SOOLO Pärast kontserti seitsmendas taevas Intervjuu Paavo Järviga Tallinnas 30. detsembril 1962 sündinud Paavo Järvi lahkus kodumaalt 17-aastaselt, kõik tema tähtsamad õpingud möödusid USAs. Ta on õppinud löökpille New Yorgi Juilliardi Muusikakoolis ja klaverit New Jersey Rutgersi Ülikoolis, dirigeerimist Houstoni Ülikoolis, Los Angelese Filharmoonia Instituudis (õpetajad Leonard Bernstein ja Michael Tilson Thomas), Philadelphia Curtise Instituudis (Max Rudolf ja Otto Werner Mueller, muusikabakalaureus 1988) ning Leopold Hageri suvekursustel Salzburgis. Oma esimese kontserdi andis ta 1986. aastal Trondheimi SOga Norras. Sellest alates on ta juhatanud peaaegu kõiki tuntud orkestreid Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Austraalias, olnud Toronto Kammerorkestri ja Malmö SO peadirigent ning esimene külalisdirigent Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri ja City of Birmingham SO juures. Debüütidele New Yorgi Filharmoonia Orkestri (FO) ja Philadelphia Orkestriga järgnesid 1999. ja 2000. aastal: Tüüri "Exoduse" maailmaesiettekanne (ME) Birminghamis, Müncheni Filharmoonikud (Gasteig), Leipzigi Gewandhaus-orkester (Pärdi I sümfoonia), Deutsches Symphonie-Orchester Berlin, Orchestra Filarmonica della Scala (esimese eestlasena Milano La Scalas, Pärdi "Cantus", esimest korda eesti muusika La Scalas), Firenze Maggio Musicale (Pärdi III sümfoonia), Torino RAI (Itaalia ainus raadioorkester), Orchestre Philharmonique de Radio France (Pariisi Chatelet' teater ja Pleyeli saal), Orchestre National de France (Champs-Elysées' teater), Strasbourg'i FO, San Francisco Sümfooniaorkester (SO), debüüt Promenaadisarjas Londoni Albert Hallis (BBC FO, Mahleri VI sümfoonia), Sumera Tšellokontserdi ME Haagis, plaanitud debüüdile Berliini Filharmoonikutega (juunis 2000) eelnes Daniel Barenboimi asendamine "eeldebüüdina" veebruaris; Verbier Festival Orchestra (ja turnee Euroopas). 2000/01 lisandusid Orchestra dell'Accademia Nazionale di Santa Cecilia Roomas, Iisraeli FO, Indianapolise ja Pittsburghi SO, Osaka FO ja Kölni Raadio (WDR) SO. 2000. aasta jaanuaris kinnitati Paavo Järvi Cincinnati SO muusikadirektoriks, töö algas septembris 2001. Paavo Järvi juhatatud kontserdikavades on suure klassika ja Mahleri kõrval väga sageli Põhjamaade heliloojate ning Šostakovitši ja Prokofjevi loomingut, samuti eesti muusika (Tubin, Pärt, Tüür, Eller, Kasemets, Sumera). Selles autorite ringis kulgeb ka järjest aktiivsem plaadistustegevus, kus eesti muusikast on Sumerale, Pärdile ja Tubinale järgnemas Tüür. Vestlesime Paavoga Pärnus, tänavuse David Oistrahhi festivali eel. Kuigi dirigendiamet on väga prestiižne, kaasneb sellega alati ka suur vastutus. Mis on sind sundinud niisugust koormat endale võtma? Lapsest saadik olen tahtnud dirigent olla, ja kindlasti ainult sellepärast, et mu isa on dirigent. Olen kasvanud kodus, kus kogu aeg kõlas muusika. Käisin isaga proovides ja teatris, ise muusikatundides ja poistekooris. See kõik tundus nii enesestmõistetav ja loomulik. Ma vaatan vend Kristjani väikest poega Lukast - temagi vehib muusika saatel, kepp käes. Ta ei oska veel rääkidagi, aga dirigeerimise tahe on juba olemas. Eks eeskuju