SOOLO Retk aednike juurde Hortus Musicus 30 KADRI HUNT Proloog 1986. aasta hilissügisel ilmus Hortus Musicuse värava taha nooruke muusikaüliõpilane, reisipaunas tema jaoks hingemattev avastus, et barokieelset muusikat ei saa esitada samamoodi nagu romantilist või nõukogudeaegset, ehkki seda koolis pidevalt nii tehti. Ta leidis eest lahked inimesed, kes andsid teoreetilist nõu ja praktilist abi tee leidmisel vanamuusika imelisse maailma. Nüüd, aastaid hiljem, olles oma südame ammu vanamuusikale kinkinud, on too endine üliõpilane vanas väravas tagasi. Aja kulgemisest annab märku diktofon kunagise pliiatsi-paberi asemel ja väravgi asub nüüd teises kohas. Inimesed on aga jäänud sama lahkeks ja innukaks, ainult jutu teema on sedakorda teine - omaaegsete teejuhtide ühine otsinguaeg on kestnud juba kolmkümmend aastat. Hetkel tegutseb Hortuse vennaskond sellises koosseisus: ANDRES MUSTONEN - vioola, viiul, plokkflöödid, krummhorn, kunstiline juhtimine; HELLE MUSTONEN -- sopran; JAAN ARDER - tenor, löökpillid; RIHO RIDBECK - bass, löökpillid; JOOSEP VAHERMÄGI - tenor; NEEME PUNDER - flöödid, plokkflöödid, krummhorn, rauschpfeiff; PEETER KLAAS - gamba; OLEV AINOMÄE - pommer, šalmei, plokkflöödid, krummhorn; VALTER JÜRGENSON - tromboonid; TÕNIS KUURME - dultsiaan, pommer, plokkflöödid, krummhorn; IMRE EENMA - violone, gamba; IVO SILLAMAA - klavessiin, orel. Mis teeb Hortusest Hortuse? Peeter Klaas: Eks kindlasti Mustoneni karismaatiline isiksus ja see, et ta on kogu aeg kas alateadlikult või teadlikult pööranud tähelepanu asja energeetilisele küljele. Ta ei ole minu meelest võimelinegi tegema midagi, milles ei oleks tunda ega näha mitte mingisugust energiat. Inimene saalis on umbes samasugune nagu Rooma amfiteatris gladiaatorite tapamängude ajal, ta tahab energeetilist verd, tahab sündmust. See ei pea tingimata surm olema, aga veri on vajalik. Kuulaja võtab vastu solaarpleksusega, see ei eksi. Suhtumist, et kogu aeg olgu gaas põhjas ja rohkemgi veel, ka siis kui on piano või aeglane muusika, on Mustonenil õnnestunud hoida, see on muidugi ka tema loomuses. Imre Eenmaa: Vahel juhtub, et kipub isegi kurvist välja lendama, kui Andrese energiasööst liiga ägedaks läheb. PK: Ja kui kontserdil tulebki vahel ette, et ühel või teisel pole emotsionaalselt parajasti kõrghetk, siis Mustonen tajub seda kohe ja reageerib. Tõnis Kuurme: Andresel on inimsuhete koha pealt erakordselt hea tunnetus. Ikka tekib pingeid, ta on ka üsna autoritaarne kuju, aga ta oskab pingeid ka maandada, õigel hetkel järele anda. Ja tema vaistud on hämmastavad. Andres Mustonen: Inimestega on siiamaani nii, et ma hoian kõiki, kes on, nii palju kui võimalik. Olen igasuguste konkursside ja paremusjärjestuse vastane. Tajun eeskätt vaimse sobivuse, mitte akadeemilise taseme järgi, kes võib sellesse kooslusse kuuluda. Kõik, kes siit on läbi käinud, on olnud väga vajalikud ning palju andnud. Loodan, et nad kõik on ka midagi saanud. PK: Seegi on fenomenaalne, kuidas ansambli algusaastatel, kui eranditult iga päev pikki proove tehti, et panna see karukari koos tantsima, õnnestus Mustonenil proovi teha nii, et see polnud lihtsalt "nuiamine", vaid väga emotsionaalne töö. AM: Proovi õhkkond peab olema positiivne, siis see ei väsita. Algusaegadel