SOOLO Olevikku ümber unistades Ia Remmel Rein Klaveripoeg Rannap - "Raagus sõnade" autor, Ruja guru, aga ka Bachi konkursi diplomand, esimene nõukogude aja rahvusvahelisel konkursil auhinnatud eesti pianist -, ta on nagu kass, kes kõnnib omapead, intrigeeriv ja teistmoodi. Muusikat täis ning pisut hajevil. Rannap lonksab kohvi, haarab järjekordse suitsu, paneb silmad kinni. Intervjuud andes ma viin ennast nagu transsi ja tunnen, et pean rääkimise ajal silmad sulgema. Ma ei tea, kas see on seesama mis esinedes¼ mingil määral on nende tegevuste vahel võimalik paralleele tõmmata. Tegemist on inspiratsiooniseisundiga; sa viid kogu oma organismi mingisse teise olekusse. Hetkel sõnastamisse. Millest te unistate? Mitte ainult lapsena, vaid isegi veel koolieas unistasin olla universaalne kunstnik. Lapsena, suvel maal - mul oli pööningul oma pesa - lugesin ning kirjutasin kaustikutäisi jutustusi. Elektrit seal polnud, ilmselt sellepärast pidingi hiljem prille kandma. Ka maalikunstnikuks tahtsin saada. Täpselt ei mäleta, kuidas suhtusin teatrisse tookord. Kuid New Yorgis nähtud Peter Brooki "Mahabharatast" sain elu tugevaima elamuse. Siis mõtlesin, et ehk oleksin pidanud hoopis lavastajaks hakkama. Kujutlesin, kuidas Eestisse jäädes oleksin teinud oma teatritrupi ja šokeerivaid lavastusi. Ma olen ju hirmus dreamer, suure osa ajast viibin unistustes. Kujutlen tulevikku ja vahel ka iseenda minevikku. Minevikku teiseks unistades kujutlen näiteks, et kui oleksin ikkagi läinud kaheksandast klassist Moskva Muusikakeskkooli - selline teema oli tollal päevakorral. Aga jäi tegemata, ma olen inimesena väga mugav - kahjuks. Olen aja jooksul veidi tublimaks muutunud, kuid mitte eriti. Tähtaeg peab mind tagumikust nõelama, alles siis hakkan liigutama. Pelgasin eeskätt Moskva ühiselamuelu, olin seda näinud Tšaikovski konkurssi kuulamas käies: 20-kohalised toad - õudus. Mul on muidugi väga vedanud, et mu vanemad on muusikud. Aga selge see, et ajal kui laps kasvab, on vanemad tööga liiga hõivatud. Ainult vanavanematel võiks olla aega. Oleks mu vanaema olnud klaverimängija, nagu mõnel on olnud - Virsaladzel näiteks - ja minuga koos harjutanud… Vanaema oli mulle väga lähedane ja tegeles minuga palju: hellitas, poputas, aitas koolitöödes, aga pianist ta paraku polnud. Unistasin veel, et kui vanaema oleks minuga Moskvasse kaasa tulnud, oleksime üürinud korteri, muretsenud sinna tsaariaegse tiibklaveri¼ Kasvasin üles kahjuks vaid pianiinoga, see ei asenda klaverit. Tagasi mõeldes meenuvad miskipärast eriti just suved - ju siis oli rohkem aega ennast meelde jätta. Mu peas oli kümneid kanaleid: igaühelt tuli mingi kujutlusfilm, mida ma siis ikka ja jälle edasi kerisin. Olen unelenud ooperitest, samuti kauges ajaloos ja tulevikus toimuvast. Need minu kujutlused on nagu tänapäeva strateegilised arvutimängud, milles võib kuude viisi toimetada (mitte et mina neist ühtegi kunagi isegi proovinud oleks!). Viimasel ajal on jäänud kaks. Üks on n-ö keskaja-mäng, kus kõik keerleb ühe olulise lahingu ümber. Algelised suurtükid on juba olemas, aga madistamine käib ikka mõõkade ja nooltega. Kujutlen, kuidas lahingut üles ehitada ja selle kulgu suunata. Teine unelm on nn teemapark ja kõik sellega kaasnev. Neid kanaleid saaks praegugi sisse lülitada, kuid ma