kasvata. Algul, kui dirigeerimisega tegelema hakkad, ei ole ju õrna aimugi, milline koormus sellega kaasneb või kas õnnestubki üldse mingit karjääri teha. Kogu tähelepanu läheb ameti õppimisele ja ettekujutus koormusest tuleb alles siis, kui tööle hakkad. Noore dirigendina pole ju piisavalt repertuaari ning seda peab kogu aeg juurde õppima. Esimesed kümme aastat juhatad kõiki lugusid esimest korda. See on tohutu pinge. Ületöötamise probleemi ma veel ei taju, ehkki olen iga nädal erinevas linnas. Mootor töötab pidevalt, pole aega oma energiat taastada. Aga ma juhatan paremini siis, kui ma teen seda pidevalt. Ja kuigi ütlen praegu ära umbes pool tulnud pakkumistest, pole mul ikkagi aega, sest huvitavatest asjadest on raske ära öelda: näiteks Chicago Sümfooniaorkestri, New Yorgi või Los Angelese Filharmooniaorkestri, Amsterdami Concertgebouw' pakkumistest. Nädalate eest Eestis pean aga sõdima, sest mu agentuur ei taha mulle eriti seda aega anda, öeldakse, et võta end parem vabaks ja mine kuhugi puhkama. Näiteks Skandinaavias ei ole ma juba kolm-neli aastat käinud, aga Eestis käin kaks korda hooajal, sest see on minu jaoks väga tähtis, ja mitte ainult muusika tõttu, vaid üldse - eestlasena, inimesena. Sageli küsitakse, mis koht see Pärnu on ja miks ma just seal juhatan. Siis pean selgitama, et see on paik, kus veetsin oma lapsepõlve suved, siin, Kirbu jõe ääres. Kuidas talud rändavat eluviisi ja missugust mõju avaldab see sinu lähedastele? Normaalne inimene ei talugi sellist eluviisi. Paljud küsivad, millal sa koju lähed, aga päris kodu mul nagu polegi. Mu eluviis on natuke mustlase moodi, ja kui sellega ära harjub, on see isegi ohtlik, sest hiljem normaalse eluga kohaneda on vist peaaegu võimatu. Mäletan, kui juhatasin Trondheimis oma esimest sümfooniakontserti ja pidin seal istuma kümmekond päeva, sealhulgas ka maipühad. Siis tundsin, et nii ma küll elada ei taha, lihtsalt ei jõudnud ära oodata, millal koju saan. Kuid aja jooksul see piin väheneb ja kümne aasta pärast on kõik vastupidi: kodus olles häirivad mind igasugused olmeprobleemid, millest hotellis elades olen vaba. Mis teeb töö orkestriga nauditavaks, milline on meeldiv orkester? Võlub orkester, kes on paindlik ja saab muusikast hästi aru - see ongi hea orkester. Muidugi on kergem musitseerida, kui ei ole "tehnilist lage", aga mõnikord loeb entusiasm ja tahtmine sisust aru saada rohkemgi. Eriti meeldib mulle töötada noorteorkestritega, sest seal ei ole kõike seda, mis kunstitegemise ära rikub, - olmekohustusi ja rahamuresid, mis on muusikavälised ja võtavad inimeste elu üle võimust, nii et muusikale jääb lõppkokkuvõttes vaid üks väike osake. Noorteorkestri jaoks on muusika elus kõige tähtsam, nad teevad seda ülima armastuse ja vaimustusega, põlevad selles, ja resultaat on tihti väga hea. Juhatasin õppimise ajal Philadelphia Curtise Instituudi noorteorkestrit ning hiljem paljusid selletaolisi (Ameerika-Vene Noorteorkester, European Union Youth Orchestra jt). Üldiselt on hea orkester see, kes mõtleb kiiresti ja intelligentselt. Ehkki muusika on töö, ei tohi see muutuda igavaks ja vastumeelseks. See on pooleldi nagu religioon, elustiil ja mõtlemisviis. Kas orkestreid saab omavahel