SOOLO Eri Klas: “Kõrgeima kullaproovi tagab haridus” IVALO RANDALU Suurepärane vestleja Eri Klas on avatumaid helikunstnikke nii muusikas kui elus. Kuni taasiseseisvuseni jutustas ta ainult muusikast - iseendast ja paljudest teistest selles -, nüüd aga räägib ka elust Eestimaal. Patrioot ja maailmakodanik, nagu sa oled, millisena iseendale paistad siin päikese all, kus sind veel ainult poolustel polegi nähtud? Arvan, et patriotismi pole minusse kasvatatud, see on mulle lihtsalt kaasa antud ega olene sellest, kus ma igiliikurina parajasti viibin. Kordagi pole juhtunud, et südame alt ei käiks jõnks läbi, kui koju naastes näen Tallinna torne. On asju, mida aateline inimene vahetada ei saa - ema, kodumaa. Ent küsimus on ka rollis: oled sa vabadusvõitleja või üks neist paljudest, kes teeb kodus tööd ja otsib muutuvais oludes oma kohta. Tänu oma erialale olen tänini suutnud vältida mis tahes poliitilisi karke, ehkki kosida on püütud nii vasakule kui paremale, isegi vabamüürlusse. Aga ma olen endale aru andnud: ole see, kes sa oled, kasu on sinust just sellisena. Mul pole põhjust patriotismi demonstreerida mulgi vammust ülle tõmmates või ise värvi lippudega vehkides. Nagu olin 20-30 aastat tagasi, olen nüüdki, vigureid teen vähem, kuid püüan ikka olla mina ise ja asjusse vanaviisi tolerantselt suhtuda. Kuidas sulle paljurännanud mehena tundub, kas me eestlased oleme teiste rahvaste taustal armastusväärsed inimesed? Pealiskaudselt vastates ütleksin, et näiteks Soomes kohtab hoopis rohkem "marmornägusid". Oleme avalamad, kui ise arvata oskame. Näib, et sajandite taagast läbi tulles oleme olnud küllalt targad ja kavalad, et ellu jääda. Püsima oleme jäänud tänu suhtlemisoskusele ja ka tänu oma muusikale. Samas jälle ei teagi teist nõnda hullu paika - sajandeid üks leekiv sõdaderoos. Eesti eluolu on muutumas, kuid ses muutumises ei tohiks nii juhtuda nagu näiteks Brisbane'is, kus ingliskeelsete tänavanimede kõrval juba jaapanikeelsed. Tallinna Veega asju ajades tuli mul siinsete ülemustega inglise keelt pruukida... Jah, päris müümata hakkama ei saa, kuid peaasi et me oma maad ja rahvast maha ei müüks. EWs sai maa küll rahvale, kuid Kreenholmist Tallinna Trammini ei kuulunud meile toonagi kuigivõrd. Siis seisid Tõnisson ja Päts vastakuti selles mõttes, et esimene nägi primaarsena vaimuelu, teine aga majanduse arengut. Päts jäi maameeste toel peale ja vähemalt nälga kunstirahvas ei surnud. Kas ühiskonna praegused hoovused on toonastega võrreldavad? Mina ei ole siin võrdleja. Küll aga näen, et sealt, kust välja tulime, oleme teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes paremini välja tulnud. Kuid traagilisim on see, et aasta-aastalt läheb üha vähem lapsi kooli. Ka meie unikaalne laulupidude traditsioon võib sattuda "punasesse raamatusse". Aga just laulu najal saime rahvaks, elasime üle võõrvõimu surve, jõudsime taasiseseisvumiseni. Eesti kultuuritegelaste järgi on joondutud nii kodu- kui välismaal; nemad on olnud parimad diplomaadid. Ja muusikud on oma tööd teinud tõlkide vahenduseta. Muusikat, mida seni vaid "eksportisime", on hakatud "tegema" ka muu maailma interpreetidega. Ja nagu venelastele Tšaikovski puhul, nii tundub täna meilegi endastmõistetav, et maailmas kõlab Pärdi ja Tormise looming. Omal ajal oli Ernesaksal tükk tegu, et RAM Tšehhimaale saada; nüüd on Tõnu, Andrese, Kalle näol teatepulk üle antud. Hetkel räägitakse Eesti kaitsevõime tugevdamisest NATO suunal - minu arvates peaks meie suunaks olema kultuur, sest eks tugine ju Eesti tugevaim rünnakrühm suuresti ajudele, haridusele ja haritusele. Viitasid oma tolerantsusele, kehtis(b) see ka nõukogude perioodi kvislingite suhtes? Jah, kuid mitte üheselt, sest nad polnud ühe vitsaga löödud. Ja tuleb ka aru anda, mis saanuks siis, kui rahvas kogu täiega oleks metsavennaks läinud... Leedu omaaegne esimene sekretär Sneckus kauples Moskvalt välja õiguse, et kolhoosnik võiks kolmest põrsast ühe enda tarbeks kasvatada; Sneckus oskas räiges režiimis laveerida ja oma rahva majandusroomikute alt võimalikult tervena välja tuua. Eks sama üritasid siin Käbin ja Väljas. Möödanikus olid palgad madalad, aga palganumbrid ligilähedased; nüüdsed kontrastid ongi põhjus, miks osa rahvast endisi aegu taga leinab. Liiati tethi esimestel vabadusaastatel ikka suuri vigu, rääkimata sellest, et järsud üleminekud on alati valusad ja toimuvad kellegi arvel. Olematuks ei saa muuta ka tohutuid raiskamisi, valearvestusi, oma taskusse krahmamisi - neid kadusid ei too enam tagasi. Ses mõttes on ka minul kui maksumaksjal ebakindel tunne: minagi olen hästi teeninud - peamiselt muidugi raja taga - ja siia päris kopsakaid summasid maksnud, aga kust ma tean, kellel sellest kasu on. Sotsialismi laastav mõju ulatub tänasesse välja: farmerid ei leia naljalt töömehi... Aga see on ununenud, et kolhoosiski tegi ju kümnest traktoristist tööd vaid kaks-kolm, teised vedelesid niisama. Teatava kontingendi puhul pole tegu mitte tööpuuduse, vaid pärsitud loomusega. Ses mõttes on kõigis Ida-bloki maades palju "rikkis" inimesi. Esimest ja eredaimat maailmade kontrasti tunnetasin aastakümnete eest Berliinis: ühel pool tulede säras ja rõõmsailmeline, teisel pool pime ja tuim linn. Ometi alustati sõjajärgset elu üheaegselt. Üks, milles Lääne-Saksa uus algus Eesti omast järsult erinenud, olevat olnud see, et kodanikele anti materiaalses osas võrdne lähetus; aga meil sai esimees traktori ja muu rahvas aiakäru. Wirtschaft'iga paralleelselt rõhuti seal kohe ka kultuurile. Ja tegutseti kaalutletult. Eestiski on tõhusa kultuuritaustaga nupukaid majandusmehi, kes mõistavad, et räämas ja ebakultuurne majandus ei tähenda otseselt veel hukku, selle algust aga küll. Mõtlen kultuursust laiemas plaanis, suhtlusoskusest alates... Siinsed haritud venelased, kellel eesti keel suus, on varmad integreeruma; majanduse koha pealt neil pea lõikab, ent ka muusikas, teatris, kunstis on nad hakkajad. Meil olevat nüüd juba üle 300 inimese, kes deklareerinud oma aasta sissetulekut miljoni või enama krooni ulatuses. On nad helded fondidesse annetajad? Algul mitte eriti, selgitamise ja veenmise peale kulus üksjagu aega. Nimeline fond eeldas