUU SIIRI SISASKIGA Anneli Remme Miks sa ära maale kolisid? Sa elasid ju Tallinnas sellises kandis, mis oli ka natuke nagu maa? Võrreldes linnaga oli see, jah, natuke maa. Aga samas, võrreldes päris maaga, oli see ikkagi linn. Ja mina sellist vahepealset elamist ei taha. Mulle meeldib kas üks või teine. Kuna ma olen maal kasvanud, siis mingil hetkel ma tahtsin hirmsasti linna. Nüüd sain oma linnatiiru täis ja läksin oma juurte juurde tagasi. Ma olen sündinud Raplamaal ja tegelikult oli see juhus, et ma nüüd elan jälle Raplamaal, et ma valisin just selle kodu. Ma otsisin tõelist kodu. Ma tunnen, et see maalapike, mis mul seal on, on minu kodu. Otsisin ikka mitu aastat. See ei ole nii, et ilus maja ja tore koht, nüüd kolin sinna. Minu jaoks on oluline mingisugune energeetiline rahutunnetus. Kodurahu on mulle äärmiselt oluline, sest mu töö nõuab nii palju suhtlemist, hästi palju endast välja jagamist ja mul on vaja kohta, kus ennast laadida. Nüüd ma seda teen. Teen aknad lahti, "keeran sookured peale" - sellise programmi. Televiisorit üldse ei vaata, raadiot ei kuula. Sookured on haruldased linnud, massiivsed nagu dinosaurused. See hääl, mis nende pikast nokast tuleb, on nii valuline ja samas ürgne, täis rahulolu. See hõige käib lihast ja luust läbi. Minu jaoks jääb ööbik sookure kõrval kaugelt varju. Sookured on miski, mis mind inspireerib ja äratab minus ürgsust. See on tasand, kus muusika ja kunst liiguvad, ma tunnen, et ma olen nii lähedal millelegi jumalikule. Ambitsioonitule. Ma lihtsalt hingan seda sisse ja välja, kosun sellest. Linnal on oma võlu. Aga kui ma õhtul koju lähen, olen nii väsinud informatsioonist, mille eest ma pean ennast kogu aeg sulgema. Et ellu jääda. Linnas ma püüan mitte panna tähele seda silti, seda akent, seda inimest, pean ennast kogu aeg lukustama. Maal on täpselt vastupidi: ütlen, et tulge minu juurde, minu sisse. Rebased kõnnivad toas. Ka põdrad on teretulnud. Rebane viis, nagu eesti rahvajuttudes, kana ära, aga see oli grillkana. Maitsestatud. Mulle meeldib maainimeste puhas mõtlemine ja otsekohene olemine. Ma olen ise ka selline, sobin nendega. Linnas pead õppima manipuleerima. Maal jooksed hunti ja rajad on ees lahti. Ega sa libahunt ei ole? Seda on minult varemgi küsitud. Mul on tõesti mingi side huntidega, nagu ka basseinis elavate delfiinidega. Mine tea, võib-olla olengi hunt. Kui ikka nälg käes, äkki lähen ja murran selle sookure maha ja söön ära. Kas sa rästikuid ei korja enam riiulisse nagu lapsepõlves? Kust sa seda tead?! Meil olid, jah, rästikud lindikarpide vahel. Kapid panime kinni ja rästikud olid klaasi taga makilintide vahel nagu akvaariumis. Ei, sellega ma enam ei tegele ja ma ei ole neid ka oma praeguse kodu juures näinud. Paras uss olen ma ise seal soode ja rabade vahel. Milles see seisneb? Mul on palju jõudu ja ma tegelen kõigega jõudsalt. Ma olen seal hästi avanenud ja mitte ainult muusikas. Kõik meeled on läinud lahti. Elasin selle Siberi talvegi seal üle. Kui pistad rinda loodusega, siis see avab kanaleid. Avastan endas maal olles palju uusi tuuli. Sa