SOOLO Virve Normet DIALOOG ESTER MÄGIGA Ester Mägi nimetab end asjalikuks inimeseks. Asjalikkuse piiresse jääb ka käesolev intervjuu. Vaid kerge lõbusus aeg-ajalt ning targa ja enesega rahu teinud inimese lihtsus on see põhitonaalsus, milles meie tunnid mööduvad. Ometi tunnen end ülendatuna, et ta mulle endast jutustab. Seinalt vaatab Leili Muuga maalitud Ester Mägi portree. Pastelsetes toonides. Mahe. Mõtlen omaette: see pole päris SEE... Erkpunases kleidis Ester, sama kunstniku teine maal helilooja teises toas lisab värve ja kontraste. Ja ma mõistan, et nagu Leili Muuga ei mahutanud Ester Mägi olemust ühte portreesse, ka mitte kahte ega kolme, nii püüan minagi ju tegelikult tabamatut. Aga ehk toob käesolev vestlus siiski meid kõiki heliloojale pisut lähemale. Me teame teist nii vähe. Teist, teie perest, lapsepõlvest, noorusest... Olen sündinud Tallinnas Toompeal. Minu vanemad said kokku Keava mõisas, kus nad mõlemad töötasid ja kust nad tulid ära 1905. aasta revolutsiooni ajal. Tulid Tallinna ja jäidki siia. Isast sai kuldsete kätega käsitööline, ema jäi koduseks. Meil oli peres kolm last: mina-pesamuna, vend Paul, kes õppis laulmist ja hakkas hiljem lavastajaks, ning temast veel vanem õde Hilda, kellest sai suure pere pereema ja kelle tütar on meile tuntud pianist Vilma Mallene. Toompea oli minu lapsepõlves väga rahulik ja romantiline koht. Harva sõitsid seal voorimehed, veel harvemini autod. Ringi jalutasid baltisakslased ja mõnikord kõndis seal ka president Päts, kes tuli Riigikogust ja läks oma erakorterisse. Tegin talle kniksu, nagu õpetas isa. Mängumaad olid meil laiad, sest maja, kus elasime, oli väga suur. See oli Stackelbergide pärijate maja, ja kui me peitust mängisime, võis peidukoht olla ülevalt pööningult alla kuni sügavate keldriteni välja. Toompea maja vanas tõllakuuris tegi minu vend ka oma esimesed lavastused. Oma esimesed muusikalised elamused sain samuti Toompeal. Meie majas oli välja üüritud kaks suurt korterit Leedu ja Tðehhoslovakkia saatkonnale. Ja viimane Tðehhoslovakkia saadik enne sõda oli muusikaprofessor, kes mängis tihti oma saalis klaverit. Käisin teda akna taga kuulamas. Minu meistrimehest isa tegi tollal ise meile detektor-raadioaparaadi, mille kaudu jõudis minuni kaugem muusika. Toomkirikust kuulsin orelimuusikat, kuna me elasime otse kiriku taga. Kontsertidel me palju ei käinud, aga käisime laulupeol, kus ma vaimustusin Miina Härmast. Toompeast kui kaunimast kohast Tallinnas võiksin veel palju rääkida. Oma kiindumust, mis kestab tänaseni, olen väljendanud partiitas “Vanalinn”. Kas teil kodus mängiti ka pille? Vanemad ise sellega ei tegelnud, aga nende kiituseks peab ütlema, et nad ei takistanud laste taotlusi selles suunas. Klaveri ostmine perekonda oli õe soov, kes hakkas oma sõbratari eeskujul klaverimängu õppima. Minu osa seisis tema repertuaari järelemängimises kuulmise järgi, lihtsalt oma lõbuks. Nii et ma olin kuni 16. eluaastani täiesti iseõppija. Esimesed näpunäited andiski mulle mu oma õde, hiljem sain koolidest ühte-teist juurde. Käisin 18. algkoolis ja Tütarlaste Kommertskoolis, kus oli muusikaõpetajaks helilooja Juhan Jürme. Mõlemas koolis oli orkester ja koor. Ja kui ma siis kuueteistaastaselt läksin esimest korda klaveritundi, mängisin ette Beethoveni Esimese sonaadi I osa. Klaveritundi mineku kauplesin välja ema käest. Mind pole muide kunagi sunnitud ega suunatud muusika õppimisele. Olen seda lapsest saadik ise väga tahtnud. Poole aasta pärast soovitas minu klaveriõpetaja Karin Prii mul minna Tallinna Konservatooriumi. 