SOOLO "Kui tahad näha, siis silmad sule." Intervjuu Olav Ehalaga Küsitlenud Riina Roose, kirja pannud Reet Marttila Olav Ehala on sündinud 31. juulil 1950 Tallinnas. Olnud Eesti esimeste biitbändide hulka kuuluva ansambli Kristallid pianist. Olnud ENSV Riikliku Filharmoonia estraadiansambli juht. Loonud muusikalid "Oliver ja Jennifer", "Thijl Ulenspiegel" jt. Loonud koos Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga rockooperi "Johnny". Loonud muusika loendamatutele teatrilavastustele (lav Adolf Šapiro, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Elmo Nüganen jt). Täitnud peaosa Jean Cocteau näidendis "Hoolimatu armuke" (lav Kaarin Raid). Loonud muusika mängufilmidele "Don Juan Tallinnas" (rež Arvo Kruusement), "Nukitsamees", "Karoliine hõbelõng" (rež Helle Karis), "Tulivesi" (rež Hardi Volmer) ja "Tapöör" (Riia filmistuudio). Loonud muusika mitmekümnele animafilmile (rež Priit Pärn, Heiki Ernits, Riho Unt, Rao Heidmets, Siggi jt). On ansambli Kiigelaulukuuik teadustaja, klaverisaatja ja arranžeerija. Annab praktilise harmoonia ehk vaba klaverisaate tunde Eesti Muusikaakadeemias. On Eesti Heliloojate Liidu esimees. On tänu oma filmimuusikale üks kõige enam esitatud eesti heliloojaid maailmas. Valter Ojakäär on öelnud, et sa oled tänapäeva madrigalihelilooja. Minu meelest on see väga täpne väljend. On ju madrigalil kõrva paitav harmoonia, millele lisandub meeldejääv meloodia. 20. sajand on tootnud palju sellist mõtlemist, mille kohaselt lihtne meeldejääv meloodia ja primitiivne muusika on peaaegu et sünonüümid. Kuna 20. sajandil tüdineti romantismi perioodil valitsenud meloodia ja harmoonia tähtsustamisest, hakati otsima ratsionaalsemaid muusika korrastamise printsiipe. Muusika on ju lihtsalt üks õhu võngutamine või ruumi täitmine helidega, taju ja tunde küsimus. Meloodia koha pealt tooksin näiteks Valgre, kelle lugudes võib praegusaja harmoonia seisukohalt leida kohmakusi, aga kelle meloodiad on suurepärased. Ju siis on olemas loomulik meloodialeidlikkus, aga ma ei oska seda päriselt analüüsida. Usun, et iga inimene on suuteline mingigi viisijupi välja mõtlema. Ise laule luues lähtun enamasti tekstist, mõnele tekstile leian kohe väga kiiresti sobivad noodid ja kujundid, nagu näiteks laulus "Võta mind lehtede varju", mõnega on jälle rohkem vaeva. "Võta mind lehtede varju" tekst on nii täpselt muusikas, et kui seda kuulad, siis ei aimagi, kui keeruline on rütm. Olen ikka mõelnud, et mõni sinu noot, näiteks Anna laul filmist "Eine murul", tuleks näitusele panna. Ja tead, miks? Sest seal ei ole kahte ühesuguse taktimõõduga takti kõrvuti. Ma ei tee keerulisi laule mitte sellepärast, et nad oleksid keerulised, vaid et nad oleksid põnevad. Mulle meeldib leida huvitavamaid rütme kui need, mida kasutati esimesel ärkamisajal. Estonia teater tegi nüüd "Nukitsamehest" DVD-plaadi - au neile, et nad nii suure asja ette võtsid! -, kus orkester on viimase peal ja heli kvaliteetne, lauljate maneer aga selline, et ikka kuuleb "aaken", mitte "aken" ja "aalus", mitte "alus". Ma väga tahaks ju, et laulutekst kõlaks eesti keele moodi. Kui värsid on liiga sümmeetrilised, siis on neid raske fraseerida. Mõni osavam poeet, kes laulutekste rohkem teinud, oskab selliste asjadega arvestada. Eesti keeles on välted üks väga hea asi, nendega annab rütmi huvitavamaks teha. Varases