keelan endale aja raiskamist. Leian, et eriti oma minevikuga mängimine on kergelt self-destructive. Veel tulevad pähe ulmejutud. Ilma mingi süžeeta, jälle nagu arvutimängud - kõik on korraga olemas, toimub samal hetkel. Kujutlen, kuidas need inimesed seal igapäevaselt tegutsevad, millised on nende suhted. Ma olen kunagi isegi mõelnud need fantasy'd üles kirjutada, raamatu pealkirjaks näiteks "Väikesed utoopiad". Ah, ja muidugi ma tahtsin veel saada arhitektiks. Arhitektuuri ja linnaplaneerimise teema meeldib mulle kuni tänaseni. Näiteks, kuidas lahendada Tallinna liiklusskeem ja kuhu panna tähtsamad hooned. Maa-aluse vaksali ja selle kohale bussijaama oleksin paigutanud praeguse Kristiine keskuse asukohale, raudtee linnas oleks maa all, selle kohal tõstetud kiirtee. Ooperiteatri aga ehitaks Tõnismäele, kõrgendikule Rahvusraamatukogu taga. Varem ma lausa elasin üle, kui midagi kapitaalset ehitati sinna, kus minul oli hoopis muud plaanis. Vanasti ma mängisin kujutlusis sageli ka tuleviku Eestit, iseseisvat ja turumajanduslikku. Vanaemal oli eesti- ja tsaariaegseid ajakirju, köidetud aastakäikude kaupa; tsaariaja lõpupoolsed teistest märksa sisukamad - nendest (lugesin lapsena väga palju), nagu vanaema meenutustestki, sain juba lapsena n-ö vastalise häälestuse. Muusikakeskkoolis olime väga natsionalistlikult meelestatud, mitte ainult jutus, vaid ka tegudes. Joonistasime seitsmendas klassis vabariigi aastapäevaks sinimustvalged lendlehed, peitsime klaverite sisse. Kaheksakümnendate alguseni ma uskusin tulihingeliselt, et tuleb vabadus, muu hulgas ka religioosne vabadus, aga siis hakkas see lootus alla käima. Mingi sõit sai tehtud Prantsusmaale 1981. aastal. Kuid ees seisis Ruja juubelikontsert, see tõi mu tagasi. Olin ka juba varem mänginud äraminemise mõtetega, näiteks kui Kuubal käisin. Kujutlesin, et kui peidaks end vahemaandumisel lennujaama peldikusse või jookseks hooga transiitreisijate klaaskabiinist välja. Aga ei teinud seda, mõtlesin, et küll ma saan varsti jälle välja, siis lähen. Kuid tuli väga pikk vahe, mind ei lastud viis-kuus aastat välismaale. 1987. aastal läksitegi Läände, kontserdireisile Itaaliasse ja sealt Ameerikasse. Kas te leidsite, mida otsisite? Raske vastata selle äraminemise kohta, küllap ma olen sellega ikka rohkem kaotanud kui võitnud. Aimanuks häguseltki, mis siin ees seisab, oleksin kindlasti jäänud, võidelnud edasi oma muusika kaudu. Nagu - juba tükk aega enne laulvat revolutsiooni - tegin kantaadiga "Ilus maa" ja Ruja rahvuslike lauludega. Ameerikas ma ei saanud ennast realiseerida ja ka tagasi tulles polnud iseendaga just rahujalal. Aga nüüd, võib-olla ka viimaste tuuride edu tõttu, olen rahunenud ja ei tee enam endale nii palju etteheiteid. Ette heita oleks ju väga palju: et ma pole saavutanud tunnustust väljaspool Eestit, pole salvestanud CDsid, või et ma õpingute ajal ei harjutanud küllalt palju või kui harjutasin, siis repertuaari, mis ei olnud pianistlikult see kõige kasulikum suund. Etüüdide asemel mängisin Bachi ja muud vanamuusikat ning tegin igasuguseid eksperimentaalseid kavu. Isegi Moskvas aspirantuuris õppides tegin Eestis kontserdisarju: Glehni lossis oli mul abonement ja iga kontsert oli omamoodi kreisi. Üks kontsert oli Aafrika rahvamuusikast, teisel mängisin Kuhnau