SOOLO Tõnu Naissoo - groove on! JOOSEP SANG Pianist Tõnu Naissoo on eesti jazzis tegev juba enam kui kolmkümmend aastat. Ta on tuntud ja hinnatud, kuid ühtaegu sageli varjus - nagu enamik meie jazzmuusikuid, kes eelistavad mitte kaasa lüüa telešõude stuudioorkestrites ja levilaulikute suvetuuridel. Naissoo on kirjutanud palju näidendi- ja filmimuusikat (tal on heliloojadiplom Tallinna Riiklikust Konservatooriumist), mänginud ansamblites Collage, Laine ja Kaseke, esinenud erinevate koosseisudega USAs, Kuubal ja mitmel pool Euroopas, salvestanud vinüül- ja laserplaate, osalenud rahvusvahelistes projektides ja esinenud üksi või kaaslastega vahel vägagi arvuka publiku ees. Naissool on selgelt isikupärane käekiri, mille komponentideks ohtrate kaunistustega meloodiakaared; tasakaalus, "integreeritud" faktuur, kus vasakul käel hoopis ulatuslikumad ülesanded kui tühipaljas akordisaade, ja pikad "pianistlikud" arendused klaveri kõigil 88 klahvil. Järgnev vestlus leidis aset ühel jõulukuisel hommikupoolikul Tõnu Naissoo elutoas. Üks tema jazzklaveri õpilasi muusikaakadeemiast teatas oma tundi mitteilmumisest, tehes nii ruumi Tõnu meenutustele ja mõtisklustele. Kuidas alustasid? 1966. aasta septembris hakkasin mängima bigbändis Rütm, varasema ja hilisema nimega Mickeys, mis andis lisaks mängukogemusele võimaluse natuke raha teenida. Sellel bigbändil oli ka väiksem koosseis, millega sai nädalalõppudel tantsuks mängida. Orkestri nootides oli meloodia koos akordimärkidega - minul esimene kord sellise tähistusega kokku puutuda. Ka helistikud olid klaverimängija jaoks rasked, mitmete bemollidega. Sain sealt eelkõige kõva lehestlugemise praktika. Ja pärast seda trio? Asi oli selles, et isa, kes kuulis mu improviseerimist, julgustas mind esinema trio koosseisus. Esimeseks proovikiviks sai 1967. aasta Tallinna jazzifestivali eelvoor, millelt pääsesin omakorda edasi suurele festivalile. Mängisin Eesti ühe tolle aja parema rütmisektsiooniga: Aleksander Samohvalov kontrabassil ning Toomas Tiits trummidel. See helikeel, mida ma kasutasin, polnud neile võib-olla just kõige meelepärasem, aga me saime hakkama. Milline 1960. aastate lõpu jazzielu üldiselt oli? Ei tea, kui objektiivselt ma suudan seda meenutada, kuna olin siis veel üsna "jumbu". Aga üht-teist on meelde jäänud küll. Esiteks, "päris" jazzipillimehed mängisid peaaegu kõik restoranides, küllap sellepärast, et need olid repertuaari poolest võrdlemisi liberaalsed. Ega keegi ametnikest ju teadnud, kas kõlas Dave Brubecki või hoopis mõne petrovi pala, ja samas võimaldas tollane restoranikultuur mängida esimese tunni jooksul ka täiesti head muusikat. Selle all mõtlen ma näiteks bossanoovasid ja kergemat jazzi. Nii olid sellisteks heade mängijatega kohtadeks Palace, kus esinesid legendaarne Aaviku Karla, Aleksander Samohvalov, Hillar Vont jt, samuti Kevad, mille ansamblis olid Els Himma, Avo Joala ja Rein Sammet. Kui valmis hotell Tallinn, tekkis sinnagi tugev koosseis. Sain käia ka ise neis kohtades esimest tundi mängimas, n-ö harjutamas. Mingil ajal tegutses nüüdses