SOOLO Karge vestluse vägi: Riho Sibul (+ Robert Jürjendal) BERK VAHER Vähemalt viimased viisteist aastat eesti muusikas süvendavad kiusatust kõnelda Riho Sibulast väga suurte sõnadega. Ent suured sõnad põhjustavad Sibulas silmanähtavat ebamugavustunnet; kui ta ka ise endale olulisest ja väärtuslikust rääkides nendele satub, põrkub ta neist kohe eemale. Valik rokistaariahvatluste ja moest sõltumatu "puhta muusika" vahel on kord tehtud ning ta on sellele kindlaks jäänud - osaledes kitarristi ja lauljana mitmetes erikõlalistes projektides, kuid ikka oma isikupärasel, karuselt ilutaotleval moel. Sibula pühendumus aitab neil projektidel stiiliüleseiks saada - pole süvat, etnot ega levit, on laulud, on muusika. Põliskultuuride loodussuhet uuriv visionäär David Abram vestab oma raamatus "The Spell of the Sensuous", kuis ta kord Bali saarel sattus iidsesse koobaskambrisse vihmavarju, kus teda kütkestas ämbliku filigraanne võrgupunumine koopasuule, padusaju ja samblase vaikuse piirile; võrguga põimus aga peagi ka teise ämbliku oma… See pilt kangastus mulle 21. augusti õhtul, Riho Sibula ja Robert Jürjendali ühisel kitarrikontserdil Niguliste kiriku tornis. Samal õhtul sündis ka alljärgnev intervjuu Rihoga - kaasates Robert Jürjendali rõhutama kokkupuutepunkte ja kaugenedes mõnedesse loodetaval ühisalbumil kajada võivatesse ajahelidesse. Sibul & Jürjendal Riho Sibul: mänginud Erkki-Sven Tüüri ansamblis In Spe, samuti ansamblites Kaseke ja VSP Projekt, seejärel Ultima Thules; viimasel ajal teeb pigem intensiivset kui ekstensiivset muusikat. Robert Jürjendal: osalenud mitmetes kitarrieksperimentalist Robert Frippi õpikodades, tegutseb eklektilises Weekend Guitar Trios, avastades kitarri ja elektroonika suhtlusvõimalusi. Koos on Sibul ja Jürjendal mänginud varemgi, kuid tundub, et just Riho albumil "Poeet külmetab klaasmäel" leiduvast ühispalast "Üksteist" on tänaseks arenenud tihedam koostöö, mis läbi mitme improvisatoorse kontserdi on viimas ühisplaadini. Kas tänasel kontserdil tuli säält pilli seest välja ka midagi, mis teid ennastki üllatas? Ja kui tähtis see üllatus teile on? RS: On muidugi, sest see suhe on nii, et kuidas sina pillile, nii pill sinule. See on võib-olla natuke napakalt öeldud… Aga ma arvan, et oli päris ilus kontsert. Robiga on väga lihtne, kerge, helge koos musitseerida, koos improviseerida. RJ: Mina kasutan selle pärast elektroonikat, et ta käitub iga kord isemoodi. On mingi lisaväärtus, mida ette ei tea, ja see on huvitav. RS: Nii on tegelikult ka elektrikitarriga ja hea lampvõimendusega, mis nagu elaks oma elu. Ta võib teinekord sind täiesti arusaamatult üllatada. Pill ise samuti. RJ: See on metafüüsiline maailm, mida polegi päriselt võimalik kirjeldada… Kas kitarriheli elektrooniline moduleerimine on puhtalt Robi poolt teie koosmängu toodud või oled sa, Riho, ise ka hakanud selles suunas liikuma? RS: Mul ei ole endal lihtsalt vastavaid riistapuid; kui ma olen stuudios nii teinud, siis on iseasi. Aga ma arvan, et kui me mõlemad väga helisid sünteesiksime, poleks tulemus nii hea. Meie muusika on praegu päris tasakaalus. RJ: Ega selles koosmängus õieti