kuus piiblisonaati, lugedes ise piiblitekste, kolmas oli minimalismist, millest ma, hea, kui seda sõnagi teadsin. Tegin seal makilintidega loop'e "Tõe ja õiguse" teemal. Praegu mõtlen, et 1978. aastal polnud Reichi analoogilistest eksperimentidest siin veel küll kellelgi õrna aimu. Reichi ja Adamsit sai esimest korda kuulda alles kaheksakümnendate keskel. Sumera käest levis üks lint, mis vapustas - seal sattusid olema nende heliloojate parimad teosed. Läände minekut plaanides mõtlesin, et küll on ikka huvitavaid asju olemas, millest siin aimugi ei ole, ning kuidas saab üldse elada ja eriti veel olla muusik, kui ei tea, mida maailmas tehakse. Aga sinna jõudes selgus, et kõige vahvamad lood olid juba ära kuulatud ja muu nii huvitav ei olnudki. Käisin muidugi Adamsi ooperi ja Glassi asjade esiettekannetel, nägin lähedalt kõiki neid tegelasi - Cage'i, Messiaeni ja keda iganes. Aga mingit avastust polnud. Üks siiski oli - George Winston, new age'i vend. Ma ei olnud enne sinnaminekut kuulnudki, mis see new age on, aga just siis oli Ameerikas selle stiili vaimustus haripunktis. Winston hakkas klaverit mängima alles täiskasvanuna, niisugust easy piano't, ettevaatlikult ja kohmakalt, aga lihtkuulajaile see just meeldiski. Tema plaadid kõlasid kõikjal. Minu ammu välja kujunenud stiilil on new age'iga palju kokkupuutepunkte, aga põhikarakterilt läheb ta sellega vastuollu. Ja ma ei tahtnud tookord ennast painutada, olin väga põikpäine. Mul oli ju olnud Nõukogude Liidus nii suur edu oma improvisatsioonidega: enne äraminemist oli Moskvas igal aastal paarkümmend kontserti kõige suuremates saalides, 2000-3000 inimest kuulamas, lisaks ringreisid; sageli kutsuti esinema Kesktelevisiooni. Ma olen palju elutargemaks saanud nende aastate jooksul, mis Eestis tagasi olen. Aga võib-olla ei ole ka, ma pole kindel. Kui ma sellisena nagu praegu oleksin olnud USAs, siis arvan, et ma oleks suutnud ennast kokku võtta ja teha ühe new age'i plaadi; selekteerida oma stiilist välja teravused, ehmatused, huumori ja sarkasmi, mis on kõik mu interpretatsiooni lahutamatu osa, jätta need kõrvale mingi teise projekti jaoks ja teha sellist malbet mediteerivat tagapõhjamuusikat. Aga ei tea, kas see olekski ennast ära tasunud, selliseid pianiste on turul ju nii palju. Teisalt, ma ikka laadisin ennast seal ka meeletult. Kõvasti sai ahmitud kõike, ka nn primitiivset muusikat. Etnomuusika koha pealt oli just Los Angeles fantastiline koht, selline rahvaste paabel. Ma olen juba lapsest saadik primitiivsete kultuuride fänn: kui ajalehtedes ilmus kirjeldusi sellest, kuidas leiti kiviaja tasemel elav suguharu, ma lausa ahmisin iga sõna; või kui - hiljem - televiisorist midagi sellist on näidatud, ma lausa poeksin televiisori sisse. Ei tea, miks see mind nii erutab. Ehk eelmine elu? Igasugu kontserte sai Los Angeleses kuulata. Kõige võimsam oli üks festival, Peter Sellars - see ooperilavastaja ja anarhist nagu ta on, - pani selle kokku. Festival jäi muidugi meeletu summaga kahjumisse, Sellars keeras kõik üle võlli. Sealt ma sain niisuguseid elamusi, mis kogu eluks ei jäta maha. Toodi kohale mingi Austraalia lähedalt saarelt täiesti isoleerunud suguharu, tõsteti lavale ja nad tegid täpselt seda, mida nad on oma külas harjunud tegema. Või siis gamelanietendus, mis