ütlesid enne, et sa ei taha midagi vahepealset. Kas see kehtib sinu kohta ka kuidagi üldisemalt? Ma ei ole tõesti leigearmastaja, aga ekstremist ka mitte. Kuid mu elu on olnud väga astmeline. Kui ma oma elukäiku vaatan, siis peab ütlema, et ma ei ole millegi ees risti ette löönud, ma olen julgenud elada. Mis on mõnikord olnud ekstreemne. Aga siiras ja sinisilmne olen ka olnud. Kas sa kavatsed Eestist ära kolida, nagu jutud räägivad? Tõenäosus on viiskümmend viiekümnele. Suuresti hoiab see maja mind siin kinni. Vaevalt, et sellist loodust kusagil Euroopas leiaks. Me oleme selles mõttes õnnesärgis sündinud, et iga maatükike ei ole veel hoolitsetud. Euroopas võilille naljalt ei näe. Aga töö mõttes ma tahaksin edasi minna. Varem, võib-olla kümme aastat tagasi, kui mul esimene hitt välja tuli - "Ma ei maga, ma ei söö" (esimene ja peaaegu ainuke lugu, mis on olnud hitt suurema publiku jaoks) - , siis arvasin, et nüüd on lagi käes ja mis ma nüüd enam edasi teen. Ma arvan, et tegelikult ei ole veel praegugi lagi. Aga mulle tundub, et ma olen Eestis palju ära teinud, vähemalt enda jaoks. Kõik suured rollid on ära mängitud. Evitaga ma tahaksin lõpetada oma muusikalikarjääri. Ma panin ennast sada protsenti sellesse ossa sisse, pärast seda oli tükk tühja maad. Kui ma õpetaksin mõnda muusikalilauljat, siis ma hoiataksin, et ära pane kunagi kogu oma hinge ja mõttemaailma osasse, väga raske on ennast pärast tagasi saada. Ühegi maise asja puhul ei maksa nii teha. Kindlasti oleks veel rolle, mida ma võiksin mängida, aga ma ikkagi tunnen, et see muusika, mida ma ise teen, on mulle kõige õigem. Saksamaale minek avaks palju uusi võimalusi. Võib-olla ka mitte, aga ma tahaksin proovida kusagil mujal midagi teha. Eesti publik tunneb mind. Eesti publiku jaoks on mul silt peal, et see on see. Kas sa tahad öelda, et kui läheksid Saksamaale nii-öelda loomingulistel põhjustel, siis nimelt kohta, kus sul ei ole ühtegi silti küljes? Jah, kus ma võiksin täiesti puhtalt lehelt alustada. Ma ei aja kuulsust taga, ma tahaksin areneda. Eestis töötad kolme erineva projektiga samal ajal, selleks et ellu jääda, hinge sees hoida, midagi teha. Midagi öelda. Ma olen väga produktiivne inimene, mulle meeldib teha erinevaid asju, aga ma tunnen, et publik on sellest ära väsinud. Eestis toimub kõik nii väikeses mastaabis, aga mul on sellised ideed peas, mida ei ole võimalik siin teostada. Esiteks ei ole raha. Kui teha üks projekt, siis tasuks anda viiskümmend kontserti. Eestis saad teha viis ja siis ei ole sponsoritel mõtet suurt raha selle alla panna. Mul tasuks vähemalt proovida, kas ma saan kusagil mujal oma ideid teostada ja mis lõpuks välja tuleb. Sest see on tegelikult hullumeelsus, mida kõike ma enda sees näen, ja ma ei saa seda teostada! Kui Salvador Dalí oleks hakanud lihtsalt sõnadega kirjeldama, et tahan teha niisuguse maali, ei saaks keegi sellest arugi. Ma tahaksin oma värvid välja käia. Ma tean, mida ma teha tahan ja mida publikule anda. Ma tahan publikut tõsta, kui ma laulan, anda mingi iva, mida lahti seletada on raske. Selle käigus ma ise