nooruses olen mõnele laulule loonud enne muusika ja siis teksti, aga üldiselt sünnib minu arusaamist mööda hea laul ikka hea poeesia tõukel. Sõnal peab olema mingi tähendus ja loos kujund, mitte ainult "I love you", mis on ju teemana väga hea, aga mida oleks vaja poeetiliselt väljendada. Tean, et "Kodulaulu" ümber, mis nüüd laulupeolgi kõlas, oli suur vaidlus. Leiti, et see olevat lastele liiga raske, nad ei saavat hakkama. Tean oma kogemusest, et kui lastele ei ütle, et laul on raske, siis nad ise ei tule selle pealegi. Nende jaoks on kriteeriumiks ikka, kas meeldib või ei meeldi. "Kodulaulu" asjus pidasin Hirvo Survaga nõu, kas jätta bassi sünkoobid sisse või mitte, ja mõni muusikaõpetaja ilmselt ka pahandas nende pärast. Aga vähemalt Hirvo ütles, et hea küll, riskime. Kakskümmend viis aastat tagasi pelgasid mõningaid mu laule esitada isegi eakaaslased, rääkimata vanematest ja kuulsamatest tegijatest. Nüüd kuulan, kuidas laulavad lapsed neidsamu laule, kui neil ei ole eelarvamusi! Suur kunst on kirjutada lastele muusikat, mis oleks lihtne ja samas paeluv. Tšaikovski "Lastealbum" on selles mõttes geniaalne. Lapsele mängitav, aga väga ilus muusika. Arvan, et see kehtib ka muudes asjades. Sa ei pea lastega nännutama, vaid suhtud inimestesse võrdselt, vanusest hoolimata. Räägiks nüüd natuke sinu lapsepõlvest ka. Millised õpetajad on meelde jäänud? Algklassiõpetaja Kask, kes tõi kooli eelmise Eesti ajal välja antud raamatuid ja andis soovijatele lugeda. See oli tohutu privileeg. Mäletan, et need raamatud lõhnasid kuidagi eriliselt, see oli hoopis teine maailm, väga mõjuv, kuigi kõik raamatud võib-olla polnudki jumal teab kui head. Ka järgmine klassijuhataja Haide Kursk oli tore, ta hoidis meid väga ja pani kõik rahvatantse tantsima. Muusikakooli kirjandusõpetaja Aino Villandiga suhtleme siiamaani ja teeme kultuurireise mööda Eestit. Uskumatu, kui palju huvitavat on iga väikse koha ümber. Meelde on jäänud veel muusikakooli ajalooõpetaja, kes oli kohustatud meile rääkima seda jama, mida tollal ajaloos õpiti, ja oli hästi leebe, kuigi me Lauri Nebeliga valmistasime talle oma korrarikkumisega kõvasti peavalu. Sageli läksime ajalootunni asemel hoopis kinno. Kui vanemad tajusid, et minus on mingi musikaalsus olemas, kutsus isa oma semu Karl Sillakivi koju mulle klaverit õpetama. Hiljem õpetas Sillakivi konsis seda ainet, mida mina praegu annan. Mu abikaasa Katrin, kes on ka Sillakivi juures õppinud, väidab, et tema nõudis palju vähem kui mina. Aga eks aeg ole ka edasi läinud ja muusikaõpetajad peaksid rohkem tähelepanu pöörama sellele, kuidas nad klaverisaateid mängivad. Kui läksin üldhariduskoolis 4. klassi, siis astusin Nõmme muusikakooli, kus sain väga hea klaveriõpetaja - Maie Aasa. Hiljem, Otsa koolis muusikateooriat õppides vedas mul teooriaõpetaja Leo Semlekiga. Ta oli karm ja kõik kartsid teda, aga mina sain kuidagi järje peale ja Semlek hakkas mulle meeldima. Mäletan, et tal oli tundides nagu kaardipakk käes, kust pidi helistikke tõmbama ja kohe modulatsiooni mängima. Semleki juures kodus kuulasime muusikat erinevates esitustes, mille juures ta juhtis tähelepanu, miks üks esitus oli musikaalsem kui teine. Õppeainena sellist asja muidugi ei olnud. Üks õpetaja, kes andis lühikest aega mulle mingit kõrvalist ainet, oli Uno Naissoo. Vaatamata suurele vanusevahele saime