1938. aastal ma astusingi konservatooriumi klaveriosakonda ja sinna jäin võrdlemisi pikaks ajaks. Et ajad muutusid varsti keeruliseks, tuli sõda, on mul klaveriõpetajaid olnud üsna mitu. Alguses läksin Helmi Viitol-Mohrfeldi juurde, lühikest aega olin Artur Lemba õpilane, siis tuli Anna Klas ja lõpuks Erika Franz. Õppisin üheaegselt nii muusikat kui ka keskkoolis üldharidust. Keskkooli lõpetasin 1941. aasta juuni algul ja paar nädalat hiljem algaski sõda. Sõjaaeg oli raske. Olid olmemured, olid masendavad rindeuudised, head sõbrad-tuttavad mobiliseeriti... Et tänavail valitses pimendamine, olid kuupaistelised õhtud kuidagi eriti romantilised, kui tulime kontsertidelt, kus mängiti palju Bachi ja klassikuid... Olav Rootsi juhatusel kanti ette kõik Beethoveni sümfooniad, välja arvatud Üheksas. Et Roots haigestus, lõpetas Beethoveni-tsükli Juhan Aavik. See oli siis mu muusikutee algus. Olid keerulised, rasked ja huvitavad ajad, aga ma õppisin ala, mida ma olin ihaldanud. Ja ma olin noor! Aga 1945. aastal toimus minu muusikaõpingutes murrang. Haigestusid käed. See oli mulle väga ränk aeg, sest näis, et ma ei saa enam muusika alale edasi jääda. Siis aga otsustati konservatooriumis, et ma võiksin ajutiselt minna mõnda teise kateedrisse, näiteks muusikateadusse. Õnneks ütles tark inimene Karl Leichter, et ma sellele erialale üldsegi ei sobi, ja pani ette minna kompositsiooni õppima. Teda toetas ka Alfred Karindi, kelle juures olin harmooniat õppinud ja kes oli juba varem paar korda soovitanud minna kompositsiooni erialale. Tol korral, kui ta mulle sellest rääkis, ei pööranud ma sellele tähelepanu, aga nüüd, kui oli häda käes, julgesin ma astuda selle sammu ja tegingi eksami kompositsioonikateedrisse. See oli võrdlemisi formaalne eksam. Loomingut mul ju polnud. Tegin eelmisel päeval ainult kaks laulu, esitasin need Heino Ellerile ja mind võeti vastu. Kuna töö juba käis, see oli 1946. aasta septembri lõpul, pandi mind Mart Saare klassi – nähtavasti oli temal veel natuke ruumi – ja nii algaski õppimine komponistiks. Mart Saar kui õpetaja ja juhendaja? Mart Saare osa minu heliloojaks kujunemisel on ääretult suur. Nii nagu ma sinna pooljuhuslikult, ajutiselt sattusin, oli just tema see, kes oma isiksuse ja õpetamismeetodiga, mis oli küllaltki aeglane ja põhjalik, mind arendama hakkas. Tema meetodid ja isiksus sobisid mulle hästi ja ma hakkasin loomingulist tööd armastama. Tema õpetas ja juhtis esmakordselt minu tähelepanu ka rahvamuusikale ja üldse rahvuslikkusele. Ta rääkis rahvaviiside kogumise ekspeditsioonidest, millest ta osa oli võtnud, ja ma ise käisin hiljem neljal suvel ekspeditsioonidel ning korjasin viise. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1951. aastal läksin kolmeks aastaks Moskvasse aspirantuuri. Ma ütleksin nii: põhiõpetus oli ikka Mart Saare juures ja aspirantuur oli viimistlemise aeg, hariduse ja harituse täiendamine. Kui Mart Saar lihvis eriti teoste harmoonilist külge, siis Vissarion Ðebalin pööras rohkem tähelepanu vormile – nähtavasti oli mulle seda vaja. Minu muusikalisse keelde Ðebalin ei sekkunud. Algus ei olnud mul Moskvas sugugi kerge. Ma tundsin, et ma ei oska kohe mitte midagi, et ma ei julge ühtegi nooti kirja panna! Oma klaverikontserdi II osast tegin kolm varianti, enne kui see jäi nii, nagu on. Mul tekkis isegi konflikt õppejõuga, sest tema ei saanud nagu aru, milles probleem on. Aga mul oli raskusi elutingimustega, ma polnud harjunud kirjutama ühiselamu miljöös, kus oli palju rahvast. Selle olukorra lahendasin ma nii, et tulin lihtsalt Tallinna kirjutama, ja Moskvas üürisin endale töötoa ühes erakorteris. Moskva andis aga väga palju oma muusikaeluga. Kontserte oli palju ja väga huvitavaid. Külalisesinejaid samuti. Ikkagi metropol. Oli võimalus kuulata sellist muusikat, mida ma enne ei olnud kuulnud. Aspirantuuri ajal lõpetasin oma Klaverikontserdi ja kirjutasin “Kalevipoja” kantaadi. Kas sissepääs kontsertidele oli üliõpilastel vaba? Ei olnud. Aga probleeme sissesaamisega ka ei olnud. Igal inimesel on oma salapool. Kas see tuli ka teie loomingusse? Teid on heliloojana nimetatud nii mõnigi kord lüürilisepoolseks... Seda lüürika arvamust ma päris ei jaga. Näiteks, kas minu Sümfoonia on lüüriline? Ma ei ütleks seda. Või “Dialoogid”, või Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile? Ma ei ütleks, et ma lüüriline olen. Ma olen palju karmim ja kargem, ja võib-olla asjalikum... Ka inimesena? Ka inimesena. Ma olevat olnud lapsena väga elav, aga seitsmeaastaselt jäin ma sarlakitesse ja pärast seda muutusin teiseks: kinniseks, introvertseks. Selliseks olengi jäänud. Ma ei ole võitleja. Karjäärihimuline? Ma ei tea... Ma olen Kaljukits. Öeldakse, et need on järjekindlad ja auahned. Aga karjäärihimuline...? Mingil määral olen ma ju karjääri teinud, aga mitte väga kõrgelt (naerab). See-eest eneseteostuse soov on olnud küll väga suur, see on selge. Ja see lüürilisus? Et miks selline arvamus on tekkinud? Mul on tunne, et minu looming ei avane kohe. Sest ma olen niisugune introvertne, nagu eespool jutuks oli, ega avane kergesti. Võib-olla esimene mulje on lüüriline, aga see ei jää nii. Ka interpreedid on öelnud, et minu muusika sisuni ei jõua nad ei kiiresti ega kergesti. On teil “südamevaluteoseid”? On, kuid ma ei reklaami nende sisu üldsusele. Muusika liigne äraseletamine võtab kuulajalt võimaluse tõlgendada seda oma muljetest ja ettekujutusest lähtudes. Aitab pealkirjalisest vihjest. Aga sõpradega olete seltsiv? Ega ma päris nohik ei ole. Mul on sõpru, kuid ma ei ütleks, et mul neid palju on. Kõigepealt on mul väga häid sõpru-interpreete, kes on mind abistanud loomingulises töös, mängides kunagi ka minu esimesi ja mitte eriti häid töid. Olgu tänatud nad kõik, kelle kaudu on mu muusika hakanud