elektroonikat olegi, see on nii sekundaarne. Laval on palju "träni" ja juhtmeid küll, aga ma ei pea seda alati vajalikuks kasutada. Weekendis on samamoodi. Aastaid tagasi tundus kõik see nii uus ja me võtsime sellest maksimumi välja, vaatamata sellele, kas oli vaja või ei olnud. Meil oli hiljuti väike loominguline laager ja oma rõõmuks nägin, et kõik mõtlevad ühtemoodi: kasutada elektroonikat vastavalt vajadusele nagu mingit head maitseainet. Selline suhtumine on tegelikult ainuvõimalik. Milline teie ühisplaat tuleb? Midagi samalaadset Niguliste tornis toimunuga? RS: Ei tea. Väga tore oleks kõik need kontserdid täiesti ehedalt ja kvaliteetselt üles lindistada, sest selle hilisema protsessi juures… Kõik on kordumatu, ja mõnes hetkes on lihtsalt midagi enamat kui teises. Kas kuulajad on hakanud sellega kaasa tulema, mängu aduma? Kohati ei julge inimesed plaksutadagi, mõeldes: ei tea, kas lugu sai nüüd läbi või mitte? RJ: Ega ei peagi ju olema mingit ühtset kontserdiformaati. Mängisime hiljuti Nissi kirikus ja seal tekkis säärane sakraalne õhkkond, et tavaline plaksutamine oleks olukorra totraks muutnud. Ja täna Nigulistes oli kohati samamoodi. RS: Me loome õhkkonna, plaksutamine võib selle ka lõhkuda. Kuigi tegelikult on meil ka väga konkreetseid lugusid… RJ:… mille sees me muidugi ka improviseerime. Kas mõni lugu on esinemise käigus hoopis teiseks muutunud? RJ: Kui see muutus on positiivne, siis see on parim - me ei tee mingit surnud asja. RS: Mulle meeldis täna "Kuulaps" kõige rohkem. "Kuulaps" 1986. aastal Tartu Levimuusikapäevadel VSP Projektiga esitatud ja tavaroki ees oma karge iluga peapreemia võitnud lüüriline instrumentaal on nii mõnelgi hilisemal küsitlusel valitud Eesti kõigi aegade üheks paremaks muusikapalaks. Nii kenasti kui "Kuulaps" alati ka ei kõla, tuleb mul ikka kerge hirm pääle, et ega see "Kuulaps" ole nüüd lootusetult suureks saanud? Aga tänasel kontserdil selgus jällegi, et see laps on sääl loos alles ega ole mingiks massiivseks kultuurimonumendiks muutunud. Püüad sa ise teadlikult vältida kultuurimonumendiks või hää maitse sümboliks või staatusesümboliks muutumist? RS: Ma ei ole seda eriti palju mänginud. Tal on oht muutuda läägeks, lamedaks. Ent tänane variant oli päris karge - mida ta peakski olema. See ei pruugi alati õnnestuda; see on säärane noatera peal käimine nagu meie improvisatsioon tihtipeale. Sageli ei tea, kuhu välja jõuad. Kitarr "Mind on elu aeg huvitanud nn nihestajad, kes kitarri piire on märkimisväärselt avardanud." "Mind huvitab tõesti see, kui profid meelega kultuurimaja bändi tasemel mängivad, lööke nihestavad. Kuid sa ei saa tulla metsast ja mängida kolme geniaalset nooti." "Professionaalsus ei pea tingimata tähendama igavust." "Ma ei arva, et 45-aastasena oleks naeruväärne kitarriga laval olla." (Riho Sibula intervjuust Mihkel Rauale, Areen 21. 09. 