kosun ja täienen. Oled sa rahul, tunned lavalt, et see iva jõuab inimeseni? Jah, tunnen, kui see on vastu võetud. Ja oled ka tundnud, et ei ole võetud? Jaa, see on kohutav. Sealjuures võib olla mitu komponenti valesti. Näiteks valed laulud. Mulle on pakutud igasugust muusikat. Näiteks klassikat, et kuulda, kuidas ma seda laulan. Aga ma jõuan alati ringiga oma muusika juurde tagasi. Minu enda muusika on mulle kõige õigem ja tuleb just seda teha, sest muidu ma põlen ja põen ja põrun läbi, enda jaoks. Mis oli esimene laul, mida sa avalikult esitasid? Valgre. "Kahes taktis". Ma mäletan, et vaatasin seda saadet ja mõtlesin, et on üks veider tüüp küll. Tead, see oli nii ambitsioonitu olemine. Pärast seda olen käinud raske kadalipu läbi. Ja informatsiooni kogunes sellega nii palju, et ei mahtunud enam Kivimäele ära. Ruumi jäi väheks. Kui sa terve oma laulmiseaja peale tagasi mõtled, kui suur osa lauludest on olnud su enda lood? Suur osa, aga ma pean kõike loominguks. Kui ma kellegi teise lugu laulan, lähen ikka sinna sisse ja püüan leida sellest oma sõnumi. Olenemata, kas see on Eric Clapton või Peeter Vähi. Vaimuga sukeldun sisse. Viimasel ajal leian, et mul ei ole mõtet teiste loomingut "läbi nämmutada", kui on endal midagi. Kas mõni nii-öelda originaali autor on protesteerinud ka, et sa asjale nii oma küljest lähened, või on suhtutud hoopis vastupidi? Ei mäleta küll, et keegi oleks protesteerinud. Kui on tegemist muusikaliga, siis seal on muidugi palju kokku lepitud, ikka päris u-duuris ei laula. Pausi pead nii pikalt, nagu orkester peab. Aga on olnud juhtumeid, kus öeldakse, et lisa iseennast veel rohkem. Näiteks Schuberti "Ave Maria" puhul paluti laulda kohe "a-st ü-ni". Aga kõige selle juures olen ka teatud lihtsuse saavutanud. Enam ei ole vajadust kõike forsseerida, võib sellesama meloodiaga, mille on kirjutanud autor, kõik ära öelda. Kas sa tunned, et sa vanasti forsseerisid? Jaa, see oli otsing, suur kool. Aga ma olen tänagi alles teel. Kas see pole siis parim tunne, mida tunda võib? On küll, aga mul on pidev rahulolematus endaga. Ainuke projekt, millega ma jäin rahule, oli kunagine Kostabi projekt koos Peeter Vähiga. See oli igavesti lahe! Sellele ma kirjutan veel tänagi oma nime hea meelega alla. Aga sellistele asjadele on raske leida rahastajaid. Kuigi on palju publikut, kes just sellist kunsti vajab. Publik ei oota ju ainult palagani. Ma arvan, et meelelahutusmaailmas ei tohi liiga ühekülgseks minna. Seda palagani on ka vaja, et ennast kõigest välja lülitada ja mitte millelegi mõelda. Aga kõrvale on vaja vaimu- ja hingekosutust. Seda pakub meie klassikaline muusika. Mulle tundub, et meie noorem põlvkond on ka hakanud rohkem pöörduma vaimsuse poole, on ju? Kas sa oled nõus, et sa oled laulja, aga sama palju ka häälitseja? (Paus...) Mulle kohe väga meeldib, et sa nii ütlesid. Ma väga tänan selle komplimendi eest! Olen jah, panen sellele rõhku, sest mind huvitab maksimum häälest välja tõmmata. Viimase poolteise aasta tippsaavutus minu jaoks on see, et ma suudan korraga kolmehäälselt laulda - või