tampisime kindlasti rohkem, vaja oli kiiresti mingit tulemust, praegu on oluline miski muu ja selleks ei piisa enam harjutamisest, vaid inimhinge andumusest ja pühendumusest - need on kvaliteedid, millest praegu tulemus sõltub. Mingis mõttes "oskab" professionaalne muusikamaailm palju rohkem, kui tegelikult välja tuleb, tihtipeale toetutakse valele põhjale, arvates, et mingite kindlate asjade "ära tegemisega" õnnestub. Ei õnnestu. Ajavahemiku määramist alustatakse ikka alghetkest. Hortus Musicuse esimene kontsert toimus 1. oktoobril 1972 Kiek in de Kökis. AM: Juba muusikakeskkooli ajal tahtsin teha ansamblit, mis järgiks teistsuguseid arusaamu kui seni, mitte akadeemilist, nagu õpiti, vaid midagi hoopis teise kandi pealt. Olev Ainomäe: Mäletan, et esimeses proovis Suvorovi puiesteel 29. klassis nägin esmakordselt väga huvitavat pilli - plokkflööti. Mingi Machaut' lugu pandi ette, ma ei saanud sest tuhkagi aru. Vaatasin, et liiga lihtne, seal ei ole midagi mängida. Riho Ridbeck: Algus oli raske, ohverdada tuli tohutult palju, aga see kaalus muu üles. Tunne, mida sa sellise muusikaga tegeldes saad, on tohutult jõuline võrreldes kõige ümbritsevaga. AM: Inimesed pole oma sisemuses üldsegi rumalad, kõigis on olemas tõe, puhtuse tunnetus. Me võisime mängida ka mõnd ilmalikku pala, aga kuulaja tundis ära, et tegelikult on see pöördumine kuskile "mujale", ja meile öeldi, et kirikumuusikat ei tohi teha. Tähtis on, millise vaimu valguses sa tegutsed. Ja kui see on helge või valge või, ütleme, inglite maailm, siis ükskõik, mis sinu tegevus ka pole, tegelikult on see religioosne. Ja vastupidi, religioosseid oratooriume võib kanda ette süvamaterialistlikult - see on parimal juhul informatsioon, aga mitte vaimulik muusika. Ideoloogia on see, millega tekib konflikt. Nõukogude ideoloogiaga oli konflikt väliselt, kuna ta sekkus rohkem inimese ellu. Praegune ühiskond on tunduvalt materialistlikum, konflikt on tegelikult palju suurem, sisulisem. Praegu me arvame, et ühiskondlik kord on vaba, soosiv, tegelikult aga takistab ta vaimu arengut tunduvalt rohkem kui kinnine. Praeguses ühiskonnas puudub pingestatus, see, mis on kõigis kunstiteostes vajalik. Väliselt oleks kõik nagu plussis, aga väga olulised nähtused on sügavas miinuses. Vabaduse deklareerimisega on inimesed tegelikult palju vähem vabad. Väga tugevad materialismi seinad on ees - Saatan tegutseb tohutu jõuga. Tuleb otsustada, millega sa kaasa ei lähe. Raha meie ümber on olemas, aga tähtis on see, kuhu sinu teravik on suunatud. Kahjuks ei lastagi inimesel pahatihti valida, tema vaimu töödeldakse, ja kuna pole vastuhoiakut, siis on ta sellega meelsasti nõus. Areng on juba kängunud, paarikümne aasta pärast ootavad meid nürid, mõtlemisvõimetud keskealised inimesed. Kui enne oli meil poliitiline okupatsioon, siis praegu on vaimne. Mida seab sellele vastu vanamuusikaga kaasnev mõttelaad? Armastuse, see on primaarne; ilu, puhtuse, rõõmu, rahu, aga mitte loiduse. Samas suure põlemise, sisemiselt puhta energeetika, vaimsuse ja kultuuri seotuse religioonidega. Milline on olnud Hortus Musicuse areng kolmekümne aasta jooksul? Nii sisemine kui ka väline jõud, veendumus ning kindlus on pidevalt suurenenud. Kakskümmend viis - kolmkümmend aastat tagasi