algas õhtul ja kestis hommikuni. Esimest korda maailma ajaloos toodi sinna nende kuninglik tohutu paleeorkester, mis mängib täpselt nii, nagu kolmsada aastat tagasi. Seal ei olnud mitte midagi muudetud, need vennad teevad kogu elu ühte asja - löövad oma lööki õigel ajal. Ning nad ei ole mitte mingisugused staarid nagu mõned ida muusikud, kes elavad Euroopas ja käivad sealt esinemas. Too gamelan oli absoluutselt teistsugune kui plaatidelt kuuldu, väga sarnane Pärdi "Tabula rasaga", muuseas. Ma usun, et teatud gamelaniasjad on talle tugevat mõju avaldanud. Aga ta võis selle võtta ka otse vaimsest sfäärist. Minugi looming tuleb vaimsest sfäärist, inspiratsioonist. Laulude puhul mõtlen natuke huvitavama harmoonia peale, aga meloodia lihtsalt tuleb ise - terviklikul kujul. On vaja enesekontoll vabaks lasta, et immateriaalne inspiratsioon saaks endale nõutada füüsilistes helides kõlavat väljendust. Eriti improviseerimiseks on kontrolli vabastamine vajalik. Ma ei ütle, et neil muusikutel, kes esinevad nii, nagu oleksid nad muuseumi arhivaarid, tuues kuldkandikul publiku ette vanaaegseid manuskripte, inspiratsiooni ei oleks. Olen kindel, et nad hindavad seda muusikat, mida mängivad, aga enesekontroll on neil niivõrd range, et ei lase armastusel esinedes läbi paista. Nad kardavad mööda lüüa ja muretsevad, et kõik oleks hästi ühtlane ja sillerdav, nagu peab olema nn kõrges pianismis. Mul pole sellise mängu vastu midagi, aga see ei ole muusikas peamine. Tähtis on hing ja sellega kontakti leidmiseks on vaja kontroll osaliseltki vabastada. Kasvavad interpreedid ahistavad end: ainuke eesmärk on neil mängida tehniliselt perfektselt. Kui nad hakkavad üht lugu õppima, siis see räägib neile midagi ja kodus harjutades nad armastavad neid noote. Aga nendest erineb - meil esinenuist - Angela Hewitt, kes seda, mis talle meeldib, tunneb ka laval, mitte ainult harjutades. Ma istun kontserdil peaaegu alati esimeses reas (ikka jääb ees mõni koht vabaks), sest ma tahan mitte ainult muusikat kuulda, vaid ka tajuda võimalikult lähedalt seda kiirgust, mis eristab teistest näiteks Alfred Brendelit. Kus te nüüd Eestis ennast laete? Siin on vahel ikka kontserte, kus end laadida. Brendelit või Jarrettit muidugi esialgu siia ei too. Kõik ei peagi tulema, on ju võimalik tellida internetist kontserdipilet ja minna. Minul niisugust ettevõtlikkust ei ole. Nagu ütlesin, olen loomult mugav inimene. Mul pole isegi nii palju kättevõtmist, et minna veel korraks Los Angelesi ja seal oma doktoritöö ära kaitsta. Sest seda kraadi mul siin nagunii mitte millekski vaja ei ole. Ma olen ju juba kord selline ketser. Muusikaakadeemia pigem palkaks terve kaitseväebrigaadi valvesse, kui et minusuguse majja laseks - õpilasi rikkuma. Selge see, et ma nii väga seadusekuulekas pole, aga see on paratamatu. Muidu ma ei saaks ju sellist kunsti teha, nagu teen. Mind peetakse ülbeks, aga seda ma pole, olen lihtsalt nurgeline natuur. Ma ei pea ennast kellestki paremaks, küll aga võin jääda oma mõtetesse kinni, nii et ei oska asju teise inimese silmadega vaadata. Teile kiputakse ette heitma, et muusikategemist kommertsiga ühendate. Eks jah, akadeemilised muusikud heidavad mulle üht-teist ette. Ma müün - avameelselt - ennast nagu toodet. See tähendab, et kui helistab "Kroonika", ma ütlen "jah". Või kui kutsutakse telesaatesse lolli mängima. Pean olema nn avaliku elu tegelane. Sellega kaasneb ka, et kui ma palun SL Õhtulehte, et ärge seda avaldage, siis vastus on: "Meie teeme oma tööd ja lugu ilmub igal juhul." Ma lepin sellega: olen ennast üles töötanud sinna, kus muidu asuvad vaid poplauljad ja üksikud ooperistaarid. Võib öelda, et olen Eestimaa kõige edukam pillimees. Suur ime, et see on mul õnnestunud vaid klaverit mängides. Arvan, et olen nii sillutanud teed ka teistele eesti instrumentalistidele. Räägime Rujast. Mida selle kohta veel öelda saab¼ Ma olen kõik öelnud Ruja plaadikomplekti ja "Varajaste lauludega" kaasnenud raamatukestes. Kas uut Ruja-sarnast bändi pole tahtnud luua? Kõik need aastad, mis ma siin tagasi olen, olen sellest mõelnud. Aga Eesti on ju nii väike. Kus see bänd siis esineks? Pubides või? Aitäh! Sellistel ansamblitel nagu, ütleme, Hõim või Noor-Eesti poleks tänapäevalgi siin midagi teha. See saaks olla vaid hobi. Tegelikult on mul uus ansambel nagu ju olemas - eelmisel suvetuuril mängisime. Ja sügisel lindistasime kõik mu lastelaulud. Aprillis tuleb välja lastelaulude CD ja Saku suurhallis esitluskontsert. Tegin neile seaded tõelise rocki laadis. Lindistades tundsin, kui kummaline on jälle üle pika aja olla stuudios rockansambliga. Ja imestasin, et kuidas küll kõik on muutunud. Varem oli mul hirm stuudio ees, selle närvilisuse ja... Masendus tuli peale, olin kogu aeg agoonilises seisundis, kui me Ruja või teistega lindistasime. Alati olid need stuudiominutid nii rangelt loetud, tehnika streikis, režissöörid ülbitsesid. Seekordne salvestus oli endiste kõrval nagu sanatoorium (tänu selle eest ka helirežissöör Teet Kehlmannile!). Nii et ansambel justkui kujuneb. Löökpillur Toomas Rulliga oleme juba mitmeid asju koos teinud; siis veel kidradel Ain Varts ja eelmise suvetuuri bassimees Mihkel Mälgand. Aga keda te oma bändi laulma võtate? Lauljad on ikka iseseisvad staarid: ma ei saa ju Maarjat või Jassi Zahharovit lülitada ansamblisse, öelda, et nüüd esineme mingi ansambli nime all. See ei ole mõeldav... Aga uus suvetuur - juuni lõpul - tuleb nagu eelmiselgi aastal minu lauludest, teistest kui need, mis juba kõlasid eelmisel tuuril. Mul on tuntud laule varuks küll ja küll. Ja kirjutan uusi juurde. Lauljatest lisandub teistele sel suvel ka Marko Matvere. Ameerikas ei olnud mul mingitki mõtet laule kirjutada, sest seal poleks olnud nendega midagi peale hakata. Aga nüüd, kui kuulsin, et võib-olla Eesti lauluvõistlus - Võistluskontsert - tuleb tagasi (ma ei tea, millal, aga nõupidamine sel teemal oli), tekib mul mõni päev isegi kaks-kolm laulu järjest. Alateadlikult ikka mõjub, kui väljund on loodetavalt olemas. Ideed tulevad muidu ka, vahel sirgeldan need üles. Mul on meetrite viisi noodivihikuid visanditega ja sadu makilinte täis toormaterjali, millele on kirjutatud "Materjal" ja aastanumber. Hiljuti omandasin vahvama mänguasja - digitaalse diktofoni; sellest saab ümber salvestada arvutisse. Jah, uued laulud hakkasid tulema juba eelmisel suvel, kui leidsin: wow! mul on ju väljund! Igasuguseid väljundeid võiks vist üldse rohkem olla? Ma arvan, et ka solistidel peaks olema oma mänedžment nagu kollektiividel, praegu on nad jäetud kahetsusväärselt üksi. Kui ansambel