väga lähedaseks. Solfiõpetajaks oli mul Lembit Veevo, kes mängis esimeses tunnis diktaadiks loo "Take Five" - tollal väga huvitav kogemus. Siis ametlikult veel džässi ei õpetatud, aga Veevo tajus, et see huvitab mind. Meelde on jäänud esimene kokkupuude Eri Klasiga, kui olin konsi esimesel kursusel. Ta oli sel ajal juba tunnustatud dirigent ja juhatas raadio võistluskontserti, kuhu tahtsin ühe oma laulu viia. Loomulikult olid seal mingid tähtajad, aga mina ei pannud neid üldse tähele. Midagi pole muutunud! Kui siis salvestamispäeva hommikuks partituuri valmis ja partiid välja kirjutatud sain - sel ajal käis ju kõik käsitsi! - ning raadiosse proovi kihutasin, oleks Eri Klas võinud mind kuu peale saata, aga ta oli väga lahke suhtumisega, ütles ainult: "Öelge kõigepealt, kuidas teie nimi on!", võttis laulu ja tegigi ära. Juba kooli ajal sattusid ka teatri juurde. Ma ei mäleta, mitmendal kursusel ma olin, kui Naissoo pistis mingi klaviiri pihku ja kutsus Draamateatrisse lasteetendusele "Üks kord üks on neli" klaverit mängima. Teatris sain - mõtle! - lähemalt tuttavaks selliste inimestega nagu Salme Reek, Velda Otsus, Helmut Vaag jt. Tugevalt on mind mõjutanud Noorsooteatri teke. Mu isa töötas seal lavastusala juhataja ja ema kostümeerijana ning üsna tavaline oli, et läksin õhtul Salme tänavale teatrit vaatama. Lavastust "80 päevaga ümber maailma" olen vist oma kolmkümmend korda näinud. Seal tutvusin ka lavakunsti 2. lennuga, kes Noorsooteatri asutasid. Mind tõmbas teatri poole. Niisiis, läbi väikese orkestrikese olin otsapidi Noorsooteatris sees. Sain teatri muusikaala juhataja Viive Ernesaksaga hästi läbi ja ta kutsus mind sinna muusikat tegema. Iko Marani näidendile "Tuline jäätis" tegin originaalmuusika. Mäletan, et kui Panso kutsus mu oma lavastuse "Inimene ja revolutsioon" muusikaliseks kujundajaks, pidin mina, esimese kursuse tudeng, juhendama professor Hugo Lepnurme, kes improviseeris Estonia kontserdisaali orelil! Siis tuli Adolf Šapiro 1971. aastal "Kirsiaeda" lavastama ja Viive pakkus mind välja sellele muusikat tegema. Tegin kodus ilma Šapiroga sõnagi rääkimata mingid viisijupid valmis ja tulin neid siis proovi näitama. Šapiroga vesteldes sain kohe aru, et see pole see, mida minult oodatakse, ja ütlesin: "Hea küll, ma lähen siis koju ja katsun midagi teha", aga Adolf ütles, et kohe oleks vaja üht valssi, ja Viive Ernesaks keeras siis mu ühte Salme kultuuripalee garderoobi luku taha. Kui ta mu sealt poolteist tundi hiljem lahti päästis, oli valss olemas. Küll sul vedas, et sattusid noorena kohe meisterlavastaja käe alla. Kui Šapiro nüüd kevadel lavastuse "Isad ja pojad" proovis üle hulga aja seda valssi kuulis, hakkas ta nutma. Ilmselt meenus talle palju nendest tunnetest, mis ta Eesti teatris kolmekümne aasta jooksul läbi on elanud. See valss on midagi rohkemat kui lihtsalt üks lugu etendusest "Kirsiaed". No igal juhul sobis see tollasesse etendusse hästi ja sai ilmselt ajendiks, miks Šapiro kutsus mind kohe järgmisi asju tegema. Mul avanes võimalus kujundada veel "Kolme õe", "Ivanovi" jt lavastuste muusika. Seejärel suunati mind Riiga sõjaväkke. See valmistas Adolfile suurt rõõmu, kes ütles: "Sa hakkad mul siin tööd tegema!" Nii meie koostöö siis jätkuski, samuti sain käia "ansambl pesni ja pljaskiga" kuu aega Itaalias gastroleerimas. Sellist sõjaväge ei