piisas piskust: intervallidest, vihjetest; selles oli nii palju kaunidust ja värskust. Vanad pillid ja kostüümid - juba see oli tohutu vaimutoidu allikas. Aga ma ei ole kunagi arvanud, et ainult eksootika peal saab liugu lasta. Teine äärmus on halvas mõttes akademiseerumine. Peeter Klaas: Sellest, mida Hollandis õpetatakse, on kahjuks kujunenud välja nn new academism. Muusikasse suhtumine, millega Brüggen, Kuijken ja Leonhardt alustasid, oli suunatud akademismi vastu, aga nüüd on mõõgatera pöördunud nende endi poole. Uued tulijad kopeerivad alustajate maneere, aga miks nii mängida, seda on kätte saanud vähesed. AM: See tähendab, et sa reprodutseerid pidevalt üht ja sama, vanamuusika aga seda ei kannata. Muusika, millest me siin räägime, ei ole ju kontsertideks mõeldud, tal on alati mingi konkreetne vaimne tähendus. Ka ilmalikel lauludel on alati väga tugev rituaalne või ideoloogiline taust, sümboolika. See kunst ei kannata akadeemilist kordamist. Neeme Punder: Mõelgem kahele kõrvuti töötavale mehele, kellest üks ütleb, et tassib kive, teine aga, et ehitab katedraali. PK: Seda praegust Hortuse värki nimetaksin ma intuitiivseks arhailiseks koolkonnaks, lähtume rohkem tunnetusest ja kogunenud pagasist. Kahtlemata on see ebaobjektiivne, keegi ei saa öelda, et vaat just nii tuleb mingit teost esitada, aga selline käsitlus on sellepärast õigustatud, et inimene ei tegutse mitte ainult raamatutarkuse järgi. Eks me tasakesi püüa oma kogemust ikka ka raamatutega kokku viia, alati on võimalik leida kompromisse, lahendusi on tegelikult tuhandeid. NP: Kunagi üritasime asjale läheneda võimalikult autentselt, nüüd on see aeg ammu möödas, võiks öelda, et kõik lood, mida mängime, on praegusaja looming. Nii nagu omal ajal oli esitaja alati kaas-, tihti ka pärisautor. Praegu on Hortus selles mõttes väga erksas loomeprotsessis, mis on tõeliselt põnev. AM: Ainult raamatutarkuse järgi tehakse vanamuusikat tihti kohutavalt kurvalt ja see on tõeline tragöödia. Autentsus on teadus, tulemuse annab mõttemaailm, viis, kuidas sa üldse asjadest aru saad. Algusaastate dissidendiseisuse minetamine tõi kindlasti kaasa mitmesuguseid muutusi. Mida tähendas filharmoonia kollektiiviks saamine? PK: See on mitme otsaga asi. Lülitusime automaatselt riiklikku süsteemi ja olgugi et teinekord oli mööda Venemaad käimine väga anekdootlik ja aeg-ajalt lihtsalt tüütu (kõige pikem reis kestis nelikümmend päeva), on medali helgem pool ikkagi see, et koos üle elatud vintsutused ja väntsutused liitsid kokku, nukad läksid maha ja välja kujunes raudne tuumik, kelle peale võib kindel olla. Tekkis nagu mingi uus instrument, uute võimaluste ja teatud stabiilsusega, mis oli vanamuusikaansambli puhul tollal tohutult haruldane. OA: Hortus Musicus on andnud väga suure kammermuusiku praktika, musitseerimise pagasi, millest hakkan ehk alles nüüd, õpetamise juures õieti aru saama. RR: Kontserdiorganisatsioon oli huvitatud sellest, et me tooksime inimesed saali, ja ka "investeeris" ansambli tegevusse. Meil olid mingil perioodil regulaarsed liikumistunnid nii lauljatele kui ka instrumentalistidele, mitmesugused keeletunnid. Olite tol ajal pidevalt ka avalikkuse luubi all? AM: Kui me alustasime, oli see ühe uue lehekülje keeramine, huvi oli juba puhtinformatiivne. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem ei pruugi sinu taotlused ja mõtted olla enam nii paljudele sedavõrd tähtsad. RR: Omal ajal tehti meist väga palju telesaateid ja nende kaudu oli Hortus ka ehk rohkem tuntud. AM: Mind see PRi probleem üldse ei vaeva. Kui kultuuriajaloos oleks mõeldud ainult selle tegemisele, mis rahvale meeldiks, siis poleks meil minevikust mitte midagi kasutada. Ja siis lõpuks see oma maja... PK: Mugavustega kaasneb muidugi alati laiskuse oht. Kui tekivad paremad materiaalsed tingimused, töömaht jääb samaks ja mingit perspektiivide avardumist ei tule, vaat siis on midagi kahtlast. Kitsas fanaatikute ring, kes lähevad oma asja eest läbi halli kivi, võib tõesti teha tööd põlve otsas ja öösel kusagil pööningukambris, aga kui üritus läheb juba suuremaks, siis on tingimuste loomine lihtsalt vajalik, vastasel juhul ei lähe asi edasi, vaid jääb vinduma. Oma majas hakkas nootide ja pillide otsimise peale kuluma tunduvalt vähem aega, järsult tõusis individuaalne tase - sai harjutada, proovi käigus oli võimalik jaguneda, saime teha rohkem programme. RR: Väravatorni näol lisandus ka meile väga sobiv kontserdikoht. AM: Seoses uue majaga tekkis võimalus koosseisu laiendada. Mingil hetkel nägin ideaalis kooslust, kuhu kuuluksid ka barokkorkester ja motetikoor. Mõni aeg hiljem siiski loobusin neist "laiendustest" - mulle ei piisanud nende sisemisest kvaliteedist. Sai küll palju huvitavat muusikat läbi "katsuda", aga see jäi rohkem informatiivsele tasandile. Praegu teeme aeg-ajalt koostööprojekte üksikute muusikute või kollektiividega, aga peatee on ikka puhas, "lisanditeta" Hortus. Mille järgi valid ansambli koostööpartnereid? Südame järgi. Väga meeldiv on olnud koostöö mõttekaaslastega Venemaalt - Ljubimovi, Grindenkode, Gutmaniga; Monighetti, Kagani, Inglise ja Hollandi tantsutruppidega. Sidemed on meil aga enamiku maailma tuntumate vanamuusikutega, see võrk on väga suur. Eestis oleme ühisprojekte teinud poistekooride ja Ellerheinaga. Kas oled saanud Hortusega realiseerida seda, mille eesmärgiks võtsid? Kui tagasi vaadata, kust alustasid ja kuhu oled jõudnud? AM: Ma ei ole mitte kuhugi jõudnud, ma olen teel. Õnne ja loomingu tunnetus peab olema pidev igas päevas, igas tegevuses. Ja ongi. Viimastel aegadel muutuvad sõnad "eesmärk" ja "saavutamine" mulle üha vähem tähtsaks. Võib jääda mulje, et kas ta ei tahagi enam midagi? Pürgimised ja pressingud on siiski ainult teatud ajal mingi asja, eriti just välise arendamiseks vajalikud. Arvan, et see, kuidas sulle antakse, tuleb Jumalalt. Kui antakse, et teed nii ja nii vähe, mitte nii ja nii palju, siis selle vähese eest pead olema tänulik ja siis võib-olla antakse rohkem hoopis mingis muus kontekstis. Muidugi ei maksa lihtsalt oodata, et keegi sulle kõik kätte mängib, kogu aeg on vaja töötada. Me ei ole pidanud tegema ühtki vastumeelset liigutust, et midagi saada. Ainus konkreetne surveavaldus meile oli see, kui hakati ütlema, et ei tohi teha ainult "vana", on vaja tegeleda ka uue eesti muusikaga. Siis pöördusin oma sõbra Raimo Kangro poole, kes kirjutas meile "Leelolaulud". Sellest ajast on jäänud valikuline huvi uudisloomingu vastu. Edasi hakkas juba Pärt meile kirjutama, üksikuid teoseid on