Mustpeade Majas jazziklubi. Seal toimusid üritused pühapäeviti, ei mäleta, kas kord kuus või tihedamini. Kuuekümnendatel oli jazz Eestis veel popp. Peamised olid aga iga-aastased jazzifestivalid, mis kulmineerusid 1966. ja 1967. aasta rahvusvahelise festivaliga. Kui varasematel aastatel olid tähtedeks Moskva ja Leningradi muusikud, näiteks saksofonist Roman Kuntsman, siis 1966. aastal oli selleks Jan Johanssoni trio ja 1967 Charles Lloydi kvartett. Seejärel toimus jazzielus mõningane tagasiminek, kuna organisaatorid said Lloydi pärast kõva peapesu. Tegelikult susises asi ikka vaikselt edasi. Värskemat jazziinfot sain Soome raadiost ja Willis Conoveri jazzisaadetest Ameerika Hääles. Raamatukogus käisin ajakirja Down Beat lugemas. Tagantjärele mõeldes tundub kummaline, et selline ajakiri sinna üldse oli tellitud. Mäletan, et Lloydi kvarteti Tallinna esinemist puudutava artikli oli keegi eemaldanud. Kes olid suuremad mõjutajad sinu klaveristiili väljakujunemisel? Raske öelda... Ega ma mingeid suuri nimesid ei jäljendanud. Lähedasemad on olnud võib-olla Bill Evansi koolkonna mängijad. Kindlasti on mõju avaldanud Jan Johansson, kuigi mitte niivõrd oma geniaalsete rahvalaulutöötlustega, kuivõrd avatud suhtumisega muusikasse. Ta oli ja jääb Euroopa suureks klaverioriginaaliks. Aga minu enda stiil on siiski rohkem isevoolu teed välja kujunenud. Aga free jazz ja etnojazz? Free jazziga olen natuke kokku puutunud. Seda tüüpi muusikat mängisin Šveitsi klarnetisti Thomas Eckerti ja trompetist Vjatšeslav Gaivoronskiga 1992. aastal Turu Jazzil ning Vladimir Tarassoviga mitmel Saksa festivalil. Mis puutub rahvuslikku jazzi, siis selles stiilis on mu panus olnud minimaalne. Võib-olla on isa poolt loodu nii hea, et ei oska enam midagi lisada. Räägime sellest, kuidas sa elektrooniliste pillide juurde sattusid. Olid sa üks esimesi? Esimese katsetaja au kuulub ikka Sven Grünbergile, kuid tema muusika ei olnud muidugi jazz. Jazzi klahvpillimängijatele on üheks tähtsamaks elektriliseks pilliks elektriklaver. Mina sain oma Rhodesi 1978. aasta suvel. Varem oli mul mõnda aega Weltmeisteri orel, aga ega sellest Hammondi kõla ikka kätte ei saanud. Seetõttu olid silmad ja kõrvad suunatud originaalidele. Kuuekümnendatel jättis mulle sügava mulje Nat Adderley plaat "You, Baby", kus kornet ja Joe Zawinuli klaver olid elektrilised, samuti Miles Davise "Filles de Kilimanjaro", kus elektriklaverit mängisid Herbie Hancock ja Chick Corea. Neid plaate keerutas tihti oma saadetes Willis Conover. Ise kasutasin elektriklaverit tämbrivahelduse huvides või siis, kui polnud korralikku klaverit. Mängisin Rhodesit nii trios kui ka kvartetis Helmut Aniko, Toivo Undi ja erinevate trummaritega, kuid muusika jäi oma olemuselt siiski akustiliseks. Mul on olnud mitmeid Moogi süntesaatoreid, millest Source'i kasutan tänapäevani. Elektroonilisemaks muutus mu muusika duos trummar Andrus Vahuga, siis lisandus ARP Quadra. Kas omaaegsed klahvpilliässad Corea, Hancock jt sind mõjutasid? No mingil määral kindlasti. Rohkem ehk siiski Keith Jarrett, suur lemmik