kujutanud küll keegi ette. Hiljem kuulsin, et mu sõbrad, kes Tondil aega teenisid, ei saanud kuude viisi kasarmust välja. Ka hiljem jäin pidevalt Riia Noorsooteatri vahet käima. Ühtekokku olen koos Šapiroga teinud umbes 15 lavastust. Ta kutsus mind isegi Riiga tööle. Olen kuulnud küsimust, kas sa oled rohkem eesti või läti kultuuritegelane. Tore, et sa Riiga ei läinud. Ei-ei, ma ei tahtnud sinna päriselt tööle minna. Aga tore, et ma sain seal nii palju käia. Siis hakkas Leo Karpin tegema telefilmi "Duett-duell" ja tellis minult mõned numbrid, muusikakooli viimase kursuse ajal sattusin oma bändiga TVsse. Sel ajal hakati tegema noortesaateid, kus esinesid uued noored lauljad Ivo Linna, Jaak Joala ja Tõnis Mägi. Kuna siis videot veel polnud, olid öised salvestused tavalised asjad. Mäletan üht lindistamist Marju Kuudiga, mis algas õhtul kell 11 ja mille lõppedes hommikul kell 6 pidime tõdema, et näe - ei tulnud täna välja! Seda juhtus tollal sageli. Pärast konsi 1. kursuse lõpetamist tuli ootamatu pakkumine kirjutada muusika filmile "Don Juan Tallinnas". Hiljem kuulsin, et Eino Tamberg oli mind Kruusemendile soovitanud. Tamberg teadis, et mulle meeldib viini klassikaline koolkond - meeldib tänapäevani -, mu laulude stiilis ja orkestratsioonis on selle võtted sees, ja pakkus mu välja. Aega oli jälle kohutavalt vähe. Paarkümmend aastat hiljem ei oleks ma küll julgenud vastu võtta sellist pakkumist, et ühel õhtul saan tekstid, teisel päeval toimub muusika salvestamine ja ülejärgmisel päeval võte. Aga tollal sai asi ära tehtud. Kahju ainult, et mul ei olnud veel sõnaõigust kõikide lauljate valimisel. Sealt tuli jälle mitu head lugu. Laulu "Vaid see on armastus" liigitaksin ma lausa klassikasse. See laul on tõesti sealt tulnud. Viimasena sattusin animatsiooni juurde, millele olen ilmselt kõige rohkem orienteerunud. Ka see oli juhus - aga võib-olla saatus ongi selline, et viib kokku inimesed, kes peavad kokku saama? Oma esimese iseseisva filmi "Kas maakera on ümmargune" tegi Priit Pärn koos Apelsiniga. Siis sain Priit Aimla kaudu Priit Pärnaga tuttavaks ja alates järgmisest filmist on kõik minuga tehtud. Tollal tegutsesid igasugused kunstinõukogud ja toimetajad ja mäletan, et kord, pärast "Karupoja" filmi valmimist tõdes üks tuntud filmimees, et ebaprofessionaalset montaaži on võimendatud veelgi ebaprofessionaalsema muusikaga. Järgmise filmi, "Harjutusi iseseisvaks eluks" puhul aga ütles keegi filmikriitik: "No mõtle, mis muusika see on, pool on tehtud trummidega!" Umbes et - nii lihtsalt ajas läbi, ei viitsinud korralikku muusikat kirjutada. "Harjutused iseseisvaks eluks" oli huvitav selles mõttes, et muusika on tehtud filmi rütmikasse. Välismaa festivalidel, kus film käis, ei uskunud seda keegi, kõik arvasid, et animatsioon on muusika rütmis tehtud. See oli suur ja keeruline töö, aga õudselt põnev. Esialgsete kohalike mahategemiste kiuste läks Pärnal hästi ja ta sai tuntuks nii üleliiduliselt... Mõelda, et nooremale põlvkonnale võib see sõna olla täiesti arusaamatu! ... kui ka välismaal. Siis tekkis juba Priit Pärna ma ei saa öelda koolkond, aga siiski temaga samas laadis mõtlejad, kes kutsusid ka mind oma filmidele muusikat tegema. Kokku on seda tööd päris palju olnud. Äsja valmis film "Kontsert porgandipirukale" ja nüüd on oodata järge "Lottele". "Lotte" on tõesti