võrrelda, näiteks Malmö ja Cincinnati, või Berliini ja Philadelphia muusikuid? Londoni orkestritel tuleb alguses kõik väga kiiresti: juba esimene läbimäng on väga hea. Siis mõtled, et kui esimene oli nii hea, võib tööga veel palju juurde tulla ja sügavuti minna... aga ei! Nad on harjunud, et kui kõik on täpne ja puhas, ei pea enam pingutama ning võib juba kontserdil mängida - nii muutub kontsert sageli "heaks peaprooviks". Näiteks Berliini Filharmoonikute esimesel proovil mõtlesin, et kas nad mängivad tõesti nii halvasti, kuid järgmine proov oli parem ning kontsert geniaalne - lihtsalt stiil on teine ja lähenemine aeglasem. Kuid tegelikult on kõik maailma orkestrid täpselt ühtemoodi. Inimesed on inimesed - tõusevad hommikul, lähevad tööle, mängivad muusikat, siis lähevad koju - arusaam muusikuks olemisest on sama. Berliinis on nad oma oskuste ja muusikalise arusaamise poolest loomulikult paremad, aga kui orkestriga tekib hea kontakt ja kui peamine on mingisuguste tõdede leidmine muusikas, siis võib head muusikat edukalt ka Malmös teha. Mind ei huvita mitte orkestrite elementaarne võrdlemine, vaid hoopis ühise leidmine. Ja ainuke asi, mis muusika huvitavaks teeb, on inimeste suhtumine muusikasse, kui tunned, et dirigent on suuteline orkestrile midagi andma ja nemad on võimelised seda vastu võtma. Mind huvitavad loomingulised momendid, protsess, ja see, et saaksin sellesse kaasa haarata nii palju inimesi, kui võimalik. Kuidas sa hindad ERSO praegust taset, ja mida peaks tegema, et olla rahvusvahelises konkurentsis edukam? Et püsida rahvusvahelises konkurentsis, on vaja palku tõsta. See on väga delikaatne teema, sest paljud arvavad, et raha paigutamiseks on vajalikumaid kohti. Kuid see peaks olema tähtis poliitiline otsus, et riiklikule orkestrile ei saa maksta nii vähe kui siin. ERSO on üks organisatsioone, mis on eesti kultuuri läbi aegade edasi viinud: kõike seda muusikat, mille üle me nüüd uhked oleme, kõiki neid heliloojaid, keda maailm tunneb, on nemad esimesena mänginud. Sel orkestril on meie kultuuris aukoht, ja kui see on riiklik kollektiiv, siis tuleb seda ka soliidselt toetada. Kuulsin, et nüüd saavad Venemaa viis paremat orkestrit teistega võrreldes kümnekordset palka. Kui see on võimalik Venemaal, peaks olema ka siin. Kultuur on Eesti ainuke maailmatasemel konkurentsivõimeline ala, mis pealegi on seotud meie identiteediga - riiki hinnatakse ju ikka tema kultuuri põhjal. Seepärast ei saa näiteks Nokia olla kunagi Soome au ja uhkus - ühel päeval on ta pankrotis, tuleb mõni ameeriklane või prantslane ja ostab selle ära. Aga Sibelius (rääkisime sel teemal kunagi ka Lepo Sumeraga) ei lähe kunagi "pankrotti", vaid jääb alati nende kultuuriks. Meilgi peaks olema samasugune poliitika. Kas igatseksid pikemaaegseid lepinguid, kui praegu tavaks? Näiteks Simon Rattle ütles Berliini asudes, et kui ta seal kümme aastat olla ei saa, peab ta oma tööd juba ette läbikukkunuks. Pikaajalisem leping võimaldab muidugi põhjalikumalt tööd teha, aga tänapäeval on kogu elu muutunud, ka inimsuhted - iga teine abielu lahutatakse. Vanasti olid peadirigendid eluaegsed, nagu Mravinski, Karajan, Szell: minu orkester ja kõik, mängin nii kaua, kui