on olnud ka Jan Hammer. Juba ammu, siis kui keegi siin sellest midagi kuulnudki polnud, hakkas mulle väga meeldima plaadifirma ECM toodang. Sul on olnud rohkesti esinemisi välismaal. Paljud neist toimusid küll ENSV ametlike kultuuriesinduste koosseisus. Kaheksakümnendatel avanes tõepoolest mitmeid võimalusi välismaal jazzi mängida. Olen esinenud erinevate ansamblitega Soomes, Lääne-Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Briti saartel, Kuubal, Ungaris. Esinemisi oli nii festivalidel kui ka klubides. Kuidas sa 1985. aastal EBU Big Bandi sattusid? See oli kummaline juhus. Pakkumine tuli väga ootamatult - Valter Ojakäär helistas ja küsis, kas ma ei tahaks minna mängima Pori jazzifestivalile EBU Big Bandi koosseisus. Korraldajad tahtsid millegipärast, et pianist oleks sotsmaalt; algselt pidi mängima tšehh Karel Ružicka, aga ta ei saanud tulla. Muidugi oli see suur ime, et ma sinna sattusin, kuna ainuke võimalus nii kiiresti dokumente vormistada oli NSVL Heliloojate Liidu kaudu. Minu sõidu ametlik eesmärk oli pidada loeng eesti ja vist ka nõukogude jazzmuusikast. Loengut muidugi ei toimunud, kuigi tekst oli mul isegi valmis. Bändi juhatas tookord Jukka Linkola. Klahvpillimängijaid oli kaks: mina akustilisel klaveril ja Jarmo Savolainen süntesaatoril. Saksidest mäletan Tapani Rinnet, kes mängib praegu tuntud ansamblis Rinneradio, ja Wollie Kaiserit Kölner Saxophon Mafiast. Enamik nimedest olid mulle siiski tundmatud. Üks huvitav episood sinu elust on olnud osalemine Alfred Schnittke 1. sümfoonia ettekannetes. Schnittke sümfoonia on väga pikk ja stiililiselt eklektiline teos, mille teine osa on mõeldud improviseerivatele jazzmuusikutele. Esiettekandel mängis vist Georgi Garanjan oma ansambliga, hiljem aga Rein Rannap ja Paul Mägi. Kui Rannap Läände siirdus, pakkus Paul Mägi seda kohta mulle. Prooviesinemine toimus 1987. aastal Leningradis NSVL Kultuuriministeeriumi Sümfooniaorkestriga, see õnnestus ja nii järgnesid kontserdid Bostoni Sümfooniaorkestriga ja hiljem Hollandis Rotterdami Filharmoonia Orkestriga. Bostonis tekkis sul kontakt Berklee muusikakolledžiga, mis on üks maailma hinnatumaid jazzikoole. See oli jälle üks suur juhus... Bostonis tuli minuga proovide vaheajal rääkima vene jazzmuusik Igor Butman, kes oli mu hea tuttav. Selgus, et ta oli vahepeal USAsse kolinud ja õppis Berklees. Kuna see kool asub Bostoni Symphony Halli lähedal, kutsus ta mind sinna ekskursioonile. Seal tehti omakorda ettepanek tulla ennast täiendama, mis pärast aastapikkust kirjavahetust saigi teoks. Olin seal terve õppeaasta. Oled korduvalt osalenud lühikestes projektides, mis koosnevad paarist proovist ja esinemisest - aastaid tagasi Jazzkaarel näiteks koos Danny Walshi ja Brian Melviniga, hiljuti Nõmme Jazzil ansamblis Ted Cursoni, Georgi Garanjani ja Läti muusikutega. Kas sa oled n-ö jämmija tüüpi pianist? Kindlasti mitte, kuigi selline kiire kohanemine on igale proffmuusikule vajalik. Seda tüüpi mängija peab olema väga paindlik, tundma erinevaid stiile ja standardrepertuaari, sealhulgas ka vähem tuntud