kõlama! Veel sõpradest rääkides: on neid, kellega saab rääkida muusikast, elust, kellele võib südant puistata, kellega võib klatðida ja kellega on tennist mängitud. Mõningad sõbrad olen ma kaotanud – kahjuks oma süü tõttu. Kes mul aga on, on väga head sõbrad. Püsivad. Kas te nendega ka muusikast räägite ja kas te olete karm kriitik, kui te kontsertidel käite ja pärast teiste heliloojate teoseid arvustate? Noh, saab ikka välja öeldud seda, mida on vaja öelda. Aga ma pean tõdema küll, et mul ei ole kahjuks olnud sõpra heliloojate hulgas. Vahel olen sellest päris puudust tundnud. Mu sõbrad on ikka olnud interpreedid või mittemuusikud, kellega ma ei saa kõikidest asjadest rääkida. Aga vahel tahaks heliloomingu küsimusi arutada. Ütlete, et mitmed sõbrad on interpreedid. Tallinna muusikute ring on ju üldse suhteliselt väike. Kas olete kirjutanud ka tellimise peale meie solistidele, ansamblitele või kooridele ja kuidas te üldse suhtute tellimustesse? Tellimuste suhtes olen olnud ettevaatlik. Omal ajal ma päris kartsin neid. Näiteks riiklikud tellimused olid tihti seotud nõudmiste ja teemadega, mis mulle ei sobinud. Kartsin, et ma ei suuda neid tellimusi täita ei õigeaegselt ega sisuliselt. Mulle sobis rohkem ise midagi valida ja siis otsida interpreet. Hilisemal ajal on tellimused olnud individuaalsed ja mõnes mõttes on need päris head. See “nööbikeeramine” on kasulik. Paneb tööle ja tekivad uued ideed, uued võimalused ja vormid. Missugune on teie töörütm? Teostes, mille puhul ma ise olin algataja, püüdsin valida vorme, mis hoiaksid loomingu värskena, et ei oleks enesekordamist. Otsisin uusi ansambleid, uusi koosseise, uusi þanreid. Minu loominguline töö on toimunud ikka põhitöö kõrvalt, õppejõuna konservatooriumis. Nii-öelda vabal ajal. Üldiselt olen ma aeglane kirjutaja, lausa väga aeglane kirjutaja. Ma hoian töid kaua oma käes. Nad peavad mind ennast täielikult rahuldama, enne kui ära annan. Aga paratamatult tuleb ka valminud teoseid vahel viimistleda. Ma olen selle poolest kuulus. Aga neid paratamatult tuleb! Kuigi ma hoian teost kaua käes ja on tunne, nagu oleks see valmis, ometi teatud aja järel, kui kuulan seda uuesti, midagi plahvatab jälle, mõne koha pärast on justkui piinlik ja ma lihtsalt pean selle ära parandama. Teatud ajavahe loomise ja esitamise vahel on vajalik, et sellest lõplikult aru saada. Kui veel loomingust kui tööprotsessist rääkida, siis tunnid konservatooriumis olid mul ju hommikupoole ja oma töö jäi õhtupoolikule ja laupäevadele-pühapäevadele. Mul pole vabu päevi palju olnud... Kui sul on midagi teoksil, siis on see sinuga kogu aeg kaasas. Mõttevälgatusi võib tulla tänaval kõndides, unetuil öödel, metsas hulkudes. See on juhuslik ja vahel ettearvamatu. Kirja panen aga klaveri taga. Ma ei pea mängima kõike, mida kirjutan. Aga klaveri taga istumine tähendab mulle tööle keskendumist. Võib-olla sellepärast, et olen nii kaua klaverimängija olnud. Kui ma juba klaveri taha istun, tähendab see, et ma hakkan tõsiselt tööle, tegema materjalist lõplikke valikuid. Ma imetlen heliloojaid, kes kirjutavad laua taga, kellel on nii