loonud ka Sumera, Tüür, Vähi, Rannap, Grigorjeva, Kantšeli, Knaifel. Nii et kui seda korraldust poleks tulnud, kes teab...? Saavutused on teises sfääris. Hortus on kasvanud tohutult homogeenseks - me oleme kõik nii erinevad, aga samas paljuski väga sarnased. Nooremana istusime loomulikult rohkem koos, arutasime lõputult. PK: Eriti palju pidi Pärdi muusika juures mõtlema, kuidas seda üldse talutavalt ära mängida. Me leiutasime näiteks, et nooti ei tule mitte ainult alustada, vaid ka lõpetada, muidu järgmine noot ei alga, ja arutasime, mis seal kahe noodi vahel on. Probleem heli päritolu ja tema mõtte kohta oli väga aktuaalne. AM: Mida aeg edasi, seda vähem on vaja sõnu, nagu heas abielus. Aga musitseerimispinge kontserdil, on see kolmekümne aasta jooksul säilinud, on teil veel üksteisele laval midagi öelda? PK: Ikka, teadlik hoiak on jätkuvalt erk. Ka improvisatsioon ja väike naljatlemine käib asja juurde. TK: Praegu oleme selles suhtes professionaalsemad, et tuli "süttib" kergemini. Iga õnnestunud kontsert parandab ka igaühe energeetikat, kanalid lähevad lahti. OA: See, et me saame kohutavalt hästi läbi, hakkab laval toimima ja siis ei ole üks pluss üks mitte kaks või kolm, vaid pigem neli. RR: Kahju ainult, et lugusid enam pähe ei õpita, omal ajal andis see meie esinemistele palju juurde. AM: Me pole kunagi varem ennast laval nii hästi tundnud kui praegu, see on vaba ja teadlik tegevus, organism hingab koos. Maailma praktikas säilib tuntud ansamblitest tavaliselt ainult nimi, inimesed vahetuvad, neil pole eraldi võttes peaaegu mingit tähtsust. Meil on inimestel ja nende kooseksisteerimisel väga oluline osa. See kooslus täiendab üksteist, selles pole ühtki maailma mõttes "suurt" kunstnikku, aga nad on suured siin, sest see, mis on minul puudu, on minu naabril olemas. Selle seltskonnaga tahaksin tähistada Hortus Musicuse 50. aasta juubelit. PK: Hortuses mängimine pole nagu orkestris mängimine, samas ka mitte nagu solistiks olemine, vaid veel hullem - kui on väike soololõik, pead mängima nagu solist, aga muidu nagu ansamblist. Samas ei saa ka anonüümse häälega midagi teha, siis ei kõla asi kokku. Vajalik on selline vahepealne hoiak, mis eeldab mõlemat. AM: Tegelikult on see keskaegne mõtlemine, et peab olema tugeva vaimuga indiviid, aga samas anonüümne. Kui üksik ego hakkab liiga kõrgele tõusma, tekib konflikt. Muidugi on inimestel ju ka oma ambitsioonid, leian, et ka sellega peab arvestama. Näiteks, et keegi võib esineda ka kusagil mujal, see on tema väljund, see on talle vajalik. Lõpptulemusena, mida harmoonilisem on iga üksiku olek, seda tugevam on organism. Seda väljakujunenud organismi pannakse teile ajuti pahakski... Hortus on teadlikult natuke suletud. Ühe asja koondamisel, kontsentreerumisel tekib tulemus. Ehkki me oleme justkui "riigi oma", kehtivad siin tegelikult ikka need seadused, mille järgi minu arust asjad toimivad. Kogu sissepoole suunatud tegevus koguneb ja pöördub laval tohutu energiaga väljapoole. Kui tähtis on side publikuga? See on kõige tähtsam. Kui ma üldse mingil alal olen professionaal, siis selle tajumisel. Kuhu adresseerite vaimuliku muusika, kas ülespoole, saali või mõlemale? Ilmselt mõlemale, aga teatud programmid on ekstra suunatud ainult üles ja kuri hääl