tore, vägivallatu film, mis tõestab, et huvitav võib olla ka ilma peksmiseta. Tulemas on Rao Heidmetsa nukufilm, samuti Priit Pärna "Karl ja Marilyn", peategelasteks Karl Marx ja Marilyn Monroe. Animafilmi tegemine on tõeline nikerdamine, kuna selle ajaühikud on tohutult palju lühemad kui mängufilmis ja muusikaline idee tuuleb esitada väga kontsentreeritult. Näiteks "Porgandite öö" üks hitt kestab 28 sekundit ja laulutekst koosneb ainult sõnadest "O yes". Suur väljakutse oli hiljuti valminud lavastus "Suur ime", Rootsi teatri ja Nukuteatri ühisprojekt, kus kogu muusika on a cappella laul. Pean siinkohal kiitma Kiigelaulukuuikut ja tänapäeva tehnikat. Põnevusega ootan Jaan Tätte libretot lavastusele, millest meil on palju juttu olnud ja kus peaks ka palju muusikat olema. Samal ajal kipub veel üks teine suurem töö peale suruma, nimelt Tallinna linna tellimus raekoja 600. aastapäevaks 2004. aastal. Sel puhul tahetakse Raekoja platsil linnakodanikele tasuta etendada lugu mingite legendide või ajalooliste faktide põhjal. Muidugi tuleks tasapisi hakata tegelema ka nootide väljaandmisega, sest neid nõutakse kogu aeg. Jah, alati kui helistab mõni võõras ja küsib Olav Ehala telefoninumbrit, siis tean juba ette, et varsti ta helistab mulle tagasi ja küsib mõne sinu laulu nooti. Praegu on hea võimalus öelda, et kuigi oled viisteist aastat Kiigelaulukuuikuga koostööd teinud, oled spetsiaalselt meile kirjutanud ainult ühe laulu. Kas sa ise mäletad ka, mis lugu see oli? Kas "Vaikuse laul"? Jah (naerab). Stuudios valitses tund aega vaikus, enne kui laul kohale jõudis. Mulle väga meeldib see laul, mis on kirjutatud Doris Kareva imekaunile tekstile: "Müra sees varjul on vaikuse paiku, vaikuse paiku on vaja ... Kui tahad näha, siis silmad sule, et vaadata südamega, et kuulata südamega." Kui hakata mõtlema, siis tegelikult oli ju teada, et sedasama "Einet murul" tahan kindlasti teiega teha, nagu ka "Kontserti porgandipirukale" ja "Suurt imet". Koostöö on olnud vastastikku rikastav. Minu autoriplaadi tegemine on muidugi suures osas Kuuiku teene, ma ei oleks üksi elu sees jaksanud nii hirmsasti ponnistada, aga nüüd on küll tohutu hea meel, et see plaat on olemas. Sinu muusika on eatu ja moetu, see meeldib nii 2- kui 82-aastasele. Igal pool on sinu laulud ülisoojalt vastu võetud, kõikides Eestimaa paikades. Mis puudutab tõsise ja kerge muusika liigitamist, siis minu arvates on see ikkagi eksitav. Näiteks "Laul surnud linnust" kätkeb endas ju elu ja surma, arguse ja julguse teemat. Muide, sageli käib mul kontserdil peast läbi mõte, et kas ikka on mõtet seda sajandat korda esitada, aga lauldes selgub alati, et lugu on parem, kui ma mäletasin. Ka "Kodulaul", mida on juba üle kahekümne aasta kuuldud, sai viimasel laulupeol väga hea vastuvõtu osaliseks. Kommentaariks. Leidsin, et internetis on minu lood üles pandud ja žanrimääratluseks kirjutatud ühel folk ja kõikidel teistel pop. Ma ise pole neid küll kunagi niimoodi käsitlenud, nimetaksin neid lihtsalt lauludeks. See popi ja klassika liigitus on kuidagi eelmisel sajandil välja kujunenud. Tegelikult Haydn kirjutas ka suure osa oma muusikast Esterházy külaliste lõbustamiseks lõunalauas, see oli tolleaegne tarbemuusika või kerge muusika. Niisugune asi nagu kontsert saalis on üldse hiline nähtus. Aga isegi Eller olevat veel öelnud, et sellise muusikaga