2000.) Riho, sa olid üksvahe raadios saatejuht, näiteks tosinkond aastat tagasi oli sul tolleaegse Rockraadio raames oma saade "Kitarsis". Tunned sa, et midagi jäi neis saadetes ütlemata, mängimata või käsitlemata? Kindlasti, sest isegi minu tagasihoidlikust muusikakogust oleks võinud veel mitmeid huvitavaid asju leida. Vahepealse kaheteistkümne aasta jooksul on needsamadki mehed, kes mulle tookord väga aktuaalsed olid, tohutult palju huvitavat muusikat teinud - kas või Bill Frisell, kelle ma enda jaoks kaheksakümnendate keskel avastasin ja keda oma saadetes palju mängisin, on teinud niivõrd palju kummalisi pöördeid ja käike, jõudes kuskile padukantrisse, mis esmapilgul võib tunduda ju täiesti veider. Kuidas su enda suhe kitarriga selle aja jooksul muutunud on? Kindlasti on. Pikka aega tegelesin Ultima Thulega, siis ma rohkem häälitsesin. Sellelaadses muusikas, bluusil põhinevas rokis, oli Slavka Kobrin palju veenvam. Ma ei püüdnudki seal esimest numbrit mängida, me toetasime üksteist piisavalt hästi ja ma ei tundnud end puudutatuna, et olen kitarrimängijana tagaplaanil. Ma arvan, et mul on praegu parem toon kui siis, ma ei ole nii "väle" nagu VSP Projektis. Kitarri võib mängida lõpmata erinevalt. Aja jooksul olen ma palju rohkem hakanud aru saama Jimi Hendrixist, tema tähtsus on minu jaoks kasvanud. Suhe instrumenti või muusikasse või Loojasse või ükskõik kui suuresõnalised me ka ei oleks - tema avastas selle elektrikitarril uuesti. Hendrix on tõeline ime - kuidas seda ikka seletada. Mis bluusi puutub - väga laia lauaga üldistaja võiks pakkuda, et bluus on läbiv soon või ümbritsev ruum kõigele, mida sa teed? No ei ole. Tunnetuslikus mõttes - kõik on bluus? Muidugi ei ole; on selge, et King Crimson ei ole bluus - kaugel sellest. Ja ometi on see läbi aegade olnud mulle üks olulisemaid bände. Kitarriga ristteel ei ole käinud? Ei ole. Ultima Thule 1980. aastate lõpul oli Ultima Thule vaieldamatult Eesti rokkbänd number 1, "rahvusliku roki lipulaev"; 1989. aasta lõpul alanud Kanada turneele pandi siinses pressis suuri lootusi - kas Eesti bänd lööb nüüd ka maailmas läbi? Ent naastes polnud UT enam endine, hoog oli tublisti raugenud, muusikute sihid olid muutunud. Ning kui äsja ilmus UT kolmeplaadiline kogumik, siis nii mõnigi kriitik võttis selle üsna tõredalt vastu. Millest selline suhtumise muutus UTsse? Me ei ole ju mitte midagi teinud alates umbes 1992. aastast. Kogumiku oleksin mina teisiti komplekteerinud, sinna läks palju mõttetut täitematerjali. Teistpidi, ega mina ole ainukesena Ultima Thule, ja nii kommenteerida on minust rumal. Suhtumise muutus? Rokkbänd number 1? See oli selline naiivne aeg ja ka meie tegime katse minna kuskile mujale. Meil oli kahe ja poole kuine turnee Kanadas… Aga selleks, et seal midagi teha, oleks pidanud sinna jääma. Kaks meest otsustasid, et nemad jäävad, mina ja Raul Vaigla tulime tagasi. Ma käisin veel kolm korda seal stuudios laulmas, aga ei saa Eesti ja Kanada vahet pendeldada. Meie tagasitulekul oli muidugi igasuguseid sentimentaalseid põhjusi, aga ma ei kahetse seda. Võib-olla see ei ole nii oluline, et kuskil Kanadas läbi lüüa. Mida see läbilöök üldse tähendab? See meenutab mulle omaaegset Soome pressi, mis aina korrutas, et nüüd lõpuks on üks Soome bänd läbi löönud - ja ikka selgus mõne aja pärast, et päris ei olnud. Kellele sa lõpuks tähtis oled, kelle ja mille jaoks sa muusikat teed, mis on sinu motivatsioon, kes