tahan. Tänapäeval tundub see peaaegu võimatu, oleme harjunud muutuste, variantide ja edasiminekutega, aga ka kergema vastupanuga. Arvan, et praegu ei kirjutaks ma kümneaastasele lepingule alla. Simon Rattle, jah, on niisugune püsiv, Birminghamiski oli üle kahekümne aasta. Aga Berliini Filharmoonikute juurest ei ole enam võimalik kuhugi edasi minna, võib-olla ainult Viini Filharmoonikute või Amsterdami Concertgebouw' juurde. Siin Pärnuski on huvitavaid noori dirigente, kes sinuga võrreldes pole veel kuhugi jõudnud. Kas sinu kiire edu on õnne küsimus või asjade seaduspärane kulg? Arvan, et kõik on üks suur õnne asi ja juhusest oleneb palju. Mõned on kohutavalt andekad ja töökad, neil on kõik olemas, aga nad ei jõua sinna, kuhu tahavad; teised jälle jõuavad. Muidugi olen alati kõvasti tööd teinud, aga dirigendist isa aitas mind väga - sain informatsiooni, mida teised pidid omal jõul hankima. Esimese võimaluse saamine, et ennast üldse näidata, on küllaltki raske, mingil määral oli isa staatusest abi. Mõnikord aga arvati, et sugulaste asi, ja minu šanss poleks nagu välja teenitud. Samas ei kutsu keegi sind mitu korda tagasi või orkestri peadirigendiks sellepärast, et oled kellegi poeg. Missugused on sinu repertuaarieelistused praegu? Kas on muusikateoseid, mida sul pole õnnestunud juhatada, mida aga väga tahaksid? Neid teoseid, mida tahaksin juhatada, on palju, sest klassikarepertuaargi on niivõrd mahukas. Õpin praegugi kogu aeg uusi teoseid. Näiteks Malmös pidin hooajal 14-15 nädala vältel juhatama 15 uut sümfooniat, 15 kontserti-saadet ja 15 avamängu, mõnikord oli ühes kavas isegi kaks sümfooniat, sest olin repertuaari peale väga ahne. Teadsin, et eluks ajaks ma sinna ei jää ja sellist šanssi enam ei tule. Kuid mida tuntumaks saan, seda riskantsem on võtta kavasse enda jaoks uusi lugusid - ei lähe ju Chicago orkestri ette mingit teost esimest korda juhatama, see poleks lihtsalt tark. Eks repertuaar ole alati suur probleem, sest osa minust tahab tundma õppida neid teoseid, mida ma ei ole veel dirigeerinud (pole olnud õige aeg või ei ole ma ise selleks valmis olnud). Samal ajal tuleb juhatada ka sellist repertuaari, mis paremini sobib. Mulle meeldib sügavuti minev muusika, meeldivad Mahleri ja Bruckneri sümfooniad, muusika, mis pole mitte ainult hästi orkestreeritud ilus "tulevärk", vaid millel on ka sisu. Väga meeldib mulle Stravinski, aga saaksin ka ilma temata elada. Mida keerulisem Stravinski lugu, seda igavamaks see muutub pärast seda, kui tehnilised ning orkestratsiooni ja struktuuri küsimused ära lahendada. Palju 20. sajandi muusikast on rohkem suunatud n-ö uue helikeele leidmisele kui inimliku sisu otsimisele. Just seepärast sobib mulle Mahleri muusika - see on mingi omaette maailm, mis ei ole kunagi igav, sest eksisteerib sinus endas ja muutub kogu aeg. Mul on juba praegu nii suur repertuaar, et võiksin teha, nagu Zubin Mehta ühes intervjuus ütles: rohkem ma ei õpi, sest see, mida tahan juhatada, on kõik käes. Saan temast mingil määral aru, kuigi see on minu loomuse vastu - ma ei kujuta ette aega, mil ma enam midagi juurde ei õpi. Kas sinu vajadus süveneda põhjalikult igasse nooti on toonud sulle uusi avastusi juba