häälitseda. Kuidas sul see õnnestub? Kas võtsid teadlikult mõne idamaa tehnika appi? Ma avastasin selle täiesti juhuslikult autoga sõites. Ja siis hakkasin kuulama, kas veel kusagil keegi nii teeb, käisin tiibeti munkade kontserdil ja kuulasin, et ahah, nendel käib ka selline asi muusikaga kaasas. Hakkasin mitmehäälse laulu tehnikat teadlikult arendama, iga päev harjutama. Nüüd valdan seda keelt vabalt. Kahehäälselt laulmine pole üldse mingi probleem. Mitmehäälsus on nagu torupilliefekt: panen ühe hääle alla "jooksma", teine jookseb üleval. Ma suudan korraga tekitada akordi. Teed sa seda intuitiivselt või eeldab see inimese füsioloogia tundmist? Seda suudaksid kõik, aga on vaja harjutada. See on puhtalt tehnika asi. Sul on neid häälitsemise tüüpe nii palju. Mäletad sa, millal sa selle kõige peale tulid? Millal sa oma häälega mängima hakkasid? See tuli nii loomulikult. Akna avas mulle Nina Hagen, kuigi meie muusikalised maitsed on liikunud eri suunas. Tema andis julguse ja oli mingi aeg minu guru, siis läksin oma teed. Huvi hääle arendamise vastu on aga temast jäänud. Ma arvan, et hääle võimalusi on veel palju avastamata. Igasugused Tarzani-efektid, hääle murdmise, olen avastanud projektide tegemisel. Meel käib ees ja muu tuleb järele. Mul pole vist mõtet küsida, mida sa kodus kuulad. Vist ainult kurgi - kõik live'is? Kured on põhiline. Selle vabaduse ja ürgse lennu tunde ma kindlasti kuhugi muusikasse panen. Seinu ja aegu läbistav kirg, samas kiretu. Nagu mingi nullpunkt. Peale selle harjutab mu abikaasa palju kodus, kontrabassi ja tšellot. "Väljastpoolt" muusikat kuulame mõlemad väga vähe, kui, siis näiteks Bachi. Kured on niisiis nullpunkt, aga kuidas sa elu rasketest punktidest üle saad? Tuleb reisida, käia kohtades, kus piire ei ole, vaadata, kuidas seal inimesed elavad. Nagu Tiibetis. Praegu on selline iga ka, et - ma ehk ei nimetaks seda keskea kriisiks -, aga oled nagu kahe tule vahel. Kas sul nostalgiaid on? Mingi aja, emotsiooni, muusika suhtes? Mere suhtes. Elan praegu merest kaugel, aga kui satun mere äärde, siis miski nagu tardub minu sees. Huvitav on see, et olen mere ääres kasvanud, kuulnud ja näinud merd igast kaarest, aga ikka on tal midagi uut pakkuda. Kui mul on hing haige, lähen mere äärde, kus on tuult ja õhku. Ühe võimsa kogemuse merest sain eelmise aasta sügisel. Elu elamus merest, tõeline sümfoonia, mis toimus. Miks sa Kroonikas nii meelsasti esinenud oled? Mida see sulle andnud on? Kui Kroonika tuli, siis oli seal väga tore olla. Ma tundsin tookord neid ajakirjanikke, siis ei olnud sellel ajakirjal ka sellist pitserit peal nagu praegu. Olin avatud. Ikka vastasin küsimustele ausalt. Seda on reklaami mõttes ka töö jaoks vaja, saad oma projektidest rääkida. Aga et see nii pere- või naisekeskseks on aetud... Lõpuks oli nii, et ma hakkasin tajuma, et see on ikka kollane! Selle sõna kehvas mõttes. Nüüd ma ei suhtle enam Kroonikaga nii tihedalt, suhtlen Elo Odresega, kes annab loo mulle enne ilmumist lugeda. Aga on olnud juhtumeid, kus helistatakse: "Kas te vastate sellele küsimusele?" Mina