sa oled? See lõputu lalin, et nüüd on meil lõpuks jalg ukse vahel ja me oleme maailmas, on minu meelest tobe. Kui sa suudad siingi kellelegi oluline olla, siis see on ju täpselt sama tähtis või veel tähtsamgi. Kui koormav selline pressimull muusikule on? Ma ei mäletagi päris täpselt, kui koormav see meile oli. Oli nagu enesestmõistetav, et meil läks hästi, ja me olime ise ka sellised arrogantsed nolgid… Vähemalt meid peeti Torontos arrogantseteks nolkideks - "te olite Much Musicus 15 minutit ja Now Magazine'i esikaanel!" Siin oled iga päev mingi lehe esikaanel või televisioonis - mis see siis ära ei ole! See tundub ilmselge asjana, ei midagi üleloomulikku. Tagantjärele saatis keegi meile mõned Now Magazine'i numbrid, kus peale meie olid esikaanel Jack Nicholson, Madonna ja ma ei tea, kes veel… Lou Reed ja Neil Young. Ja siis? Igatsed sa vanu suuri rokifestivale taga - mitte isegi, et sa ise neil esineksid, aga kas selliseid festivale oleks vaja? Ei igatse ma midagi, aga muusikaelu võiks Eestis ju mitmekesisem olla. Siin ei ole seda paljusust, mis selle maailma huvitavaks teeb. Meil on pendel enamasti ühes seinas kinni. Kes seda pendlit sääl seinas kinni hoiab? Ma ei tea. Võib-olla ma läksin selle pendli-jutuga liiale. Aeg-ajalt lihtsalt tundub nii. Kohati mulle näib, et kadaklus ei kao ega sure - ka vaimukadaklus! Eks seda paljusust meil siiski mingil määral on ka - on ju No Big Silence, Dallas ja Dreamphish ja Claire's Birthday… Sattumisi Viimase aasta-paari jooksul on Riho Sibul muu hulgas osalenud mõtliku kitarri- ja kandlemuusikakvarteti Agan-Sooäär-Karras-Kann muundumises Eesti Keelteks (koos Jaak Johansoniga) ja selle tänavusel tunnustatud albumil "Sabaga täht"; esitanud koos jõudsalt arenenud Estonian Dream Big Bandiga oma lemmiklaule (Nick Drake'i, John Martyni, Van Morrisoni jt sulest); laulnud NYYD Ensemble'i saatel suurlinna tänavakerjuse palvelaulul põhinevat Gavin Bryarsi nüüdismuusikateost "Jesus' Blood Never Failed Me Yet" ja mänginud koos DJ ja trummar Raul Saaremetsaga klubiüritustel bossanoovasid. Jaak Johanson ütles, et tema roll Eesti Keeltes on "hoida mitteprofessionaalset taset". Mis sinu roll sääl on? Ma ei tea, olen lihtsalt üks seltskonnast, kes otsustas seda laadi muusikat mängida. Sa küsisid enne, kas minu suhe kitarri on muutunud; viimase seitsme aasta jooksul olen ma kindlasti akustilist kitarri rohkem mänginud kui elektrikitarri. Aga ma olen rokkmuusikast pärit, kuigi see, mida ma olen teinud või teen, on niivõrd eripalgeline. Kui kergesti sünnib koostöö EDBBga? Su esitatud laulud on ju üsnagi vaiksed ja samas peab bigbänd loomuldasa üsna valjusti mängima. Kas sääl tekib mingi konflikt või loov pinge? Ei noh, bigbänd ei pea valjusti mängima, muusika on ju dünaamiline… See idee tuli Ain Aganal ja me rääkisime Raul Söödiga, kes oli nõus arranžeerima laule, mis mulle on mingitel aegadel korda läinud ja mida sobiks ka bigbändiga teha, ja nii see läkski. Üks asi on see, et need laulud on vaiksed; teine asi, et minu vokaalsed võimed ei ole just… ma ei saa ennast mingiks suurepäraseks lauljaks pidada. Aga enamasti on probleemiks lihtsalt küündimatu