tuttavates teostes? Mida tuttavam teos, seda rohkem on avastada. Kui teos on päris uus, avad partituuri ja hakkad seda pinnapealselt uurima. Tuntud teoses käib avastamine aga sügavuti, leian uut mitte niivõrd muusikas, kui enda sees. Brahms kirjutas oma Esimest sümfooniat kümme aastat, aga on dirigente, kes eelmisel õhtul sirvivad noodi läbi või on seda kümme aastat tagasi dirigeerinud, lähevad kontserdile ja juhatavad ära. Kuid oluline pole ju mitte ainult teksti tundmine, vaid kogu ülejäänud mäng, mis selle taha jääb. Muusikateose emotsionaalset pilti on raske tabada, kui noodi vaid pinnapealselt läbi sirvid. Ka Mahlerit on võimalik teha nii üldiselt kui ka detailidesse süvenedes. Kui detailid tulevad hästi välja, tundub ka üldpilt hoopis selgem. Sa oled avalikkuse tähelepanu keskmes, kas see on sind muutnud, näiteks edevaks? Mu elu on, jah, n-ö avalik, sest oma elukutse tõttu olen pidevalt publiku ees, kuid tänu kuulsale isale olen sellega juba väiksest peale harjunud. Isa jaoks polnud kuulsus justkui üldse tähtis ning meiegi kasvasime üles samasuguses arusaamises. On väga koomiline, kui mõned inimesed arvavad, et nad on tuntud, ja teevad ennast selle tõttu tähtsaks. Tegelikult on see üks suur mäng, mida ei ole üldse vaja. Popstaaridel on suur austajaskond - autogrammikogujad ja nii edasi. Kas sinul on ka nii, et mõned näod saavad juba tuttavamaks? Muidugi on. Cincinnatis on alati oma viiskümmend inimest pärast kontserti lava taga, küsivad autogrammi ja teevad pilti, ootavad tükk aega järjekorras, et saaks tänada ja kätt suruda. On ka niisuguseid, kes tulevad ja kuulavad kolmel õhtul sama kava, eriti kui on ebatavalisem repertuaar, nagu Nielseni või Tubina sümfoonia. Ka Eestis on samasugune komme: tervitatakse ja öeldakse, kuidas kontsert meeldis. See on väga ilus ja selliseid inimesi kohtab igal pool. Kuid niisugust fanatismi nagu Jaapanis, pole kuskil mujal: seal tuuakse kõik su plaadid ja muud kaubad kohale ning kõikide peale tuleb kirjutada. Millisest põlvkonnast sinu publik tavaliselt on? On kõiki. Cincinnatis käib praegu kontsertidel palju noori, sest oleme selle nimel töötanud. Näiteks tegime eraldi sarja, mille pilet maksab noortele viis dollarit, enne kontserti pakutakse suupisteid ja pärast on suured party'd. Mõte on tuua noored kontserdisaali, ja paljud neist jäävad ka edasi käima. Paar päeva tagasi helistati mulle, et meie piletite müük on võrreldes eelmise aastaga 30 protsenti suurenenud. See on aga väga energilise töö tulemus. Olen käinud koolides ja ülikoolides: "Tere! Mina olen Paavo Järvi, CSO uus peadirigent, tulge reedel kontserdile..." Sellist kampaaniat peab tegema, sest muidu ei ole järelkasvu. Absoluutselt vale on arvata, et keegi ei tule... Inimesed peab muusika juurde tooma, ja et publikut ka aastate pärast oleks, on vaja natuke ette mõelda. Kas uus peadirigendiamet on sinu töögraafikut võrreldes eelmiste aastatega märgatavalt muutnud? Ei ole. Muutunud on see, et kui varem juhatasin Ameerikas ca seitset orkestrit aastas, siis nüüd juhatan peamiselt oma orkestrit. Ajakulu on umbes sama, töö aga erinev, sest ma pole enam külaline, vaid kasvatan Cincinnatis "oma last", teen plaane, kuhu tahan orkestriga