sajatuhandelist algkapitali. Nüüd aga on nimelisi fonde Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures juba üle 70. Valdavalt on asutajaks meie inimesed, kuid on ka väliseestlasi. Rõhutan, et ERF ei ole riiklik institutsioon, ei ole ministeeriumide käepikendus nagu Kultuurkapital, kelle toetused laekuvad aktsiisimaksust. ERF haldab erakapitali, inimeste vabal tahtel akumuleeritud vara. Me mitte ei jaga põhikapitali laiali, vaid hoopis kasvatame seda; ja toetused tulevad protsentidest. ERF tõendab, et ühiskond on moraalselt ja eetiliselt tugevnenud ning leidnud väljundi vaimujõu edendamiseks. Pean tunnistama, et ma ei ole ühegi inimese ega firma juurde läinud raha manguma, käsi õieli. Nad kõik on ise tulnud - nagu tulin minagi, kui Eesti Vabariigilt preemiaks saadud saja tuhande krooniga omanimelise fondi asutasin. Selle toel käivad noored muusikud raja taga õppimas. Hea tunne on, ja tean, et teistel annetajatel täpselt samuti. Kas oled Toompea prioriteete ja sealt lähetatavaid suuniseid ka endamisi vaaginud? Parteide platsdarme tunned? Ei, minust ei ole analüüsijat. Kui ma oleksin poliitikast huvitunud sügavuti, jätnuksin kapellmeistri töö sinnapaika. Olen üle elanud üle kümne kultuuriministri ja hulgaliselt teisi ülemusi; nendega käsikäes oleksin poliitikuna ilmselt kümneid kordi tõusnud ja vajunud. Aga ma olen kogu aeg olnud kapellmeister - ja sealjuures elust mitte kõrval seistes. Nagu iga teine nii olen minagi kuulnud, mida lubatakse enne valimisi, ja näinud, mida tehakse pärast. Aga autuid on kirikuõpetajategi seas. Kas kunst saab inimest paremaks muuta? Saab, väga palju. Ja on hakatud mõistma, et kõrgeima kullaproovi tagab haridus. Paljud, kel jõukust, saadavad praegu oma lapsed välismaale õppima - parimasse kooli; ja tagasi tulles on töölgi kvaliteeti. Nii tõuseb elujärg ja kultuur samuti. Järelikult on nn Pätsi kreedo Tõnissoni omast realistlikum. Aga sõjajärgsed läänesakslased? Nemad said ameeriklastelt ka võimsa majandusliku süsti - ja ikkagi oli sealne algus üüratult raske. Oma mured on igal räsitud põlvkonnal, me ise oleme järjekordne näide. Aga see ei kahanda mu ootusi. Ega ma muidu neid fonde veaks. Püüan elada nende seaduste järgi, mida mulle on sisendanud mu lähedased ja õpetajad. Nõukogude aeg ei loe siin midagi, juured on sügavamal: mõistmine ja demokraatia, ja nende märkamine, kes abi vajavad, algab kodust. Üks noormees on iga kuu annetanud Peeter Lilje fondi 15 krooni; küsimus ei ole 15 kroonis, küsimus on teos endas. Kas toetada või elada kellegi arvel. Ma näen asju helgest küljest. Sinagi jutustasid mulle, kuidas kord aastate eest tuli "Õnnevaka" aegu Raadiomajja üks mees, annetas kümme tuhat krooni, soovides kategooriliselt anonüümseks jääda; ütles vaid, et tal hetkel lihtsalt on see raha välja anda. Reeglina pankureid ju, pehmelt öeldes, kadestatakse. Aga Rain Lõhmus tegi omanimelise fondi mitte saja-, vaid viiesajatuhandese sissemaksega, kusjuures 25 aasta perspektiivis, mis tähendab usku nii fondi jäävusse kui ka Eesti tulevikku. Kõigil neil näidetel on tähendus, mille nimel tasub elada.