võib öelda, et see on igav, sest pole teatraalsust. Meie nähtav menu on ikkagi energetico. Religioosne muusika on üks tohutu salastatud asi, kuidas seda kätte saada, on kõige raskem küsimus. Kui palju on Hortust helikandjaile jäädvustatud? Meie muusikat on umbes kolmekümnel plaadil. Vahepeal me eriti ei salvestanud, aga viimasel ajal on tuldud palju küsima, miks me uusi plaate pole teinud, ja nüüd on mõned asjad jälle plaanis - Grigorjeva, Pärt, keskaeg. Tegelikult peab muusikat kuulama siiski elavas esituses. Salvestus on surnud muusika, Püha Vaimu me plaadi peale panna ju ei saa. Mis teid koos hoiab? TK: Mustoneni isiksus ja väga hea muusika. Ei oskagi öelda, kumb on tähtsam, sest vaadake, kui palju on olnud maailmas häid vanamuusikaansambleid ja kui vähe neid on järele jäänud - ei piisa ainult heast muusikast, peab olema ka väga hea juht. Pluss siis Hortuse puhul tõesti ka väga hea seltskond. IE: Elujõulisus. Kogu aeg midagi muutub ja toimub. NP: Teatud stabiilsus, vaimulaad, mis lähtub vanast muusikast. OA: Minu jaoks on asi olnud läbi aastakümnete kogu aeg huvitav. RR: See kordumatu sündmus, mis laval toimub. AM: Me ei anna mitte kunagi kontserte, pigem võib seda iseloomustada venekeelse sõnaga "deistvije" - tegevus, toiming. Selle tegevusega võib toimuda ime. Õnnehetki on üldiselt palju olnud. RR: Ilma Hortuseta poleks ma see, kes ma olen. Epiloog On 2002. aasta 4. oktoober. Väravatorni hubases saalis on just nüüdsama lõppenud järjekordne "sündmus" - Hortus Musicuse kontsert. Elavate nägudega rõõmsad inimesed tulevad kontserdimuljeid jagades trepist alla ja panevad ajaloolistesse kostüümidesse riietatud elutute mannekeenide vahel mantleid selga (maja esimesel korrusel on väike Hortuse kostüümide näitus). Kuulen üht 96-aastast vanaprouat, tuntud Eesti kultuuriinimest, kelle teekond torni oli üsna vaevaline, ütlemas oma saatjale: "Mul on nii kerge olla, ei taha kohe koju minna, jalutan veel lihtsalt natuke!" Äsja laval olnud ansambel aga ei lahku veel. Nende esimesest kontserdist on möödunud 30 aastat ja 3 päeva. Nad joovad veini, mis on pärit Hispaaniast, maalt, mille muusikat nad nüüdsama esitasid, vaatavad tagasi aastatepikkusele koostööle ning on õnnelikud. Õnnelikud inimesed. * Ametlikult tähistatakse Hortus Musicuse juubelit 8. detsembril Estonia kontserdisaalis "Heroodese mängu" etendusega, mis ansambli juhi väitel saab olema hortuslik käsitus keskaja maailmast, kõrtsist kloostrini. Tähtpäevaüritusi korraldavad ka Hortuse sõbrad väljaspool Eestit, tuleva aasta 26. jaanuaril on ansambel kutsutud sünnipäevakontserdile Moskva konservatooriumi suurde saali. KOMMENTAARID Eri Klas: Üllatav, et nad on juba 30-aastased! Fanaatiliste otsingute võrsetest on kasvanud elujõuline puu. Erinevate koosseisudega miniansamblist suure orkestrini on nad kolmekümne aasta jooksul viinud eesti interpretatsioonikunsti ümber maakera. Olav Ehala: Hortus oli juba nõukogude ajal Eesti "Nokia". Nad on tohutu arengu läbi teinud kooslus ja Eesti kultuurimaastikku väga tugevasti mõjutanud. Kes oleks võinud arvata, et omaaegsest tudengite algatusest midagi nii olulist tuleb! Erkki-Sven Tüür: Hortus Musicuse eriline roll on olnud (ja on) teatud vaimse hoiaku kultiveerimine, ja seda ajal, mil see hoiak