viie aasta pärast välja jõuda. Külalisdirigent on ju külaline, ja see on hea, sest ei pea tegelema orkestrisiseste probleemidega; pole sellist vastutust, aga pole ka sellist resultaati. Olid Cincinnatis peadirigendiks väga oodatud. On sul oma esimesest hooajast mõni erk mälestus? Minu esimene proov peadirigendina oli 11. septembril kell 10 hommikul (!). Olin alles kolinud oma korterisse, mul polnud ei telerit ega raadiot, ma ei teadnud, mis maailmas toimub. Tulin reipalt tööle - seal inimesed kõik näost valged. Proovi pidime alustama Charles Colemani uue teosega "Streetscape", mis on linnapilt New Yorgist... Ja rahvas kõik väriseb. Ka avakontserdi kava pidime ära muutma, sest solist Truls Mörk ei saanud Norrast kohale lennata. Teine meeldejääv elamus oli Tüüri Viiulikontserdi USA esiettekanne mais. Erkki-Sven oli kohal, temast kirjutati meedias ja ka rahvas võttis teose väga hästi vastu. Leidsin kavadest, et oled sel aastal esitanud eesti muusikat neljateistkümnel kontserdil ja neli on veel ees. Kas Eesti asjaga tegelemine, mis, nagu ütled, on isalt päritud, on sind mingis mõttes ka takistanud? Ei. Meid on niimoodi kasvatatud - missioonitundega, nagu isa seda nimetab, - ja see on minu jaoks absoluutselt õige tee. Eesti muusika propageerimine pole ainult poliitiline samm, eelkõige köidab mind siiski hea uue muusika mängimine. On kahju, et paljud suured dirigendid ei tegele enam uue muusikaga. Missugune on sinu arvates muusikakunsti tulevik? Kas on veel midagi uut tulemas? Muidugi, kogu aeg tuleb. Arvan, et siin ei ole mingeid piire. Praegu on eriti hea aeg, sest huvi vanade meistrite - Darmstadti koolkonna, Boulezi jt - vastu, keda noorem põlvkond väga austas ja kopeerida püüdis, hakkab maha jahtuma. Kuid autoritel, kes sellest alustasid, on nüüd hoopis teised teed. Näiteks Erkki-Sven Tüüri muusika on küll mõjutatud Boulezist ja Xenakisest, aga see on kuulatav ja väga emotsionaalne. Minu jaoks on ta noorematest heliloojatest, ja mitte ainult Eestis, kõige huvitavam. Ta on leidnud emotsionaalse ja intellektuaalse muusika vahel õige balansi. Sinu ja su õe-venna lapsest saadik muusikas olemine võtab aina huvitavamaid vorme ja teostusi. Kellele võiks Järvide tegevus olla kõige kasulikum? Järvide nimi ei huvita maailmas otseselt kedagi, olgu neid üks või mitu. Siin-seal teatakse: jaa, hea dirigent, hea flöödimängija, hea tšellist... Ei ameerika, rootsi ega mõnele teisele kultuurile too Järvide nimi suures mastaabis mingit kasu. Ainuke tõeline kasu, mis võiks midagi muuta, on Järvidest Eestis ja Eestile. (Pikk paus.) Arvan, et mina olen hea näide sellest, et kui perekonnas millegagi tõsiselt tegeldakse, jätkavad seda ka lapsed. Teadsin kogu aeg, mis mind üle kõige huvitab - see oli muusika. Aga sagedane laval olemine ise muutub nagu sõltuvuseks, pärast kontserti oled seitsmendas taevas ning maa peale tagasitulek on küllaltki piinarikas ja võtab mitu-mitu tundi. Järgmisel nädalal on uus kontsert ja siis veel üks... sellest ei saagi lahti, oled nagu narkoosi all. Ja see oleks jube piin, kui sa seda, mida laval teed, tõeliselt ei naudiks, kui selle taga oleks ainult kuulsus ja raha. Küsitlenud Priit Kuusk FOTOD RYAN CHARLES KURTZ