helirežissööritöö. Rauli sätted olid üsna keerulised ja bigbänd võttis need üsna valulikult vastu, sest see pole klassikalises mõttes bigbändimuusika, see ei ole sving… Neid laule on raske laulda - jaa, nad on vaiksed ja vaikselt laulda on väga raske. Näiteks Nick Drake'i laulud eeldavad väga diskreetset saadet ja kui bänd ikkagi tõesti lajatab sulle, siis selleks, et olukorrast välja tulla, püüad sa ennast sellele vastandada, rõhutada veel rohkem toda sissepoole pööratust, mis Drake'is on; see muidugi ei pruugi alati välja tulla. Gavin Bryarsi "Jesus' Bloodis" kordad sa pikalt üht fraasi ning pillid tulevad järk-järgult pääle ja lähevad samamoodi maha. Mis tunne selle esitamise ajal on, mis toimub, kuidas on seda esitada? Ma ei oskagi öelda, sest kui esitad, siis ei mõtle selle peale, et mis tunne mul parajasti on… "Jesus' Blood" on selline väga mõjuv ja korduse peale loodud transsiminek. Kui sa tehnilist poolt mõtled, siis loomulikult näitab dirigent mulle, millal ma sisse tulen ja millal ära lähen… Seda ühte fraasi korrutada, nii et sa ei oleks võlts - see on muidugi raske. Ma püüdsin vältida paatost; Tom Waits läheb lõpuks väga paatoslikuks ja mina püüdsin seda hästi kargelt esitada. Mõnele meeldis see, kuidas ma seda tegin, ja mõnele ei meeldinud… Et nii hillitsetud, tahaks ikka sellist võimsat tunnet. Aga kui sa laulad sellist teksti, siis see on alandlikkus Looja ees ja sellesama kerjuse suhtes; sinu roll ei tohi ka tema suhtes üleolev olla. Mis sind bossanoovade juures võlub? Bossanoova on samuti üks kõige õrnemaid asju, noateral kõndimine. Nii kerge on lasta sellel muutuda niisuguseks… "restoraniks". Kõigis restoranides, vähemalt minu noorusajal, mängiti esimesel pooltunnil bossanoovat. Kui sa praegu mõnele muusikule ütled, et teeks bossanoovasid, siis teeb ta niisuguse näo (teeb tülpinud, raugelt põlgliku grimassi). Tegelikult on see ju imeline muusika… Ma olen siin sadu kordi rääkinud kargusest ja puhtusest, nii et kisub juba õõnsaks, aga ma sooviksin, et see, mida mina teen, just nii välja näeks. Ilma liigsete rasvaste punaste joonteta ja liigse paatoseta. Kas see erinevate stiilide sulam, mis bossanoovas on, tundub sulle ka kuidagi omane? Muidugi. Ma ei saa salata, et bossanoova buumis meeldis mulle väga Arto Lindsay. Lindsay - ja ka Vinicius Cantuaria - on öelnud, et tänapäevases Brasiilias on niivõrd uus kultuur, et selle jaoks on veel kõik teed ja võimalused avatud. Kas sa Eestis tunned sedasama - on see sedavõrd uus kultuur, et võib julgelt võtta asju siit ja säält ning midagi siin ja praegu ise kokku panna? Olemata igaveseks mõistetud mingis kindlas suunas kulgema? Et kas Eesti on selline? Ta ju võiks olla. Aga luuletaja ütleb, et me oleme väga vana rahvas, kel muistne tarkus suus. Kas ta ei ole? Ja kui ta ei ole, siis miks - mis meid sellest lahutab? Ma ei tea… mulle tundub, et… Võib-olla on tegemist minu lubjastumisega, aga praegu on kõik nii, et oluline on näida, mitte olla. Ühtpidi on sihukest rääsunud rasvahaisu ja teistpidi uuskadaklust. Tegelikult ma ei tahaks mingeid hoiakuid võtta, aga säärane hedonistlik Londoni mängimine… Ma mäletan, kui Raul