NYYD, kus on vast kümmekond liiget, saab riigilt aastas toetuseks kaks miljonit, siis kus on minu kui solisti 200 000 aastas? Interpreetide Liidu juhatuse koosolekutel oleme puuduva mänedžmendi küsimust alati kõige teravama probleemina arutanud. Me ei arva, et iga interpreedi tarvis peaks töötama üks inimene. Võib-olla jõuaks üks administraator töötada ka kümne pillimehe heaks. Üks neist teeb oma tuuri ära ja hakkab uut kava õppima, sel ajal on organisaator vaba tegelema järgmisega. Selline väike agentuur võiks töötada ökonoomsemalt kui Eesti Kontsert. Nemad teevad väga head tööd, tuues meile koju kätte muusikat maailmast. Samuti, kui on tegu omamaiste suurprojektidega, on Eesti Kontsert igati omal kohal. Nagu mu viimatise kava "Opera" puhul. See hõlmas ansamblit, lavastajat, kostüümikunstnikku, grimeerijat, võimendust, videoprojektsiooni (inimene ja tehnika)… Tundsin, et üksi korraldada käiks see mul üle jõu. Alates esimesest enda korraldatud tuurist 1997. aastal - "Klaver tuleb külla" - olen teinud kõik oma seitse tuuri üleni ise. Mõtlen välja kava idee, pealkirja, vahel ka alapealkirjad, slõugani, logod. Oma visuaalsed ideed lasen realiseerida arvutikujundajatel. Mulle ei meeldi, kui Eesti Kontsert laseb joonistada mu plakatile taas need samad ristkülikud, nagu on igal tavakontserdil. "Opera" puhul tellisin joonistuse Priit Pärnalt ja pakkusin välja ideed kujunduseks. Kui on tegemist välisartistidega, siis oskab Eesti Kontsert superhead reklaami teha - nad on sellest huvitatud. Mind aga häirib, kui mu enda arvates väga erilist kava ("Opera" pakkusin ma tegelikult festivalikontserdiks) reklaamitakse pehmelt öeldes tagasihoidlikult. Ise korraldades on mul ammu selge, millises vahekorras on reklaamile kulutatud raha ja sissetulek piletimüügist. Aga kui iga päev toimub mitu kontserti, siis iseenesestmõistetavalt vabrik nimega Eesti Kontsert ei jõua kõigile pisiasjadele võrdselt tähelepanu pöörata. Ma saan sellest aru ja ei pane (enam) pahaks. Aga mulle on efektiivsem üürida saal ja teha ise reklaami. Sel juhul ei pea ma ka oma sugulastele-sõpradele pileteid täishinnaga välja ostma, vaid võin need - enda jaoks tasuta - kinkida. Oma soolokava "Selges eesti helikeeles" jaoks üürisin esmakordselt Estonia kontserdisaali. Ma ei ütleks, et kasum oli väga suur, aga ma sain asju korraldada nii, nagu mulle meeldib, näiteks liimida klaverile valged Eesti kaardid. Hiljutisel jõulutuuril koos Maarjaga polnud meil ühtegi sponsorit (peale Kultuurkapitali väikese toetuse). Õnneks kujunes nii, et ka üksnes piletimüügist said kulud kaetud. Võiksin ju möödunud aasta tuuride edu baasil endale mänedžeri palgata, kui niisugust oleks võtta. Varsti ehk on, sest muusikaakadeemias avati mänedžmendiõpe. Aga ma kardan, et nende palganõudmised tulevad minu jaoks liiga suured. Õigem oleks, et üks mänedžer otsib enda alla ise muusikud, kes tunduvad talle sobivat, püüdes neid müüa välismaalgi. Nii et praegu toidab siin ainult kommerts. Kommerts tähendab ju seda, et tegevus tasub end ära; ma ei kasutaks seda sõna negatiivses tähenduses. Püüan ka oma klassikatuure kommertsiaalseteks teha¼ Ja nii juhtus eelmisel aastal minuga see, et tänu kolmele ja poolele edukale tuurile leidsin end, iseendalegi suureks üllatuseks, üleviiduna järgmisesse klassi - keskklassi. Kas inimeste muusikaline maitse on nüüd kuidagi halvemaks läinud, kui oli nõukogude ajal? See on huvitav küsimus, ma pole selle peale kunagi mõelnud. Et miks ta, jah, nõukogude ajal nii jube polnud? Vahel autoraadiost satud kuulama mingit "Sibi-laulu" või "Normaalne-laulu". Iseenesest ju huvitavad, aga… Et vabadus rikub inimesed ära? Ei tea, mis selle on tinginud. Eks ta ole kombinatsioon erinevatest asjadest, eelkõige meediast, kelle kohustus on palju müüa ja kes selle tõttu järjest madalamatele instinktidele rõhub. Püütakse teha võimalikult paljudele. Mina teen samuti kõigile, aga mitte ükskõik mida - ma mängin klaverit, ei ropenda sinna juurde. Ma ei vägista kunsti suupärasemaks, lihtsalt vormistan ta nii, et ta võiks tunduda isuäratav. Nii et inimestel tekib vajadus muusika järele, kui neile seda kuidagi suupäraselt serveerida? Selles asi ongi, et kui ma oma tasku peal esinemise korraldan, ei saa ma mängida ainult sonaate ja panna ürituse nimeks näiteks "Klaveriõhtu". Rahvas ei tule kuulama. No mõni muidugi tuleb ka, aga vähem - majanduslik risk on suurem. Missugused on olnud ärksama publikuga kohad teie tuuridel? Kõige vähem ärgas koht on miskipärast olnud Hiiumaa. Algul publikut oli, kuid nad olid kuidagi krambis. Teine kord tuli neid hoopis vähe. Pärast seda ma seal enam ei esine. Aga mujal on võrdselt hästi kaasa tuldud. Asi pole ainult kuulajate arvus. Kui mul on üks kava ära õpitud, siis lisaks materiaalsele küljele on väga oluline ka see, mitu korda ma selle kavaga esinen: kui palju saan vaimset rahuldust selle jagamisest kuulajatega. Olgugi neid ka vahel saalis vähevõitu, mina mängin ikka maksimaalse tundepingega. Kui aga Eesti oleks Ukraina- või isegi vaid Soome-suurune, ei teeks ma ühel tuuril mitte 10-20, nagu praegu, vaid näiteks 60 kontserti ja mul oleks - isegi samade piletihindade juures - parem elu. Saaksin endale Steinway osta. Aga hetkel ostan uue kontsert-Estonia. Teie viimases kontsertetenduses "Opera" on kõike: videot, pantomiimi, seadeid. Püüan praegu esile tuua just seda, mis võiks olla mu trump: et olen korraga nii klassikalise kui ka kerge muusika pianist, helilooja ja improvisaator. Ooperi-kava rüütas vanad viisid tänapäeva. Originaalseim oli vist Wagneri "Isolde surm": traagiline ja ülev hetk on transformeeritud coctail-piano maneeri. Mu kujutluspilt selleks seadeks oli suitsune keldribaar, külastajad lahkunud, toolid laudadel ja must elatanud džässpianist mängib nurgas pianiinol. Ta on seda ooperit kunagi ammu kuulnud; nüüd sõrmitseb mälu järgi. Verdit kujutasin ma ette aga Jamaika reggae-bändi mängituna, noodid ees, kuid klassikalist muusikat pole nad kunagi kuulnud. Glinka oli rock'n'roll - see idee polegi nii omapärane, Emersongi oleks selle võinud omal ajal ära teha. Ning siis veel Commedia degli' strumenti - väga vana unistus. Nõukogude ajal esines Raekoja platsil commedia dell' arte trupp. Vaimustas. Hiljem tekkis soov kutsuda kokku nn instrumentaalteater: muusikud näitleksid, lisanduksid dekoratsioonid, valgus, rekvisiidid… Sünniksid etendused teatrimajadele, aga ka vabaõhuüritustele, nagu näiteks EXPO… Mul on väga toredad mängijad, ma olen väga õnnelik selle koosseisuga, mis välja kujunes. Muidugi tuleb ansamblit järgnevateks projektideks suurendada. Kuidas