tegelge laupäeval-pühapäeval, nädala sees kirjutage ikka tõsist muusikat. "Kodulauluga" seoses meenub mulle üks episood natuke aega pärast seda, kui "Nukitsamehe" film välja tuli. Estonia kontserdisaalis oli Ellerheina kontsert, kus esitati ka "Kodulaul". Veljo Tormis oli kontserdil ja ütles pärast: "Kuule, see on ju laulupeo laul!" Minusugusele noorele inimesele oli emotsionaalselt hästi oluline Tormise suust midagi niisugust kuulda. Ma ise ei julgenud küll ette kujutada, et see võiks laulupeo laul olla. Minu meelest oleks kahju, kui laulupeod ära lõpeksid. Kindlasti oleks kahju. Kuigi nüüd saab iga nurga peal jutlustada oma tõekspidamisi ja ei ole enam seda painet, et laulupidu on ainus võimalik rahvusluse väljendamise kanal, peaksid nad jääma, aga nad võiksid toimuda nii, nagu Eri Klas välja pakkus - ilma piletiteta. Viimasel laulupeol oli väga värvikas moment, kui kõlasid kõrvuti "Kodulaul" ja Lloyd Webberi "Keegi pole üksi päikese all". Üks ikka kõlas ja teine kohe ei kõlanud. Eks Webber oli paras pettumus, seal ei olnud ju kooril õieti midagi teha. Või nagu Eri Klas diskreetselt ütles - see ei kuulu tema parimate lugude hulka. Muidugi on väga tore, kui me integreerume siiapoole ja sinnapoole, aga minu meelest oli Webberi ületähtsustamine lihtsalt naeruväärne. Laulupidu on meie oma asi nagu suguvõsa kokkutulek. Seda on meile endale vaja, mitte selleks, et kellelegi midagi näidata. 1998. aastal, kui hakkasime Kuuikuga Lissaboni Expole minema, taheti, et teeksime midagi rahvuslikku. Ütlesin, et see, mida me teeme, ongi ju rahvuslik - eestlased esitavad eesti poeetide tekstidele tehtud eesti heliloojate muusikat. Veel rahvuslikum on raske olla. Millegipärast on inimestel sageli ettekujutus, et rahvuslikkus jääb kusagile "Kaera-Jaani" kanti. Mis on rahvuslus sinu jaoks? Kas see on sulle tähtis? Tegelikult on tohutult tähtis, aga see ei tohi muutuda äärmuslikuks, teisi halvustavaks. Rahvuslus normaalses mõttes on oma keele ja kultuuri hoidmine, aga kindlasti ka vastuvõtlikkus muude kultuuride suhtes. Mind häirib, et meediasse hakkab üha rohlem sisse lipsama släng. Kui ajakirjanikul puudub keelevaist, peaks ta oma keelekasutust teadlikult jälgima. Seda hakatakse ju tahes-tahtmata jäljendama. Minu meelest on oluline ka ajaloo tundmine, võib-olla isegi avastamine. Eks ole ju ajalugugi tendentslikult käsitletud. Omal ajal üritati meile õpetada, et seitsesada aastat valitses orjaöö ja et mõisnikud olid rõhujad ja anastajad. Järjest rohkem selgub, et osa mõisnikke just aitas ärksamaid talupoegi järje peale. Sealt kujunes meie oma intelligentsi kiht. Heas mõttes isamaalisus on minu arvates väga vajalik. Selles kontekstis pean filmi "Nimed marmortahvlil" tohutult tähtsaks ja on hea, et riik - mis ei ole ju ka anonüümne - seisab selle taga. Mulle meenub Paul-Eerik Rummo ütlus, et kõige pädevam viis elule vaadata on teha seda läbi huumoriprisma. Siis saad rääkida ka nendest asjadest, millest muidu rääkida ei saa. Küll on sinuga ikka nalja saanud! Kui väga raskemeelne olla, siis võib haigeks jääda. Ju ma olen nii loodud. Mäletan, et kui olin teises klassis, kirjutas klassijuhataja mu iseloomustusse "humoorikas". Ma ei teadnudki, et selline sõna on olemas. Mõtlesin, et õpetaja ei oska kirjutada ja arvasin, et ta tahtis kirjutada hoopis "huumoririkas". Minu arvates on terve