ütlen, et ei kommenteeri seda. Aga nad panevad siis kirja omapoolse nägemuse, mis on veel hullem. Neid haavu annab lakkuda. Ma olen roppu moodi haiget saanud. Nad on peaaegu mu karjäärile vee peale tõmmanud. Ma ei saa aru, kuidas ajakirjanik sööb leiba, mille ta on teeninud teise inimese elu hävitamisega. See toit läheb kõhus käärima! Tunned, et see on sind publiku silmis kahjustanud? Kindlasti! Mul on ikka korralik kollase inimese pitser selja peal. Sul on "elunaise" reputatsioon. Kui palju see tõele vastab? Elunaine olen ma kindlasti, aga mitte nõmedas mõttes elunaine. Taust, kust ma olen tulnud, ei olnud eriti paljulubav. Ma olen ennast lihtsalt elust läbi närinud! Nii et kahele poole verd pritsib, aga alla ei ole andnud! Rein Raud ütleb ühes oma luuletuses, et patt on teadmine patust ja teadmine õnnest on õnnetus. Ma olen end kogu elu tundnud teistsuguse ja üksildasena. Oma õnnetust olen mitmel viisil välja elanud ja kui olen eriti õnnetu, tärkavad minus sarkasm, iroonia, metsik jõud, ja ma võin teha metsikuid tegusid. Sellistel hetkedel ma raiun elu puid, nii et pilpaid ja laaste lendab. Kui sa oled olnud väga pettunud, kas sul tekib loomingus paus? Siis ma valutan! Lülitun kõigest välja, räägin kaks sõna päevas. Kui ma ütlesin, et minu muusika ja tõlgendused on muutunud lihtsamaks, siis mis on selle tinginud? Ikka see, et oled käinud hammasrataste vahelt läbi. Hakkad nägema, millel on mõte ja kaal. Kuna ma olen laulja, siis sõltun palju teistest muusikutest. Mul on ideid, aga ma ei oska korralikult mängida ühtegi pilli. Teen küll klaveril lugusid, aga kontserdile nii ei läheks. Kelle poole sa abi saamiseks pöördud? Väga raske on leida meeskonda, kes sinuga samamoodi hingaks ja su ideedest aru saaks. Millegipärast arvatakse, et minu muusika on viimasel ajal väga depressiivseks muutunud. Tabamatumaks. Aga mina ei näe näiteks surma teemas midagi halba, paljud mu laulud räägivad sellest. Kui ma läheksin sama jutuga arsti juurde, siis öeldaks, et kulla tüdruk, sul on ju depressioon. Minu sihiks ongi surm ja surma hetkeks tahan ma olla oma stiilis valmis, stiilipuhas. Iga töö ja elusündmus on ainult verstapost surmaks valmistumisel. Kas sa oma laule kirja paned? Ei. Ma ei oska seda. Aga kuidas sa oma idee siis teistele muusikutele edasi annad? Praegu kirjutab abikaasa üles. Aga varem ma lihtsalt mängisin klaveril teistele ette, lisasin, et siin kohas peaks olema midagi sellist, sellel pilllil siin niisugune käik. Lihtsalt laulan ette, mis mu peas on. Võiks noodikirja muidugi ära õppida küll. Kui ma muusikali õpin, siis kontsertmeister mängib mulle partii ette, ma jätan selle meelde ja noodipilt tuletab meelde, kus on tõusud ja laskumised. Ma olen mälu treeninud. Praegu on mul uus kava, kus ma laulan kaheksas keeles. Mongoolias õppisin nende joiud ära, korea keeles laulan. Selle kavaga tuleb suvetuur, hästi hea seltskonnaga: Robert Jürjendal, Henn Rebane, Tanel Ruben ja veel kolm poissi, kes mängivad löökriistu. Laulan erinevate maade religioosseid rahvalaule. Keeled jätan ka kõla järgi meelde. Võib-olla mul ei