Saaremets kutsus mind Von Krahli teatrisse "Mutant Discole". Mind ei ole nii väga kerge endast välja viia, aga… need lõputud pilgud, kui ma sinna sisenesin: mida tema siin teeb? Kust see nüüd äkki siia tuli? Sa tajud ju selle kohe ära. Ja see oli niivõrd naljakas… Ma rääkisin seda Saaremetsale, ta ütles, et ta ei usu seda ja et kindlasti on see vastupidi ja... Ma ei saanudki aru, mis see vastupidi on. "Poeet külmetab klaasmäel" 2000. aastal ilmus Riho Sibula esimene sooloplaat, millel ta esitab luuletusi Joel Sanga, Indrek Hirve jt sulest. Samas kõlab albumil mitmeid instrumentaalpalu - säälhulgas "Üksteist" koos Robert Jürjendaliga; päälkiri märgib ilmsesti nii loo kestust minutites kui kitarristide vastastikust ärgitamist. Album võitis mitu Eesti muusikaauhinda, tõendades, et ka siiras, karge ja meisterlik "levimuusika" võib siinmail veel suurt avalikku tunnustust leida. RJ: Seal on üks lugu, meie ühine "Üksteist"; mulle tohutult meeldib see lugu ja tunne, mis seda mängides tekkis. Paljud kerivad selle loo juures plaati edasi, kui nad on end hoopis millelegi muule häälestanud - nad ei võta seda vastu. See on proovikivi - kui sa kuulad, siis kas sa usaldad seda, mida nad teevad? Või hakkad kuulama konkreetseid viise ja harmooniaid, nii-öelda "lugu". Ja kui kohe alguses leitakse, et "lugu" ei ole, siis keritakse edasi. See plaat ei ole mingi "Best of…", kus kõik lood on erinevad, see on üks tervik. Ja need inimesed, kes edasi kerivad, kaotavad väga palju. Tuli see plaat iseenesest ruttu - sellel on mingi vahetu laivi aura, nagu oleks kõik kuidagi äkki just sellisena juhtunud? RS: Ei, päris nii ka ei olnud… me mängisime pikka aega ja materjali sai lõppkokkuvõttes palju. Lõpliku valiku tegi Joel Sang. Palju jäi välja ja palju lõpetamata. Mis neist väljajäänud asjadest saab? RS: "Kogutud kodutud"? Ei tea. On sul veel seda varjatud ajalugu, avaldamata salvestusi? RS: Ei ole eriti. Pajukese-nimelise ansambli omi on - Robert Jürjendal, Arvo Urb, Alari Piispea ja mina. … ja veel kord üllatusest RJ: Üllatus on mängus ikka väga oluline, ilma selleta on asi untsus. Taivo Niitvägil on ütlemine "Mercedes Benz". See tähendab, täpselt selline, perfektne asi, ei mingeid "muid" assotsiatsioone. RS: Nagu Ameerika lääneranniku džässrokk… kindlasti on ka seda kellelegi vaja. Aga Saksamaal öeldakse Mercedes Benzi kohta: kindel kvaliteet ja halb maitse. Või - kindel kvaliteet nagu halb maitse? RJ: Kuulajateadlikkus on tähtis: atonaalses muusikas kõlavad mõnele lihtsalt "valed noodid". See on lastetoa ja koolitoa probleem, inimesed ei tea teeviida tähendust ja "eksivad ära". Mis on saanud soovist New Yorgi downtown'i stiilis müramuusikat teha? RS: Isekeskis oleme vahel teinud, Ultima Thule kontsertide lõpul näiteks, mõned kontserdid on viimaks nii nihestatud, täiesti kuhugi sinna ära... Päris pädevaks ma end selles ei pea ja ainult estetiseeritud müra on ka eilne päev. Aga vahel on seda teha täielik nauding. Ja mul on siiamaani meeles Peter Brötzmanni kunagine kontsert Pärnus - täiesti müstiline! RJ: See on säärane transieelne värk, see võib ka ohtlik olla. Vägi, leiavad nad taas ühise sõna.