inimese tunnus oskus võtta asju huumoriga ja võime pilada mitte ainult teisi, vaid ka ennast. Näiteks, kui tuleb juttu soengust, siis ütlen, et juuksed mulle ei sobi, ja soovitan kõikidel praeguste ilusalongi hindade juures orienteeruda sellele disainile. Kui tahate veel kommentaari seda laadi pealiigile, siis on mul välja pakkuda kaks vastakat rahvatarkust. Üks on lohutav - kalliskivi peale sammal ei kasva, teine on kohutav - kõik pole kuld, mis hiilgab. Aga loomeprotsessis on päris normaalne, et tuleb ette meeleheidet, mil tundub, et enam edasi ei saa. Siis tuleb asi lihtsalt korraks järele jätta, minna välja jalutama, teha aiatöid. Vahel tuleb teha suisa täispööre, jätta alustatud asi sinnapaika ja hakata uuesti otsast peale. Masendushetki tuleb küll, aga need lähevad kiiresti üle. Kui tähtaeg on kannul, siis lisandub veel närvilisus. "Peteri printsiibist" olen ammu lugenud üht lauset: "Iga töö võtab nii palju aega, kui tema tegemiseks on antud." Vahel võid ju naerda selle üle, kui mõni asjatundmatu inimene ütleb: no palju see sul ikka aega võtab! Aga helilooming ei käi nii, et elatist teenin mingi muu tööga ja siis lõbu pärast kirjutan muusikat juurde. Laulu kirjapanek võtab võib-olla ainult tund aega, aga ma pean olema selleks kolmkümmend aastat harjutanud. Ei ole nii, et paned tertsid paralleelselt liikuma ja tuleb väga lahe asi. Mingid kujundid või motiivid settivad aja jooksul, isegi unes. Nüüd oled sattunud Heliloojate Liidu esimehe kohale. Sinu töölaud, mille taga me praegu istume, on paksult paberitega kaetud. Jah, kohe kuidagi ei saa korda majja. Samas - mõnikord, kui teen mingi nurga või sahtli korda, on mul kahe nädala pärast kindlasti sealt midagi vaja ja siis ei leia ma enam seda üles. Vaatasin üht intervjuud Putiniga, kus ta ütles, et tema laua peal ei vedele pabereid, ta töötab kõik läbi ja paneb siis ära. Putinil on kord ikka väga kõva. Vihastasin kord, kui sa olid enne salvestamist unustanud ühele pillimehele helistada, ja siis keset porisemist jõudis mulle järsku kohale, et kui oleksid administraator ja pedant, ei kirjutaks sa nii ilusat muusikat. Mulle tundub, et ametnikutegevus ei ole sulle loomuomane. Kui kauaks sa mõtled veel siia jääda? Nüüd saab esimene aasta otsa ja jääb veel kolm. Ma tõesti ei ole huvitatud seda laadi asjadest, aga inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean, veensid mind väga pikalt sellega leppima. Loodan, et järgmine kord võtavad noored töö üle. Kurb, et administreerimine segab kogu aeg loomingut. Kõigepealt olid neli aastat Kulkas, nüüd Heliloojate Liidus. Äkki õnnestuks midagi siiski teiste kaela veeretada? See oli ka üks läbirääkimiste teema. Olen kindlalt veendunud, et tänapäeval - mobiiltelefonide ja interneti ajastul - ei ole vaja kellast kellani kirjutuslaua taga istuda. Aga ma muidugi pean olema teadlik, mis toimub. Näiteks sel aastal on palju tegeldud maja renoveerimisega, kuna kinnisvara on praktiliselt ainus Heliloojate Liidu tuluallikas lisaks ministeeriumi eelarvele ja fondide toetustele. See on nii igav jutt, et kohe ei viitsi kuulata. Ilma esimehe ametita oleks muidugi mugavam. Siis läheks ja küsiks, et noh, mis te teinud olete. Nüüd tullakse ja küsitakse minu käest. Aga nüüd ma pean küll koosolekule minema. Tore, et sa koosolekult tuled ja koosolekule lähed. Paraku täna juhtus selline päev.