oleks oma nägu, kui ma oleksin muusikat ametlikult õppinud. Ei tea. Viisi peaks ju niikuinii. Mul on hea meel, et ma olen mägilaulikutega palju kokku puutunud ja nendelt õppinud. Eriti Mongoolias, Himaalajas sain ainult paar korda muusikutega kokku, rohkem suhtlesin munkadega kloostrites. Kuhu sind praegu tõmbab? Ma tahaksin minna tagasi Mongooliasse. Ma leidsin seal oma isikliku sisemise kloostri. Mongoolias on üks nunnaklooster, kus elab üks nunn. Ta elab jurtas kloostri kõrval, näljased hundid käivad ümber jurta ulumas. Kuidas sa leidsid need rahvamuusikud, kelle laule sa praegu laulad? Nad on sattunud teele. Mongoolias viidi mind ühe mägilauliku juurde, kes oli laulmise eest isegi kuldmedaleid saanud! Mongoolia kuldmedalid?! Mongoolia kuldmedalid laulmise eest. Temalt õppisin mitu laulu. Seda, mida naised seal laulavad, on võimatu ära õppida, sest neil naistel on linnu keel. Mulle sobivad mongoolia meeste laulud. Korea laule õppisin siis, kui mind kutsuti Stuttgarti ühte ansamblisse laulma. Laulsin linti kolm koreakeelset laulu. Üks korealanna õpetas mind, ja huvitav oli see, et kui ma mõtlesin läbi inglise keele, milles me muidu suhtlesime, ei saanud keelele üldse pihta. Siis mõtlesin, et proovin mõelda läbi soome keele, tuli täiesti aktsendita. Mongoolia, korea ja eesti keeles on sarnaseid sõnu. Võib aimata seda teed, mille kaudu me oleme siia tulnud. See jutt meeldiks praegu Tõnis Vindile. Võib-olla. Ma hakkasin praegu hoopis mõtlema, et kui Himaalaja saja silbi mantrat kasutatakse ka mujal muusikas, siis minu arvates ei ole aus seda lihtsalt võtta ja minna lavale, kui sa ei tea, mis selles tegelikult on, mida see tähendab. Üks minu Himaalaja reisi eesmärke oli saada luba seda laulda. Seletasin ära, kes ma olen, ja sain loa. Robert Jürjendal tegi mantra juurde muusika. Kui ma sellise tähendusega muusikat laulan, siis olen nagu energiapomm, põlen laval. Ei mingit väsimust pärast kontserti. Kas eesti kuulajale jõuab sellest midagi kohale ka? On mingi energeetika, mis toimib, ja kui sa oled ise laval õige, on kõik korras. Vale energeetikaga asja ma ei esita. Olen palju pakkumisi selle pärast ära öelnud ja mingis mõttes natuke üksi jäänud. Ma ei taha olla see, kes laulab: "I Love You, You Love Me and Everything is All Right". Ja mida ma veel halvustan, on igasugune kurjuse ja vägivalla propageerimine muusikas. Ka telekanalites. Kui maniakk varem ei teadnud, et ta on maniakk, siis muusikat kuulates võib ta selle endas ära tunda. Ja siis me kõik pärast hädaldame. Mul on üks teooria, et näiteks Suveniir on hea ansambel, sest kui nende kontserdil tekib energia, mis kaks inimest kokku viib, siis see tulemus ületab igasuguse äri ja selle, milline Suveniiri muusika on. Kui mu poeg tõi koju eesti roppude laulude plaadi, mida nii palju kuulatakse, siis mul kukkus suu lahti. Ma usun, et see läheb üle, et lõpuks ei meeldi ka rahvale, et teda nii harimatuks peetakse. Ma loodan, et varsti ei tehta enam midagi sellist, millel pole sisu ja sihti. Siiri uus kaheksakeelne kava "Ürg ja jõud" jõuab sel suvel ka lavadele.