lugusid. Lisaks peab tal olema selliseks musitseerimiseks sobiv natuur. Ma saan sellega hakkama, aga ei tunne end sellises kontekstis võib-olla kõige paremini... Kuigi, samas sõltub kõik ikkagi mängijate omavahelisest tunnetusest. Kuidas sulle tänane Eesti jazzielu tundub? Kõik läheb põhimõtteliselt samamoodi nagu enne ja areneb samade seaduspärasuste järgi - muusikud on professionaalsemad, stiilivalik laiem. Loomulikult on praegu suuremad võimalused enesetäienduseks ning teiste maade muusikutega koos musitseerimiseks, kuid kahjuks ei ole küllaldaselt mängimiskohti. Suure töö on ära teinud Anne Erm oma festivalidega. On sul endal piisavalt väljundeid? Siiani on olnud. Mu põhitöö on mängimine Viru hotellis, olen seal mänginud üle kahekümne viie aasta, kaheksa viimast põhiliselt üksinda. See, et mul on olnud pidev töö, on tegelikult suur õnn, kuigi Virus esitatav muusika pole muidugi puhas jazz, vaid meelelahutuslik, n-ö coctail-piano. Kuid mulle meeldib ka sellist muusikat mängida ja mis kõige tähtsam - see meeldib külastajatele. Lisaks on olnud esinemisi festivalidel ja muudel üritustel. Sinu viimase aja üks uhkemaid esinemisi oli Prahas jazzpianistide festivalil mullu sügisel. Jah, kontserdid toimusid kuulsa Rudolfinumi kammersaalis, kuulajaid oli ehk viiesaja ringis. Mängisin samal päeval Adam Makowiczi ja John Tayloriga. Esinemine võeti hästi vastu, saal oli täis ning kindlasti oli see mulle üks viimase aja positiivsemaid kogemusi - üle pika aja sai käia kaugemal ja esineda kõrvuti selliste kuulsustega. Makowicz esines muide 1967. aastal ka Tallinnas. Ja tulevikuplaanid? Esimene asi oleks mängida sisse plaat akustilise klaveritrioga, seda toetab Viru hotell. Järgmine plaan on salvestada CD elektrooniliste pillidega. Samuti tahaks veidi aktiviseerida kontserttegevust. Eks näe! Epiloogiks siinsele kirjatükile sai teine kohtumine Tõnu Naissooga, sedakorda juba festivali Jõulujazz kontserdil Eclectic Electric, kus DJ Estrada plaadimängijate ning Naissoo erinevate klahvpillide taga esitasid jazzipõhjalist klubimuusikat. Tõsi, kontekst, kuhu Naissoo ulatuslikud süntesaatorisoolod sattusid, ei lasknud tema mitmekülgsusel hästi välja paista. Klubimuusika tegijaid ja tarbijaid paelub jazzi juures selgelt rohkem koor kui tuum, jazzi sügavam sisu peegeldub sellises muusikas haruharva. See on ka põhjus, miks paljud vaevalt kümme aastat vanad acid jazzi salvestused on tänaseks ajast ja arust, samas kui viiekümnendate aastate Miles Davis või Stan Getz kõlab aina värskemalt. "Materjal", millega Tõnu Naissoo pidi kontserdil rahulduma, oli paariakordiline korduv harmooniajärgnevus ilma igasuguse vormilise, rütmilise või harmoonilise arenduseta. Seda enam tuleb talle au anda oskuse eest oma erinevates laadides soolode ja leidlike soundi-mängudega ka sellisesse muusikasse tõelise jazzi kvaliteeti tuua. Tõnu Naissoo on praegu heas hoos - see polegi ime, sest viiekümnendad on sageli jazzpianisti tõelised meistriaastad. Nõnda jääb vaid loota, et kohtumisi Tõnu Naissooga nii laval kui plaadil on aasta-aastalt aina enam.