hea mälu. Minul seda ei ole. Kas peate päevikut või mingit arvet oma teoste käekäigu kohta? Pean arvet oma loomingu esitamise üle ja kogun ajakirjanduses ilmunud kriitikat. Loomulikult pole see arvestus täielik ja hoopis puudub mul täpne ülevaade ettekannetest välismaal. Küll aga võin öelda, et kõik minu kirjutatud muusika on kunagi ette kantud. On õnnelikke teoseid, mida mängitakse korduvalt, ja on ka päris äraunustatuid, mida ihkaks kuulda. Minu teoste esitamise geograafiline ring on tunduvalt avardunud seoses Saksamaa kirjastuste (Eres, Edition 49) tegevusega. CD-autoriplaate on mul üks, üksikuid teoseid on laiali mitmetel teistel CD-del. Aga olulisi teoseid, mis on kunagi vinüülplaadile mängitud, samuti oma uuemaid teoseid, sooviksin küll näha uutel CD-del. Kas te pole kunagi tahtnud kirjutada ooperit? Valdate ju nii orkestri, koori kui ka ansamblite-solistide spetsiifikat? Kunagi tegi Estonia teater mulle ettepaneku kirjutada ooper “Kõrboja peremees” Tammsaare ainetel. Pärast pikka mõtlemisaega otsustasin vastata jaatavalt. Aga varsti öeldi mulle kultuuriministeeriumist, et keegi minu kolleegidest juba kirjutab sellel teemal. Nii see plaan katki jäigi. Kas te olete olnud ka ise kompositsiooniõpetaja? Te rääkisite Mart Saarest nii soojalt, mida te ise oleksite tahtnud oma õpilastesse sisendada? Kompositsiooni olen lühikest aega õpetanud Heliloojate Liidu juures toimunud noorte heliloojate seminarist osavõtjatele. Ma ise olen saanud koolituse, mis suunas mu helikeele rahvuslikule, eestilisele pinnale. Hakkasin ka rahvaviise oma loomingus kasutama. Mul on teoseid, kus nad on säilitatud autentsel kujul, minult ainult minimaalne lisand seade jaoks. Rohkem on aga teostes intonatsioonilist lähedust ja vihjeid rahvaviisile. Tean, et rahvuslikkus muusikas ei ole praegu eriti moes, aga nii kaua kui rahvused veel säilivad, ei maksaks oma juuri varjata. Loomulikult pole rahvaviis ainuke rahvuslikkuse näitaja ja minulgi on teoseid, kus neid pole. Heliloojate Liidus olete pikki aastaid olnud? Jah, Heliloojate Liitu võeti mind varsti pärast seda, kui lõpetasin konservatooriumi. Minu meelest suhtusid nad minusse hästi, kui nad ikka päris ausad olid. Kas te kahtlustate, et nad olid lihtsalt galantsed? Ma ei usu... (naerab). Naisi oli Heliloojate Liidus vähe – kolm. Aga aeg on edasi läinud ja komponistide hulka on naisi palju juurde tulnud. Praegu ei kõlbagi enam rääkida naisheliloojast. Nad pole enam erandid, neid on palju ja häid, meie riigis ja maailmas. On ka tipud: Bacewicz, Saariaho, Gubaidulina... Mina hindan heliloojat ikka teoste headuse, mitte soo järgi. Ja ega maailmgi tee hinnaalandust, ei kolleegid, ei publik, ei ajalugu... Vist mitte. Aga mingisugune erinevus meeste ja naiste loomingus on. Ma usun seda päris kindlasti. See võiks olla üsna huvitav teema mõnele muusikateadlasele, kes uuriks, milles see erinevus õieti seisneb. See peaks olema neutraalne inimene, kes niisuguseid üldistusi võiks teha. Kui palju te üldse kuulate muusikat? Milliseid kunste armastate veel? Käin tihti kunstinäitustel. Neid on palju ja õige mitmesuguseid. Mõnegi