teile tundub, kas inimestele jõuavad teie ideed kohale? Praegu lõpuks paistab, et mind on pisitasa hakatud respekteerima sellisena, nagu ma olen. Ilmselt vaadatakse: mees on varsti "viiskend" täis, mõistust ta pähe ei võta, teda parandab ainult haud - laseme tal siis pealegi olla nagu on. Varem ma sain ikka kriitikutelt hirmsasti vastu päid ja jalgu, kui julgesin midagi vabamalt teha. Kriitikul on vajadus - täiesti loomulik - ennast välja elada. Aga tavaliselt ei saa, kõik inimesed Eestis on omavahel seotud. Või siis on tegemist mingi jumaldatud objektiga, nagu näiteks Neeme Järvi. Mu elu kõige halvem kuulamiskogemus oli Neeme Järvi ja Arbo Valdma kontsert ja ometigi valisid muusikakriitikud selle üheks aasta parimaks muusikasündmuseks! Mina tulin Ameerikast tagasi nagu üksildane ullike, minust ei sõltunud miski, polnud mingit struktuuri, mis mind kaitseks. Kriitikud said end kergendada. Ka need, kes nüüd kirjutavad väga hästi. Immo Mihkelson näiteks kirjutas mu plaadikomplektist pealkirja all "Rannap rohkem kui Valgre". Selle üle on mul hea meel. Olen ammu vaikselt mõelnud, et miks Valgre paistab nagu jumalus - mitu tuntud laulu Valgrel õigupoolest on? Nüüd hakkavad vist asjad paika loksuma. Isegi Evi Arujärv, kes sügisel kirjutas mu Gurdijeffi kavast. Tema kuri suhtumine oli seekord hästi ära peidetud: "Kava esituses vaheldusid kaks Rannapi põhistiili - unelevalt mediteeriv vabastiil ja jõuliselt spontaanne vabastiil." Mina sain muidugi irooniast aru, aga mittemuusikud ütlesid: "Sa said hea arvustuse!" Mis minu sarjamisele veel kaasa aitas: kohe pärast tagasitulekut paluti mul kirjutada artikleid ja mina, loll, tajumata siinset olukorda, kirjutasin nii, nagu Ameerikas kombeks. Seal on viha esinejate ja kriitikute vahel tavaline asi, kuni selleni, et Pogorelich ja "Los Angeles Timesi" peamuusikakriitik kontserdisaali fuajees teineteise peale röögivad. Aga Pogorelichil ei jää ükski kontsert arvustuse pärast saamata ja kirjutajal ühtki artiklivõimalust selle pärast vähemaks. Mingi NYYD-festivali loo kohta ma kirjutasin: esiteks kole, teiseks mõttetu; ning ühe orkestriteose kohta, et selle oleks võinud ka harmooniumil ette kanda. Mõni ei vastanud selle peale aastaid mu teretustele. Aga kui te annaksite nüüd tõsimeelse akadeemilise kontserdi? Paar viimast aastat ma tõesti ei ole üdini akadeemilise kontserdiga esinenud. Sügisel tuleb, mängin Bachi, Liszti Sonaati ja oma uut - tõsist! - muusikat. Päris vabade improvisatsioonidega ma enam lavale ei lähe - ämber peas uhama, nagu varem. Üht-teist valmistan ikka ette, et oleks mingi pidepunkt, nagu köis ookeani kaldal, et lained päris ära ei viiks. Nn live composing on endale muidugi mõnus tegevus, aga eks ta ole publikule väsitav kuulata - pole küllalt tihe. Teie puhul vaadatakse kõvasti välist külge, imidžit. Minu imidž on ikka ja alati seesama, nagu Eesti Ekspress kirjutas: "Eesti muusika esiekstsentrik". Imidž on laiem asi, mitte ainult välimus. Sinine parukas või lehmalaiguline pintsak on lihtsalt aksessuaarid. Kui sa teed oma asja ja su vaimne tunnetus on õigesti paigas, tuleb ka kõik muu. Ma mõtlen, et kõik on üks energia: see, mida ma panen oma muusikasse, või see, millest ma unelen, või see, mis tingimustes ma elan - kuidagi need asjad kõik transformeeruvad.