oli valitseva ideoloogiaga täielikus vastuolus. Tuletaks meelde ka seda, et Arvo Pärdile oli just Hortus Musicus laboratooriumiks, kus ta oma esimesi tintinnabuli-stiilis töid lihvis. Püüdsin seitsmekümnendate lõpul just Hortusest innustatuna ka ise In Spe's ligilähedast atmosfääri kujundada. Hilisemat läinud ajastute muusikale pühendunud ansamblite õitsengut Eestis võib vaadelda kui Hortuse külvatud seemnest võrsunud vilju. Tõnu Kaljuste: Sünnipäeva puhul lihtsalt palju õnne! Jaan-Eik Tulve: Hortus Musicus on minu jaoks üks eredamini säravaid tähti eesti interpretatsioonikunsti taevas. Hämmastav, kuivõrd vabalt ja rikkalikult nad oma muusikalises emakeeles väljenduvad ning milline plahvatus vallandub igas nende esinemises. Ansambli tugevuseks pean kolmekümneaastast väga selges suunas sammumist ja huvitavaid arenguid peaaegu muutumatus koosseisus. ARVAMUSI MEEDIAST "Mustonen ei allu vist kunagi päriselt mingitele konventsioonidele..." (Andres Siitan. Reede 18. 5. 1990.) "Pahatihti tuleb ette, et kodus viibides ei leia Eesti tippkollektiivide kontsertide külastamiseks mahti või lihtsalt ettevõtmist... Publik tänas pakutud elamuse eest kiriku seinte vahel ehk harjumatutegi ovatsioonidega - plaksutamisele lisandus siirast vaimustust väljendav jalgade trampimine." (Mart Mikk Savonlinna ooperipäevadest. Eesti Päevaleht 8. 8. 2001.) "Hortus ei annagi endale aru, mil määral nad juba oma olemasolu ja tegevusega üsna laiu hulki harivad." (Urve Lippus. Sirp ja Vasar 9. 10. 1987.) "Publiku reageeringut silmas pidades võib arvata, et järgmisel korral on Moskvas Hortus Musicuse kontserdile veelgi raskem piletit saada. Esinejailt nõuti igatahes kolme lisalugu, mida ei tule siin kuigi sageli ette, ja oleks veelgi nõutud, kuid Andres Mustonen lõpetas esinemise sõnadega otšen spasibo." (Triin Parts ansambli kontserdist Moskva konservatooriumi Rahmaninovi-nimelises saalis festivalil "Nord-West". Postimees 28. 10. 1997.) "Vitaalsus ja jõud. Rikkalik ja kirev. Säravalt puhas ja virtuoosne." (Nürnberger Zeitung) "Lauljad ja instrumentalistid ei toonud kuuldavale mingit kuiva eruditsiooni, vaid musitseerisid mitteakadeemiliselt ja täie elurõõmuga." (Musikmarkt) Muusika aed Hortus Musicust kuulates X Sest määramatult rikas on see paik vaid nendele, kel justkui pillikeeled on pinguli ja õiges hääles meeled - nii, et teeb haiget võltsi tooni kaik, kuid täpne noot saab kahekordse jõu ning tabab vabalt, kus on keemistäpp sus. On loomusi, kus tarkus, tõrksus, täpsus ja veidrus moodustavad loojatõu... Neil, tundmatuil, on sinu pillikeel käevalduses. Sa oodata ei malda, mil võngud, vajud võõra meele valda. Siis tajud. Hajud. Kardad. Veel! Kas veel?... Ühtäkki vaikus. Valge laik. Ent igaühe suus on ise maik. XIV Mis meeltele on õige, hell ja valus, sel puudub ajapiir - saab aastast viiv ning läbi aja mängib vana positiiv: on hääl ja hääletus nii hääs kui valus ja heli kroonib iga võitu, kaotust ning mured muusikat vaid lihvivad. On elamise suur magnifikaat ju igas allesjäänud laulus, lautos. On veider öelda: muusika on vana - kas öeldaks: vana ilu, vana rõõm või vana pühadus või lembelõõm? Ons vana see, mis kordub elusana? Käest imeb elusoojust iga pill ju... Ses aias kasvab kummalisi vilju! LEELO TUNGAL 1975/76