puhul tekib mõte, kas see ikka ongi kunst. Ise ma eelistan maali ja värvilist graafikat. Viimane ilus mulje oli näitus jääst: klaas + Fred Jüssi videod. Raamatuid loen viimasel ajal palju: Õnnepalu, Kivirähk, Ðostakovitði raamat, ja päris viimane oli raamat härra Hansenist. Aga muusikat? Oi, elus on palju muusikat kuulatud! Väga palju! On teoseid, mida kuulan uudishimust kui helilooja. Niisuguse kõrvaga, et kuidas see lugu on tehtud. Aga siis on veel muusika, mida ma kuulan naudingu pärast. Ma lasen muusika endast läbi, ei kontrolli, kuidas see on tehtud... On olnud püsivaid lemmikuid läbi aastakümnete, need on niisugused, mis mõjuvad hingele. Ka neid on palju. Noorusest peale on mulle meeldinud näiteks Brahmsi sümfooniad, kontserdid; Chopini klaverimuusika... See oli veel siis, kui Brahmsi peale vaadati natuke viltu. Aga mulle on Brahms jäänud. Ta lihtsalt liigutab mind. Ta on ka tohutult siiras. Kas teie heliloojana olete siiras kirjutaja? Ma mõtlen, et iga helilooja on mingil määral siiras. Ka tehniline komplitseeritus ja teadlikkus läheb ju ikka läbi looja. Kas saab päris kunstlikult midagi juurde panna? Ma ei tea. See on keeruline küsimus. Kuulaja aspektist siiski on erinevus: mõni muusika läheb läbi hinge, teine – küll huvitav, aga justkui illustratiivne – libiseb mööda pinda maha... Mul on tunne, et viimasel ajal ongi palju just niisugust muusikat, mis on tehniliselt tõesti täiesti perfektne, väga huvitav ja ka siiras, ja atraktiivne. See viimane on nagu nõue praeguse aja muusikale. Aga hinge jätab vahel tühjaks. Võib-olla ma olen vanamoodne. Enamik kuulajaid on vanamoodsad. On seda alati olnud... Kas teie enda heliloojakäekiri on aastate jooksul muutunud? Mingi muutus on ikka olnud, kuigi mulle on öeldud, et mitte väga suur. Tõenäoliselt ikkagi on, arvestades seda, et ma hakkasin nii tühja lehena peale. Ma loodan, et mingi progress on ikka olnud. Kõik ümbritsev jätab ju oma jälje. Ka kuuekümnendad aastad, mis ilmselt mõjutasid minu sümfoonia sündi pöördelisena mu loomingus. Kas olete leidnud piisavalt tunnustust? Piisavalt. Ülearugi! (Naerab.) Õnnetunne? Õnnetunne? Jaa: kui töö laabub. Mõni nimetab seda tunnet ka inspiratsiooniks. Kui uus teos on valmis saanud, veel enam, kui see on ettekande edukalt läbi teinud. Kui ilm on nauditav. Kui sõbrad on lähedal. Kui tervis on hea. Kahjutunne on teadmisest, et olin noor sõja ajal, mis on võtnud minu isiklikust elust osa õnne. Aga kui oleksite praegu noor, veel üliõpilane, mida naudiksite, millest tunneksite rõõmu? Kasutaksin maksimaalselt kõiki võimalusi, mida EMA oma suurepärases majas praegu pakub. Ma ei peaks õppima poliitökonoomiat ega sõjandust, vaid ainult erialaga seotud aineid. Ma õpiksin muusika kirjutamise uusi tehnikaid ja püüaksin, et uus tehnika tooks teostesse mitte ainult huvitavat ja eksperimentaalset, vaid ka ilu ja midagi hingele. Teie viimase aja teoste kohta on öeldud, et need on nagu noore inimese teosed. Mis mõttes? Te ei eraldu praegusest ajastust, olete igas mõttes eluga kaasa tulnud. See on väga ilusasti öeldud. Kui see nii oleks, oleksin ma väga õnnelik.